Tänaõhtuseks unejutuks sobib hästi intervjuu Rahvuskaardi spetsnazi ühe komandöriga. Meie kaadrimeestele on võib-olla natuke igav, nö taktika alused, minusugustele tsiviilidele vast natuke huvitavam.
http://censor.net.ua/resonance/311366/r ... om_otryade
Rahvuskaardi spetsnazi komandör: „Neli ja pool kuud lahinguid ilma langenuteta rünnakrühmas“
Aprilli algusest kuni augustini osales ta paljudes sõjalistes operatsioonides ATO tsoonis, peaaegu kogu aeg oli rindel.
- Mis aitab rindel ellu jääda ja võidelda?
- Esiteks – professionaalne ettevalmistus. Minul ja meie ohvitseridel on selja taga suurepärane kool – sõjaline väljaõpe ja suurtükiväe eriala, seejärel pikaajaline teenistus ühes parimatest relvajõudude osadest spetsnazis. Ettevalmistatud ohvitserkoosseis, hea reakoosseisu valik, hea ettevalmistuse tase. Teine faktor – õnn. Meil vedas, et ei kohtunud vaenlasega, kes oleks suutnud meid üle kavaldada, vedas, et me olime löögiüksuses ja meil ei tulnud nädalate kaupa istuda tulelöökide all, sattuda raske soomustehnika suurte jõudude löögi alla.
- Kuidas valmistusite komandeeringuks ATO-sse, organiseerisite ettevalmistuse sõjatingimustes, kui pole aega organiseeritud õppetööks, mis on selleks vajalik?
- Neid inimesi, kes tulevad armeesse eraelust, on vaja väga hästi välja õpetada. On vaja kaasata spetsialiste, kes on juba osalenud sõjategevuses ja omavad vastavat kogemust. Meie oma olukorras helistasime ja kutsusime treeninguid läbi viima Afganistani sõja veterane. Nemad andsid meile objektiivse informatsiooni üksuse võimalustest. Nad vaatasid videot sellest, mis toimub meie vägedega ja ütlesid: “Oodake. Järgmine etapp – hakatakse kolonne pommitama“. Me võtsime täielikult kuulda nende kogemusi, hoiatati teede, ristmike ja kõige muu kohta.
Olen kindel, et kui praegu kutsuda suuremat osa endistest „afgaanidest“, kes on hea sõjalise kogemuste ja teenetega, ehitada üles süsteem sõjalise ettevalmistuse ja metoodikaga, siis me võime ellu äratada täiesti professionaalsed õppekeskused kiirendatud ettevalmistuseks suure hulga sõdurite jaoks. See on sobivaim tee. Praegu adekvaatset süsteemi sõjaliseks ettevalmistuseks ei eksisteeri.
Erinevate ülesannete täitmiseks on vajalikud erinevad jõud hea kokkuharjutamisega, inimesed peavad olema motiveeritud ja lahingukogemusega. Jah, meil on vaja ebainimlikku ettevalmistuse süsteemi. Et õppustel, kui inimene viskab järkjooksu tehes pikali ja kaevab kaevikut, tulistataks tema pihta paremalt ja vasakult lahingpadrunitega, et inimene tunnetaks seda ning õpiks kontrollima oma hirmu ja adrenaliini. Terve taktikaline grupp peab valmistuma ühtse sõjalise ettevalmistuse süsteemiga. Spetsnazi võistlusteks meie, professionaalid, valmistusime terve kuu – nii intensiivselt, et vastu ööd hädavaevu suudad liikuda. Aga väljaõpetamata inimesi on vaja paukida rohkem kui üks kuu, teist teed pole.
- Meil on võtmeküsimus, et ei jätku kompetentset seersant- ja ohvitserkoosseisu, inimesi, kes vahetult juhivad üksuseid, võtavad vastu taktikaliseid otsuseid. Kas „afgaanid“ võivad olla instruktoriteks, nõunikeks, kuigi nad ei suuda joosta nagu spetsnaz.
- Paljudel ohvitseridel esineb hirmu – see on normaalne. Seetõttu on vajalikud kogenud spetsialistid, kes õpetavad otsuseid vastu võtma, kui on hirm. Kust siis kogemus tekib? Et aru saada, mis on varitsus, on vaja kasvõi üks kord ise varitsust korraldada. Samamoodi on rünnaku, vaatluse, luurega. Igale poole on vaja ettevalmistatud inimesi, kes on sinuga kasvõi esimestel hetkedel kaasas.
- Teie oma meeskonnaga olite ühed esimestest Slavjanski all, aprilli keskel hävitasite esimese bojevikkude blokkposti. Teil oli sama probleem – enamus võitlejatest ei olnud sõdinud.
- Meil kõigil oli suurepärane motivatsioon. Kõik tahtsid sõdida, kõik otsisid endale rakendust. Esimest lasku ei kartnud keegi.
- Milline on operatiivplaneerimise tase sõjategevuses?
-Juhtkond lihtsalt püstitab eesmärgi, seejuures mitte mõeldes, kuidas seda täita, kuidas sealt välja tulla, et kõik ellu jääksid. Püstitatakse eesmärk – minge, seal lahendage. Lihtsalt eesmärk ja aeg. Igasugused vastuväited väga ärritavad ja ei meeldi juhtkonnale. Ühte kogenud polkovnikut süüdistati reeturluses ja argpükslikkuses. Au ja kuulsus sellele polkovnikule, kes sellele kõigele normaalselt reageeris ja töötas nii, nagu pidas vajalikuks. Ja tagajärg - kõik jäid ellu ja terveks.
- Kui intensiivselt töötasite? Ja kui suured olid sel ajal teie kaotused?
- Mina juhtisin gruppi umbes 70-80 sõdurist. Olime alates aprillist Slavjanski all, Popasnojes, Karlovkas, Jampolis jne. Meid suunati tihti eesliinile. Kaotused olid minimaalsed. Hukkunuid ei olnud meie poiste hulgas mitte ühtegi nelja sõjakuu jooksul. Olid haavatud, aga nendest ei pääse, põhiliselt kõik kerged, invaliide polnud. Mõned neist pöördusid juba rivvi tagasi.
Seda kõike seletan ühe ülesande näitel. Antakse ülesanne – asustatud punkt, mis on vaja ära võtta, puhastada ja kindlustada. Me ei tea, mis seal on – luureandmeid pole. Me ei tea, kes seal on, mis jõud – meile lihtsalt anti ülesanne. Et seal on erinevad blokkpostid ja erinev info selle kohta, et seal on nii suurtükid kui ka tankid.
Ülesande saamisel jäi kindel grupp kohapeale, koheselt toimetati kohale topograafiline kaart, Googlest vaadati piirkonda, marsruuti. Teine grupp sõitis kohe ära, ütleme nii, armee kõrgemate jõudude juurde ja seadis sisse ühenduse kõikidega: õhujõudude, tankistide, suurtükiväe, luurega. Seadis sisse kuni selleni välja, et vahetati telefone, tunti huvi, kus poisid seisavad, kes meid võivad aidata, kes on vasakul-paremal, millised on nende ülesanded. Pärast seda, kui kogusime täieliku info, andsime andmed enda kohta – kus oleme ja millega hakkame tegelema. Kuid, peab märkima, me ei andnud seda infot kõrgemale juhtkonnale. Me informeerisime ainult inimesi, keda me teadsime ja kellega olime tuttavad.
- Kontrollisite, et võitlejad jätaksid telefonid maha?
- Põhilise tähelepanu pöörasime relvastuse ja laskemoona kontrollimisele. Meil on eliitväeosa, pisiasju pole vaja kontrollida. Põrkudes mobiiltelefonide probleemiga, me lihtsalt andsime käsu need välja lülitada ja jätta baasi. Mobiiltelefon oli ainult komandöril igaks juhuks ja seegi oli välja lülitatud, sidesse lülituti alles peale ülesande täitmist.
Põhivarustus – öised vaatlusseadmed, isiklikud kaitsevahendid, meditsiin ja laskemoon. Toitu pole vaja, peaasi on vesi. Ilma söögita võib inimene elada mitu päeva. Söök – see on Snickersid, rohkem meid miski ei huvitanud. Peamine - ülesande täitmine. Muidugi, tavalistes üksustes on vaja kõiki võitlejaid täielikult kontrollida. Arusaadav, et nad ei suhtu piisavalt kriitiliselt endasse ja oma ümbruskonda. Kord unustab ta mobiili välja lülitada, siis on tal vaja emale või tüdrukule helistada või võtab mingi dokumendi endaga kaasa. Seetõttu on loomulikult on vaja kontrollida. Kuid see on alguses. Kui võitleja on juba mõned korrad sattunud lahingusse, siis teeb seda kõike ise, kui saab aru, et siin on ta elu kaalul.
Oli meil lahing, kui tõepoolest jagus padruneid ainult magasini kaupa - pärast seda polnud kellelegi vaja mainida, igaüks võtab endaga kaasa minimaalselt tsingi padruneid söögi asemel. Kui liigume tehnikal, siis rohkem.
- Kui anti korraldus lihtsalt minna edasi, mitte midagi täpsustamata? Ilma suurtükkide ja soomustehnika toetuseta?
- Kui anti ülesanne võtta linn või küla, siis kogusime kokku kõik jõud meie ümber. Kui olid väiksemad ülesanded – kusagil midagi vaja läbi kammida, teha mingi varitsus, midagi luurata, siis vaikselt läksimegi. Tänu jumalale, et on tuttavaid, sidemed erinevate üksustega ja teadsime, kus keegi tegutseb. Et poleks paralleelseid ülesandeid.
Kuni sinnamaani, et kõrgemalseisev juhtkond ei olnud kursis. Arusaadav, et on salastatud ülesanded, millest keegi midagi ei teaks. Kuigi kõik kasutavad mobiiltelefone, pole raadioside kõikide üksustega normaalne. Täielik bardakk. Ja meie sellest lähtuvalt uurisime operatsiooni rajooni. Tegime kindlaks, kes seal piirkonnas töötavad, jõudsime välja vajaliku inimeseni, kohtusime kusagil, leppisime kokku, kuidas võime üksteist aidata ja mitte segada ning seejärel töötasime koos nende inimestega. Ja tulemused olid üldiselt normaalsed.
Kui me näiteks hoiame rinnet, siis ei muretse ma ei vasaku ega parema tiiva pärast. Isegi kui sealt mingil ajahetkel hakatakse tulistama, sinna ma tähelepanu ei osuta lihtsal põhjusel – ma tean, et seal on minu omad. Nii me tegime asustatud punktidega. Võtsime oma üksuse, jagasime väikesteks gruppideks, võtsime kaardi, tähistasime iga võitleja sektori. Kuni selleni välja, et kui meiega töötasid näiteks suurtükiväelased või naaberüksused, andsime neile samuti kaardi ning ütlesime:„Poisid, me töötame siin ja siin. Et te teaksite, et poleks mingit sumatohhat“. Arusaadavalt me rikkusime saladust, kuid see on ründeoperatsioonidel õigustatud – koostöö on tähtsam. Meile öeldi väljumispunkt, väljumisaeg, kus peame olema kindlaksmääratud momendil...
- Kuidas tekib koostöö?
- Saades lähteandmed, siis meie, komandörid, sõidame laiali naaberüksustesse. Siis juba vahetult tervitame nendega kättpidi, kellele viime šampust, kellele sigarette. Seda kõike tehakse ühel lihtsal põhjusel. Me soetame tutvusi, et teineteist tundma õppida. Kui inimesele helistatakse ja öeldakse: „Seal vasakul on vaja inimesi aidata. Mine“. Kas ma lähen ja aitan tundmatuid inimesi, kui siin mu enda pihtasaanud lamavad... Lihtsam on päästa inimest, keda sa tead, alles me temaga istusime veerand tundi, kostitasin poolt rühma sigarettidega. Ta juba usaldab mind, võimalusel tuleb mulle järgi. Enne minekut kontrollime sidet, vajadusel andsime oma raadiojaama koostöö jaoks. Hiljem, kui juba kõik on organiseeritud ja valmis, helistame vasakule ja paremale, et me alustame. Nemad: „Kõik. Oleme valmis teid toetama“.
- Kuidas liigute marsikolonnis?
- See on muidugi omaette lugu, kuna meil kui eriüksusel ei olnud oma soomustehnikat ja meid sokutati pidevalt kuhugi. Küll BTR-idele, küll tankidele. On vaja mõista, et ülesande asetus juhtkonna poolt ei vasta alati loogikale. „Teilt 54 inimest lahingülesande täitmiseks“. Noh, kust need numbrid võetakse, pole arusaadav, kes ja miks järeldab, et ülesande täitmiseks üksuse täiskoosseisu pole vaja kasutada. Mina kui üksuse komandör tean, mitu inimest mahub BTR-i ja kui palju inimesi on vaja mingi ülesande täitmiseks paigutada tehnikale. Näiteks 54 inimese jaoks on vaja 8 BTR-i. Vaatame, et neid seisab mitte 8, aga 5 – kuhu ülejäänud inimesed paigutada?
- Kui teile ei antud transporti ja soomustehnikat vajalikul hulgal, saatsite teele vähem inimesi?
- Kõigile me seda muidugi ei kuulutanud. Sina oled komandör ja vastutad oma inimeste elude eest. Kas sa sõidad BTR-is või tankis, aru saades, et kui sina saad otsa, nemad hukkuvad samuti, kas sa paigutad ta soomusele, sest masinaid ei jätku?
- Sõitsite kogu aeg soomukites, aga mitte väljaspool?
- Alguses muidugi sõitsime kõik soomukil. Liikusime määratud paika või operatsiooni toimumise kohta soomukil. Pöördudes tagasi Iraagi või Tšetšeenia kampaania juurde, seal toimub kõik teisiti. Soomukil keegi ei sõida, kuna need on elavad laibad. Üks valang – ja seal pole kedagi. Valang, mürsuplahvatus vasakul, paremal, kõik see on surmaoht inimestele, kes pole soomusega kaitstud.
RPG-d on ohtlikud, aga RPG ei lenda nii tihti, kui snaiperi kuul. Püüdsime kaasa võtta vähem inimesi, kuid panna nad tehnikasse. Avasime luugid, panime PK-d valmis. Luukide avamine on tähtis, kuna isegi RPG tabamuse korral hajub kumulatiivlaeng sees, ülerõhku ei teki. Me püüdsime kaotuseid vähendada. Las inimene olla haavatud, see-eest on ta elus.
- Kolonni liikumiskord. Sõltus see teist? Lihtsalt istusite ja sõitsite? Kuidas panite paika koostöö ja liikumiskorra, intervallid?
- Kui me oma üksusega täitsime lahingülesannet, oli meil vastavalt igal masinas ekipaaž ja nende hulgas vanem, side ekipaažide vahel oli alati, vajadusel iga võitlejaga. Varustus oli meil enam-vähem, igal võitlejal on raadiojaam. Liikumise ajal lülitasid jaamad sisse ainult vanemad, lahingülesande täitmisel kõik võitlejad.
Juhtus aga korduvalt, et sõitsime ülesandele koos naaberüksustega. Seal valitseb täielik bardakk. Tuleb üks polkovnik, teine, kolmas ja igaüks neist kamandab – kuidagi kolonn paika panna, vanemaks määravad ühe inimese, kolonnis sõidab vanemana teine inimene... Kolonn koostatakse sellisel kujul, nagu neile sobilik. Tuli kõik käigu pealt ümber muuta.
- Liikusite väljaspool teid?
- Kui lähenesime linnale, siis mööda teed – kui me operatiivinfo põhjal kõigile helistades saime teada, et selles rajoonis näiteks suurtükke pole. Aga isegi kui on, siis linna sisenedes juba jõuame reageerida. Hindasime objektiivselt olukorda - kui näeme vasakul ja paremal lagendikku, kohe lahkume teelt ja läheme üle välja.
- Sõidate operatsioonile ja kohtute tsiviilisikutega?
- Nii ei ole, et koos kolonniga sõidavad ka tsiviilsõidukid, jalgratturid jne. Taolised inimesed peatati kohe, neilt korjati ära mobiiltelefonid. Meil ükskõik, oli see taksojuht või mingi perekond. Elu on selline. Viskasime ära SIM-kaardid ja akud ning andsime neile telefonid tagasi. Vabandasime. Sõidukites kontrollisime registraatoreid, korjasime ka need kokku. See oli esimene asi, mida tegime. Taksojuhid – see on üldse põhiline kattevari vastase luurele. Aga keegi ei usu seda. Kui läbi blokkposti sõidab 2-3 taksot ja peale seda algab tulelöök, kuidas seda poistele selgitada? See pole kuritegu, vaid lihtne julgeolekuabinõu omade jaoks, kui viskad minema mingi inimese mobiiliaku, kellel pole sõja eest pääsemisel vedanud. Tema isiklikud asjad annad talle tagasi ja samal ajal kui talle aku alles jätta, sõidab ta minu juurest ära, paigaldab uue kaardi, lülitab telefoni sisse ja edastab kogu info. Jah, aeg-ajalt oli kahju ja ebameeldiv, kui inimesed meid vaatasid nagu hullumeelseid, kui me telefone ära korjasime.
Juhtus nii, et kolonni teel kohatud inimesi peeti kinni. Sõidab näiteks noor inimene „kauplusesse“, aga mina tean, et piirkonnas pole kuskil ühtegi töötavat kauplust. „Nii, sõbrake, istu ja lobise meiega“. Ürituse lõppedes andsime sellise üle õiguskaitseorganitele või vabastasime. Viisime miinimumini info lekkimise, meie mahamüümise ja meie avalikuks tegemise piirkonnas.
- Kolonni peatus marsil – millele pöörasite tähelepanu?
-Kui kuskil peatusime, siis ei olnud seda, et me kõik oleks seisma jäänud teepeenral. Tehnika vahedeks jätsime vähemalt 50 meetrit. Paar korda tegime nii, pärast hakkasid poisid juba ise nii tegema. Peatus ei võtnud meil aega üle tunni, kui oli vaja kedagi või midagi oodata, siis seisime pisut, tunni aja pärast sõitsime teise kohta. Ja nii kogu aeg. Tehnika seismise ajal oli teel jalutamine kõigil keelatud, kohe organiseerisime valve. Alati asetame end vastase kohale. Kogu aeg vaatame – kuhu üles seada kaitse.
- Jalgsi liikudes jälgite, kus võivad olla varitsused, võtate tarvitusele ettevaatusabinõud?
- Jah, seda kindlasti. Kui polegi selleks võimalust, siis meie suurtükivägi alati aitas. Kuni selleni välja, et kui näeme blokkposti ja ümbrust vaadates on aru saada, et varitsus võiks olla teises kohas - suunasime käigult suurtükitule teise kohta. Võis ka tankiga seda kohta töödelda – profülaktika mõttes. Kõik see algas vähemalt kilomeetri kauguselt. Alustasime „roheluse“ tulistamist – saadad sinna paar mürsku enda kindlustunde jaoks. Kui mürsk maandub, inimene mõtleb: „Ahaa. Tähendab mind juba avastati“ ning alustab tulevahetust. Nii saab hoiduda igasugustest varitsustest.
See reegel kehtib mitte ainult kolonnides, vaid igasugusel liikumisel. Olid isegi taolised juhtumid, kui olime ilma tehnikata, metsas. Mets on väga tihe ja läbi selle nii lihtsalt ei lähe – on kuulda, kui grupp liigub. Paarkümmend inimest näiteks. Üks juhus - metsas olevaid vaatlejaid me ei näinud, aga nemad meid küll. Meie töötlemist alustasid juba vastase suurtükid, meie aga alustasime nende vaatlejate otsimist. Leidsime... Kunagi polnud seda, et oleksime ringi pööranud ja lihtsalt ära sõitnud. Selgitasime olukorda, mis toimus ja miks toimus ning lahendasime selle.
- Milline on kord rünnakul?
- Rünnakul on peamine – mitte anda vastasele võimalust kasutada ootamatuse faktorit ning teha vastasel võimatuks sihitud tule andmise. Valisime koha, kust ründame. Algab lahing, fikseerime tulepunktid. Siis tuleb mängu koostöö – tank või haubitsad toetusest, kellega sidet hoiame. Alustame nende positsioonide tulistamist suurtükkidest ja niipea kui mürsk on maandunud sinna kuhu vaja ehk nendele selga – sellest meile piisab. Alustame liikumist ja kohe, kui algab vastaspoolelt tulistamine, saadame sinna uue mürsu. Taolise suurtükitule korral ei saa vastane täpset tuld anda, ta hakkab peitu pugema, ümber paiknema. See on meie minekuaeg, suurtükid tulistavad, aga meie läheme rünnakule. Jah, see on riskantne, rünnata koos plahvatavate mürskudega, nõuab head koostööd ning usaldust jalaväe ja suurtükiväe vahel.
Siin peab veel märkima, et õnneks on meil normaalne olukord snaiperitega. Taibukad, asjatundlikud, ettevalmistatud poisid. Kogu optika ja relvastus on tasemel. Võimalusel toimetasime neid kohale enne rünnaku algust, et nad saaksid meile anda operatiivset infot.
- Ajafaktor. Mis ajal te liigutate kolonne, tegutsete? Öösel või päeval?
- Sõltub ülesandest - kui on vaja hõivata linna, siis on seda muidugi parem teha öösel. Puhastust alustada päeval või varahommikul. Igasuguse tegevuse, mida alustasime pimeduse saabudes, katkestasime, asusime kaitsele ja läksime luurele. Ikkagi, see sõltub üksuse varustatusest. Meil olid olemas öise vaatluse seadmed. Masinatega kolonnis sõites juhid kasutasid öise nägemise seadmeid ning lülitasid kõik valgusallikad välja, võtsid välja kaitsmed, et tagumised stopptuled ei põleks või siis pidurdasid näiteks käsipiduritega. Need on üsnagi efektiivsed abinõud, kuid see ei sobi väga raske tehnika jaoks.
- Mis relvastuse oma gruppidele valisite?
- Jõudsime järeldusele, et kui grupis on näiteks 10 inimest, siis neil peab olema vähemalt kaks kuulipildujat, meil põhiliselt PKM-id. Tuletihedus ja relva kaliiber on eriti tähtsad tulevahetuses lähidistatsilt, sattumisel varitsusele, eriti metsas. Sõjas on taolised kokkupõrked lähimaalt vältimatud. Varitsusele sattumisel tühjenevad padrunisalved silmapilkselt ja mida suurem on kaliiber, seda parem. Sellest saime aru pärast järjekordset lahingut „rohelises“ - 5,45 meile väga ei sobi, läheb rikošetti. Kuid 7,62 – oksad kukuvad ilusasti ja kuul läheb sihtimise järgi.
- Kuidas juhtkond teid välja kannatas? Tahtsite – läksite rünnakule, tahtsite - ei läinud.
- Alati me olime juhtkonnaga nõus. Karjusid ja riidlesid, ähvardasid vallandada. See on suhtluses juhtkonnaga esimene reegel. Kuid teine reegel – alati tuleb teha tulemusi. Juhtkonnaga tülitseda on mõttetu. Me taipasime, et kui teatud inimesed kõrvaldatakse, siis me ei saa töötada. Lisaks nõusolekule on vaja ka kavalust. Kuid kui kavaldada enam polnud jõudu, küll väga harva, tuli suhteid selgitada avalikult. Jah, tuli ette, et pidin rääkima ülemaga lahtise tekstiga, et mida ma temast arvan. Ma ei kahetse – see-eest on mul südametunnistus iga minu võitleja ees puhas. Tõin nad kõik elusana tagasi.
- Kuidas säilitada sõjalistes üksustes motivatsiooni? Kuidas panna inimesi tule all kiirelt tegutsema?
- Naeratusega. Kui sa lähed, tema vaatab sind ehmunud silmadega, lähed püstijalu ja räägid: “Pojake, kõik on korras...“. On vaja üksusest teha ühtehoidev kollektiiv ja elada nendega ühte elu. Hommik koidab, aga me ei tea, mis armeega toimub. Kuskil keegi sattus varitsusele, kuskil keegi hukkus, kuskil löödi kopter alla – millega, mis jõududega, kes, kus? See info peab jõudma kõikide komandörideni, igaüks peab endale midagi selgeks tegema: kus, millal, mis jne. Me analüüsime nii edukat kui ka edutut tegevust, mitte ainult oma rühma kaotuseid, vaid ka teiste.
Situatsioon. Hukkus sõdur. Miks? Oletame, teda tabas kuul, ta kukkus BTR-ilt ja lõi pea vastu maad. Ning hukkus seetõttu, et oli ilma kiivrita. Võitlejale on vaja seda edastada, siis ta saab kohe aru. Arusaadav, et enne ülesande täitmist selgitad igale sõdurile nii palju, kui võitlejal on vajalik teada. Kuid meie püüdsime peale igat käiku teha analüütilist kokkuvõtet olukorrast ülesande täitmise ajal. Ja siin pole vaja võitlejaga riielda sellepärast, et ta midagi valesti teeb. Pole vaja teha märkuseid, vaid juhtida suhtlusvormis tähelepanu, on vaja suhelda kui võrdse inimesega. Sellepärast, et ta sisuliselt ongi sinuga sõjatingimustes võrdne inimene. Kuul ei vali, oled sa kindral või reasõdur. Sina kaitsed tema seljatagust – ja tema sinu oma. Sa pead olema kindel selles, et ta ei pööra ümber ja ei ütle: “Kõik. Sa oled halb komandör“. Suhtu igasse sõdurisse nagu inimesse, kes ükskord päästab sinu elu – ja saad heaks komandöriks.
