Kui The Washington Postile ja RusDelfile viitamine on siin keelatud, siis loodan et PM+ Igor Taro jutt sobib
Igor Taro: Ukraina kogemus ja meie õppetunnid1
Postimees29. detsember 2014 23:59
Eesti ei peaks Ukraina kogemusest noppima välja mitte ainult sõjalisi järeldusi, vaid püüdma kiiremas korras saavutada kogu riigis ühtlasem areng, kirjutab Igor Taro, ERRi korrespondent Kagu-Eestis. Vastasel korral võib Emajõgi muutuda piirijõeks, millest edasi algab metsik tühermaa.
Selleks et mõista Ukraina idaosas lahvatanud kaose põhjust, pidin istuma ühel palaval augustikuu päeval Kiievis Donetski oblasti lõunaossa Mariupolisse suunduvale rongile. Rong kandis nime Azov ja koosnes enam kui kümnest vagunist. Tormasime koos operaator Verner Vilgasega läbi Kiievi metroo perroonile üsna viimasel minutil ja meie õnneks seisis rong kohe esimese harul. Kõht oli kiire tööpäeva järel väga tühi ning pilk otsis 9. vaguni kõrvalt pingsalt restorani, aga seda polnud. «Restoranvagun likvideeriti kaks aastat tagasi,» teatas meie vagunisaatja, valgesse triiksärgi ja lühikesevõitu seelikusse pakitud tüse daam. 20-tunnise sõidu sissejuhatuseks oli see äärmiselt halb uudis ja me hüppasime kõrvalasuvasse pirukaputkasse, et rabada kilekotti nii palju söödavat, kui nelja minutiga aeglasevõitu müüjalt kätte saab.
Jõudnud minut enne rongi lahkumist kupeesse, avastasime end vagun-muuseumist. Tere tulemast aastasse 1986. Kui olin veel väike poisike ja Riia rong tegi Võrus peatuse, käisime sellisega vanatädil Leningradis külas. Pedaaliga peldik, mida ei tohi linna piires ega peatustes sanitaarsetel põhjustel kasutada, ja kõik sellega kaasaskäivad mõnud olid siin hoole ja armastusega säilitatud oma algupärases vormis.
Kiievis pole juba kaks-kolm aastat enam maailma kõige hullem rahvusvaheline lennujaam, kuhu olen sattunud, aga reisimine ida poole korrigeeris Ukraina viimaste aastate arengust tekkinud pilti. Azovi mereäärse linna Mariupoli tänavad olid justkui äsja üle elanud suurtükiväe rünnaku – ometi polnud seal sõjategevust toimunud. Mariupol on Donetski oblasti suuruselt teine linn, elanike arvult võrreldav Tallinnaga. Ja tema sees asub kaks umbes Põlva-suurust metallitööstust, lisaks sadam. Tööpuudust sama hästi kui pole, rahavoogudest annavad aimu kaubanduskeskused. Avalik taristu pole seevastu värvi ega pahtlit näinud 30 aastat. Mõnekümne kilomeetri kaugusel nägi rajoonikeskuse haigla välja selline, kuhu ei tahaks ka surmatõvega sattuda. Liiga kole oli see pilt, mis avanes pärast Maidani-järgselt koristatud Kiievit.
Lugesin Ukraina päevikut kokku pannes suvel nii mõnegi sealse sõjaväelase blogi, kust vaatas vastu samasugune pilt: paljude rindele sattunud Kesk- ja Lääne-Ukraina inimeste jaoks oli Donetski ja Luganski oblasti viletsus suur šokk. Donetski moodne lennujaam ning jalgpallistaadion olid justkui pärlid sõnnikuhunnikus. Ukraina piiriäärsed piirkonnad on olnud aastaid depressiivsete väikelinnade ja unustatud külade kantsiks. Kohalik röövkapitalist maksis kaevurile palka 200 eurot kuus, sest miks pidanuks ta rohkem maksma – söekaevanduste piirkonnas ju muud tööd polnud.
Kui Kiievis möllas Maidan ja sündmused hakkasid jõudma haripunkti, uuris Ukraina ajakirjandus meeleolusid riigi eri piirkondades. Paarikümnest oblastist eristusid kolm, mille elanikud olid kõige selgemalt meelestatud revolutsiooni vastu. Need olid Donetski ja Luganski oblast ning Krimmi autonoomne piirkond. Depressiivsed ja vaesed. Selline oli ka kant, kust on pärit Ukraina ekspresident Viktor Janukovõtš, kelle meeskonda kutsuti Donetski klanniks. Sealt moodustus ka see pinnas, mis võimaldas võrsuda Venemaa külvatud separatismiseemnetel.
Tegelikult soovis Putini režiim Janukovõtši põgenemise järel eraldada Ukrainast koguni üheksa oblastit, mida hakati nimetama Lõuna- ja Ida-Ukrainaks ning Novorossijaks. Kokkuvõttes õnnestus tervenisti okupeerida vaid Krimmi poolsaar ning väiksem osa Donetski ja Luganski oblastist. Katseid samasuguseid «rahvavabariike» luua tehti ka Odessas, Nikolajevis, Dnepropetrovskis, Harkovis ja Mariupolis. Viimases õnnestus Ukraina keskvõimu taaskehtestamine üsna üle noatera tänu sellele, et otsustaval hetkel ei kõhelnud sõjaväelased oma baasi kaitsmiseks relvi kasutamast. Mujal jäi venemeelsete võimuhaaramise takistamine miilitsa ülesandeks ja tõsisemat kriisi ei järgnenud – selleks polnud sotsiaalmajanduslikku tausta.
Üsna pea pärast Mariupolist naasmist tuli mul võtta ette retk Kagu-Eesti piirialale – kohta, kust oli röövitud Eston Kohver. Pidin saatma üht välisajakirjanikku, kes soovis näha sündmuskohta ning kõnelda kohalike elanikega. Paraku oli piiriäärne Miikse küla inimestest peaaegu tühi. Kohalikest püsiasukatest oli kodus vaid Vovka-nimeline meesterahvas, kes diktsiooni järgi otsustades maitses köögis sõbraga mõnda julgust lisavat jooki. Ja Vovka vastus välismaalase küsimusele, kas ta kardab roheliste mehikeste tulekut, oli lihtne: miks ma peaks neid kartma, nad lähevad ju siit mööda Tallinna poole.
Neis sõnades peitub omajagu samasugust loogikat, mis töötas Ukraina alade okupeerimisel – otsustaval hetkel polnud neis paikades kriitilist massi, kes oleks vastu hakanud. Õigupoolest, Krimmis oli vastuhakkajaid, kuid nende heidutamiseks ilmusid öö varjus välja relvastatud rohelised mehikesed. Ida-Ukraina rahvavabariigid meenutasid esimestel kuudel seevastu parajat klounaadi, mille laialiajamiseks piisanuks veel aprillikuus paarisajast meie tavalise kaitseliitlase väljaõppega reservväelasest. Kuid niigi palju kaitsetahet seal tol momendil polnud.
Ukraina armee kujutas endast paberil veel enne sõjategevuse algust Euroopa mõistes küllalt arvestatavat jõudu. Selle kasutuses pidi olema üle 700 tanki, paarsada lennukit ja kümneid laevu. Tegelikkus oli masendav – võitlusvõime kriisi algusetapis oli null. Aastatepikkune alarahastus oli kaitseväe moraali sedavõrd alla viinud, et muutis selle sama hästi kui teovõimetuks. Ukraina uuel valitsusel võttis mitu kuud aega, enne kui vene kasakate ja «vabatahtlike» invasioonile suudeti tõmmata ette raudne eesriie. Nende kuudega kaotatud aeg maksab Ukraina riigile tänaseni kallist hinda. Krimmi poolsaar on pindalalt poole Eesti suurune territoorium, Ida-Ukrainas on okupeeritud umbes 10 000 ruutkilomeetrit. Eesti ei saaks endale nii suurte alade loovutamist ajutiseltki lubada, kuna see paneks küsimärgi alla meie riikluse püsimise.
Kriisiaastatel saavutatud kahe protsendi kulutamine kaitsevõimele on loonud sellise aluse, tänu millele meil sellist olukorda ilmselt ei teki. Põhjust täielikuks rahuloluks siiski pole. Julgeolekuteema püsib mõne erakonna valimisloosungites praegu vaid konjunktuursetel kaalutlustel – paar aastat tagasi löönuks sama poliitiline jõud suurima heameelega kaitsekulutustele käärid sisse. Raud ja betoon pole ka julgeoleku ainsad komponendid – nagu näitas ka Ukraina kogemus, siis vähemalt sama oluline, kui mitte olulisemgi, on kodanike kaitsetahe. Kuidas meil sellega lood on?
Kui riik panustab kaitsevõimele rahaliselt kaks protsenti SKTst, siis keskmine reservväelane või Kaitseliidu liige saab panustada kahe protsendiga oma vabast ajast. Ka kõige optimistlikuma ajakasutuse juures ei teeks see rohkem kui 96 tundi aastas ehk võimalust osaleda kahel nädalavahetusel mõnel õppusel või laskmistel. Kaks protsenti pole ju palju ülejäänud 98 protsendi rahuaegse elu säilitamiseks, militarismist on asi kaugel.
Praegu töötavad tuhanded Ukraina vabatahtlikud selle nimel, et täita aastatega tekkinud lünkasid. Eriti kurb on see, et erinevalt Vene agressiooni ohvriks sattunud Gruusiast oli neil piisavalt pikk eelhoiatusaeg. 2008. aasta hilissuvel Postimehe ajakirjanikuna Thbilisist naastes tegin Kiievis aega parajaks intervjuuga Moskva poliitikavaatleja Jevgeni Kisseljoviga, kelle peamine sõnum oli toona, et järgmisena tuleb Krimmi ja Ukraina kord. Ta polnud ainus, samasuguseid teemaarendusi ilmus riburada pidi teisigi. Kuus aastat võimalikku ettevalmistusaega lasti lihtsalt käest.
Eestil on võimalik seda viga mitte korrata. Me teame juba praegu, milliseid tagajärgi võib tuua viivitus rünnaku tõrjumisel. Ja sedagi, et praktilise väljaõppeta reservväelane on sama kasutu kui lihtsalt nimekirjas olev kaitseliitlane, kes ei käi vähemalt korra aastas harjutamas.
Kogu tähelepanu riiklike prioriteetide seadmisel on miskipärast suunatud Põhja-Eestile ja Ida-Virumaale, kuigi lihtsasti ületatava rohelise piiri ääres kagus elab vähem kui üks tööealine inimene piirikilomeetri kohta.
See tunne, et Eesti riik hakkab koos noortega Kagu-Eestist ära kolima, kipub kohalikel inimestel üha süvenema. Kui Vabadussõja-järgsel, võrdlemisi vaesel ajal suutis Eesti riik end kehtestada uues Petseri maakonnas, võiks seda samasuguse innuga teha praegu Põlva-, Valga- ja Võrumaal. Eesti riiki on siia tarvis mitte vähem kui Narva või Tallinna.
