Kapten Trumm kirjutas:See on muuseas välja öeldad kõigest aasta tagasi.
Huvitav, paljud siinsetest foorumi liikmetest nõustuksid tema tollase arvamusega.
Mina näiteks arvan, et peale lennuväekomponendi on muu liitlaste siia paigutamine tänases skaalas tühipaljas pakasuhha.
Kui idanaaber arvab heaks tulla, tuleb ka koos või ilma järjekordse liitlaste kompaniikesega/-ta.
Nagu ei seganud Venemaad 2008 Gruusias olnud päris arvukas USA nõuandjate kontingent ja võimalus, et mõni pihta saab.
Kõige olulisem on ikka ise asjaga tegeleda, mitte patsutada meedias endale õlale, kuidas kõik hästi ja ohutu on.
Küll aga need täiendavad kasarmud neelavad päris korraliku summa (need dissidendid zongleerisid 40 miljoni euroga).
Raha järgi mittekarjuvad asju meil riigikaitses polegi.
Ei ole teps mitte pakasuhha. Jah, puht-taktikaliselt on nt USA jalaväekompanii enamvähem võrdse väärtusega, mis Eesti vastav kompanii, kuid strateegiliselt ja poliitiliselt on selle väärtus kordades kõrgem – see annab vastasele selge ja ühese signaali, et Eestis on liitlaste lahingüksus (võrdlus mingite nõunikega on antud juhul täiesti kohatu, kuna nõunike asi ongi ainult nõustada, mitte sõdida), st. selge tahe oma liitlast kaitsta. Ning agressor peab sissetungi planeerides paratamatult arvestama sellega, et ta võib isegi tahtmatult liitlaste sõdureid tulistades, pommitades ja tappes üsna automaatselt sattuda otsesse sõjalisse konfrontatsiooni maailma võimsama üliriigiga. Selline võimalus – isegi, kui mängus on vaid üksainus kompanii – ajab sõja alustamise lävendi väga kõrgeks. Või siis piirabki vastase tegevusvõimalusi vaid mingite „roheliste mehikeste“ variandiga, millest pärast Ukraina sündmusi kogu maailm kohe läbi näeb. Eelpaigutatavad varustuselaod on samuti toredad asjad, kuid nende heidutav väärtus on üsna väikene, kui nende juures ei ole juba rahuajal liitlaste elavjõudu – kasvõi sedasama kompaniid.
Selles mõttes on liitlaste Eesti pinnale „betoneerimiseks“ paari aasta peale plaanitavad 40 miljonit taaskord vaid umbes 1% nende aastate kaitse-eelarvest (mis ju tegelikult tuleb sellele lisaks, mitte meie enda asjade arvelt), mis puhtalt meie enda võimekuste peale kulutades ei anna pooltki sellest poliitilisest ja strateegilisest efektist, mis kaasneks sellega, kui liitlaste elavjõud alaliselt siia kohapeale jääb. Ükski meie enda plaanitud võime selle tõttu arendamata ei jää, sest lisaraha tuleb lisaks „meie enda“ 2-le protsendile, küll aga mahub sinna lisarahasse kergelt rehepaplikul moel ka meile endale mitmes mõttes vajalikud asjad, nagu keskpolügooni laiendamine ja tankodroomi arendamine, millele me ilma liitlaste kohalolekute poleks lähi-aastatel rahasid ilmselt nii ruttu leidnud. Nii et meie jaoks on see igal juhul win-win olukord. Sest alternatiiv paraku oleks olnud see, et oleks lisaraha pidanud leidma meie enda olemasoleva kaitse-eelarve seest, ja siis oleksid need asjad tõesti juba tulnud meie enda võimete arvelt.
Nende „dissidentide“ osas lisaks omalt poolt sellise huumorivõtmes mõtte, et vaadates Kõutsi, Laaneotsa ja Kerti ning teisalt Kunnast, Toomset, Laignat, Toomsalu ja veel mõningaid praegusi ja endisi Riigikokku kandideerijaid, siis tuleb tunnistada, et kolm esimest meest on oma kindrali-admirali auastme saanud igati õigustatult. Need kolm saavad aru, et edu (otsuste mõjutamine poliitilisel tasandil) saavutamiseks tuleb täita teatud eeldused (pääseda sisse Riigikokku ja veel õige erakonna ridades pealekauba) ning selles valguses tegid või teevad kindralid-admiralid õigeid otsuseid – liitudes ja kandideerides erakondades (Ref, ja IRL enne seda), millel on reaalsed šansid Riigikokku saada ja ka otsuseid mõjutada. Reservi läinud noorem- ja vanemohvitserid oskavad taktikalisel tasandil seevastu küll palju esmapilgul muljetavaldavat pauku ja mürtsu teha (Kunnas oma teravate raamatutega, Toomse artiklite ja blogidega jne), kuid edu saavutamise eelduste peale nad mõelda ei suudagi, kandideerides kas üksikkandidaadina (Kunnas); erakonnas, mis ilmselgelt Riigikokku sisse ei saa (Laigna ja Toomsalu omal ajal Rahvaliidus) või kandideerides erakonnas, mis Riigikokku küll pääseb, kuid keda reaalse võimu juurde lähiajal küll ei lasta (Toomse Keskerakonnas). Aga see kõik on rohkem nagu naljana mõeldud.