Sellest, et ISIS tegutseb Venemaa taktikalistes huvides, rääkis Kross juba eelmisel suvel: http://epl.delfi.ee/news/eesti/kapten-k ... d=69334277
Samas see ISIS oleks nagu sõjas Süüria valitsusega, mis on Iraaniga enamvähem abielus. Samas nagu ei oleks ka

Üldiselt võib arvata, et Venemaa on olude sunnil vahetanud tankidega sisseveeremise strateegia (mille rakendamiseks pole lihtsalt enam jõudu) ja Kominternile sarnase kindla ideoloogiaga kuulekate sõsarparteide toetamise (mis ilma tankideta tulemust ei toonud) süstemaatilise plaani vastu tekitada "strateegilistes" piirkondades kõikmõeldavaid segadusi. Venemaa toetab erinevaid äärmusparteisid nii vasakult kui paremalt üle Euroopa ja samamoodi on loogiline, et toetatakse erinevaid sõjakaid gruppe ükskõik milline nende ideoloogia ka ei oleks. Ühelt poolt, võitluses "Lääne mõjudega" sobivad kõik liitlased. Teiselt poolt, Venemaa püüab sogases vees kalu püüda ja esineda iseenda tekitatud probleemide lahendajana (hea näide selles vallas õnnestumisest oli Assadi keemiarünnaku afäär). Kolmandalt poolt, Venemaa eesmärk on näidata, et endise NSVL territooriumil lähtub korrastav alge ainult Moskvast (ametlik formuleering: riiki loonud rahvus) ning nn. "iseseisvumine" ei tähenda muud kui despootiat, nälga ja kodusõda.
EDIT: Nii ülbelt nagu Ungarisse, Tshehhoslovakkiasse või Afganistaani enam sisse ei veereta. Venemaa tegutseb oma lähiruumis nüüd umbes selliselt nagu NSVL külma sõja ajal Aafrikas. Isegi Tshetsheenias tõi edu ussitamise strateegia, kui otsene sõjaline rünnak oli tagasi löödud. Ainuke VF invasiooni edulugu on Gruusia, aga esiteks oli seal ka "külmutatud konflikti" eskalatsioon ja teiseks on kogu episood mitmel põhjusel anomaalne.
Järeldused Ukraina kontekstis on ilmsed. Venemaale on äärmiselt ebameeldiv praegune tehnokraatlik, lääneliku haridusega ja mõõdukas valitsus. Niisama ebameeldiv, kui oli Tshetsheenias Dudajevi-Mashadovi ilmaliku riigi ülesehitamise programm. Seetõttu panustab Venemaa äärmusliikumistele (võimalik, et neid endid ka hanitades, nii et nad ise ka tegelikult ei tea, kust nende raha tuleb) ning juhtumeid nagu hiljutine märatsus presidendi palees võime edaspidi veel näha. Samas on Ukrainas siiski palju rohkem lootust kui mujal, et radikaliseerimine ebaõnnestub, sest Ukraina on ikkagi endise NSVL-i lääneserv, kus inimeste väärtushinnangud on euroopalikumad. Ses mõttes on märgiline Ljashko radikaalide valimistulemus 7,44%, mis jätab selle partei sinna, kus on tema koht: survegrupiks, mis võib alati liiga mugavaks muutunud võimude varvastel tallata, aga tõenäoliselt ei hakka mitte kunagi valitsust moodustama.
Sõjas on pulbitsevad emotsioonid normaalne ja paratamatu nähtus, võidu toob aga külm pea. Populaarsust koguv veteranide-vabatahtlike liikumine, mis välistab järeleandmised tolli võrragi, nõuab sõjaseisukorda, üldmobilisatsiooni, reeturite ja korrputantide mahalaskmist, senise pehme valitsuse tagasiastumist jne., oleks täpselt see, mida võiks Venemaa senise käitumise põhjal oodata.