toomas tyrk kirjutas:
Hm, eelarve tasakaal on Eesti majanduspoliitika aluseks olnud Mart Laari esimesest valitsusest alates. Seda on deklareerinud iga valitsus ühe oma peamise prioriteedina ning kui sellest on olude sunnil kõrvale kaldutud (viimase kriisi ajal) siis on vähemasti alati deklareeritud, millal see kavatsetakse taastada.
Nii et kui sa väidad, et "Exceli järele elamise" alternatiiv pole mitte üle eelarve elamine, siis millest sa tegelikult räägid? Mis see alternatiiv siis oleks?
Minu jaoks tähendab "Exceli järgi elamine", et lüüakse sama aasta eeldatavad tulud ja kulud kokku ja siis vaadatakse, et "2% on puudu, paneme sellele ja sellele maksule otsa". Alternatiiviks on põhjalike analüüside läbiviimine iga plaanitava sammu kohta, et võimalikult täpselt nende kõiki mõjusid ette teada ja valida optimaalseim. Ja kui ühtegi head viisi tulude tõstmiseks ei ole, siis tuleb mõelda, kas ikka on vaja enne valimisi igale kodanikule "500 euri kohe kätte" lubada või peaks äkki ootama kuni majandus järgi tuleb.
Eelarvetasakaal on loomulikult õige, aga totaalne laenufoobia kindlasti mitte. Kui on saada madalate intressidega raha, millega saaks kiiresti teha investeeringuid ja luua potentsiaali majanduskasvuks, siis ma ei näe mingit põhjust seda mitte kasutada. Kui keskmine inimene elus ainult oma rahadega püüaks hakkama saada, siis elaks ta elu lõpuni üürikorteris ja sõidaks 20 a vana fordiga, samal ajal kui naabrimees võtab laenu ja paneb oma ettevõtte käima.
Rääkides kulude/tulude tasakaalust ning excelitest, siis minusuguse asjatundmatu tsiviili arusaam praktilisest lähenemisest kaitsekulutustele oleks kaheosaline:
1. ülesehitusfaas - kõrgendatud tempos ressurside suunamine et saavutada kõigi eelnevalt kokkulepitud kriitiliste võimekuste katmine mingil kindlal tasemel, õigustatud ka näiteks laenu võtmine
2. hooldus/moderniseerimisfaas - hoitakse asju käigus, uuendatakse vananenud tehnikat, uusi võimekusi lisandub harva, kulud/tulud tasakaalus
Eesti paistab lähtuvat sellest et me oleme EKV-ga juba teises faasis. Seda ei tea kommenteerida kas see tuleneb meie kaitseväelaste veendumusest et kriitilisi puudujääke enam ei ole, või poliitilisest: "Rohkem raha ei saa! Punkt!".
Kogu see tabeliteema pole IMHO ikkagi kuidagi seotud riigikaitsega, vaid üldpoliitiliste valikute ja otsustega.
Tundub, et siin teemas hüpatakse suvaliselt ühelt teemalt teisele.
Aga laiemal teemal...
Teiseks on igale poliitikat tundvale inimesele selge, et poliitikat ei juhi Exceli tabel, vaid poliitilised huvid.
Laaneots lisas, et USA vägede toomine Eestisse tekitaks väga suuri pingeid ja vastasseisu Venemaa ja NATO vahel ega tooks ka midagi head Eestile. «Selles mõttes on paigutamine ilmselt ebasoovitav ja olen 99 protsenti kindel, et USA seda ka kunagi ei tee.
Jah, võib-olla veidi kontekstist välja rebitud "kliki-pealkiri".
Jah , ei ole praegu teab-mis-suur USA jõudude kontingnt Eestis.
Aasta tagasi andis, minu poolt väga austatud kindral, sellise intervjuu.
Ajad on muutunud väga kiiresti.
Tahaks näha ka hangetes veidi radikaalsemaid otsuseid, kasvõi laenurahade najal.
Taaskord - vaadake kasvõi soomlasi.
20.ndal sajandil saime punastega kaks korda sarvi kokku ajada : ühe korra võitsime,
teise korra andsime alla.
Sisimas on tunne , et ka 21. sajand ei möödu ilma karuga kätt surumata.
Praeguse kaitsestrateegia puhul , ei tohi vene karu küll enne sajandi lõppu tulla.
"We have 50 million Muslims in Europe. There are signs that Allah will grant Islam victory in Europe—without swords, without guns, without conquest—will turn it into a Muslim continent within a few decades." Muammar Gaddafi
Ma ei tea, kuidas see EKV seest välja paistab aga mulle isiklikult tundub, et kõikide seotud isikute motivatsioon kasvaks paremini kui neile muretsetaks korralikud tööriistad, millega riiki kaitsta. Selmet pappi lihtsalt mingiteks kompensatsioonideks kühveldada. Viimane on samuti oluline aga kui praegu lükkub selle tegevuse pärast liikurite hange 2019.a. järgsesse aega, siis imho kõlab see tikkudega mängimisena.
Enam täpsemalt ei annakski mind valdavaid tundeid kokku võtta.
Tegelikult, kui liikurid nihkuvad mingi "kaitsepalga" pärast nt 4a edasi, siis lihtsalt tegeletakse rahuaegsete teemadega ja pea-eesmärk jääb kõrvale.
Lisaks mingeid sotsiaalrahasid ei saa ju nii lihtsalt enam ära võtta.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Kapten Trumm kirjutas:Seda, et teeme Kreekat, pole ma öelnud.
Tulud ja kulud peavad olema tasakaalus, kuid eesmärk peab olema rikkuse juurde tootmine, mitte kasvavate kulude tasakaalustamine varjatud maksutõusudega.
Siis selgitad äkki välja ka, kuidas see "Exceli tegemine" kaitsepoliitika planeerimises nii hirmus kahjulik on, ja mis selle alternatiiv oleks? Sinu väide ju oli, et ka riigikaitse planeerimises on "liiga palju Excelit".
Mitte kahjulik, aga sellest on saanud eesmärk omaette, mille säras tegelik eesmärk tuhmub - loe seda eespool viidatud Murumetsa artiklit - minuarust kena illustratsioon tänasele mõtteviisile. See paistab välja isegi pisiõppusteni, kus väga ei huvituta, kas või mida seal tehti, vaid kas olid vormistatud paberid, täideti eelarvet jne. Kõik on hästi õppinud liitma-lahutama ja Microsoft levib isegi peastaabis. Liidame elutsükli ja utiliseerimise kulusid, tabeli all funktsioon SUM ja äge.....
Aga see pole ju eesmärk.....eesmärk on saada võimalikult lahinguvõimeline armee.
Sõduri kas üleeelmises või üle-üle eelmises numbris avaldas KJPS SKO (strateegilse kommunikatsiooni osakond) hulga tulemusi, mis puudutas õppekogunemistele ilmumist ja ilmunute hoiakuid. Ütleme, et isegi rahuldavast on asjad kaugel. Kohale ilmub iga teine kutsutu ja selle kohusetundlikuma poole hulgas pole hoiakud pehmelt öelda kiita. Näib, et koer on maetud üldsegi siia, mitte lahingumasinate elutsüklikulude prognooside täpsusesse. Kui kambast ilmub kohale rahuajal pool, millest omakorda poolel on pohlad...mis tähtsust omavad siis relvasüsteemi X elutsüklikulud ja nende osa eelarves...?
Selgub ka, et vastavaid küsitlusi tehakse nii 2010. a alates....
Ja täna on aasta 2015, EKV taasloodi 1992, st 23 aastat tagasi....sedavõrd hõivatud oleme olnud liitmise-lahutamisega
Tellisime üldiseid SaarPolli küsitlusi, et kas olete valmis Eesti kaitseks ja raporteerisime avalikkusele, kuidas kaitsetahe kasvab kui rohi maikuus.
Viimati muutis Kapten Trumm, 20 Apr, 2015 12:26, muudetud 1 kord kokku.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
2010. aasta sõnausel otsiti ka lahendust probleemile, et sõnal "poliitika" on meil kaks erinevat tähendust: inglise keele kaudu policy ja politics. Tollal lahendust ei leitud. Arumäe kriitika käis neist esimese kohta - põhimõttelist tegevusplaani asendab meil Exceli tabel. Kaju räägib aga teisest - poliitikud lähtuvad oma tegevuses poliitilistest huvidest.
Aga vaata asjale ikka veidi teise külje pealt - kaitsetahte küsimusega tegeletakse süvitsi. Juba vähemasti 5 aastat. Ja - BTW - need uurimistulemused olid ilmselt samuti Exceli tabelis, kus neid liideti, lahutati, arvutati protsente ning tehti muid statistilisi tehinguid.
Millele ma tahtsin eelkõige viidata - ei ole mõtet hakata tegema mingit hägust ja segast kriitikat "Excel on süüdi", sest "Excel on süüdi" on hetkel popp. Asi on ju vastupidi - tänu Exceli kasutamisele on neid elutsükli kulusid lihtne arvutada ning lihtne kontrolli all hoida. Selle töö teeb ära üks närune lauarvuti murdosa sekundiga, peale vastavate algandmete sisestamist.
Probleemid on ikka muus, mitte kulude ja tulude üle täpse arvestuse pidamises.
Ja sinu jutu peale, et KV juhataja ei peaks mitte Exceliga tegelema, vaid mingeid tähtsaid strateegiaid ning taktikaid koostama - üks väike vahemeenutus I Maailmasõja eelsest ajast. Saksa kindralstaabi hüüdnimi oli siis (saksa ohvitseride hulgas muidugi) - raudteevalitsus. Või oli see mingi muu bürokraatliku asutuse nimi, mis sel ajal Saksamaal raudteeasjandusega tegeles. Sellel oli üks lihtne põhjus - kogu kindralstaap tegeles põhiliselt sellega, et lihvida mobilisatsiooniplaani ning vägede rindele toimetamist ja seal hargnemist maksimaalselt kiireks. Eesmärk oli võimalikke vastaseid kiirusega ennetada - oma väed koondada Prantsusmaa vastu ning see purustada enne, kui prantslased on mobilisatsiooni jõudnud lõpetada. Ja seejärel võtta ette ülejäänud.
Selleks rehkendati kogu aeg vagunite arvu, raudteede läbilaskevõimet, nõuti vajadusel harujaamade laiendamist jne jne. Kuni mobilisatsioonijärgse raudteesõiduplaani koostamiseni välja. Ja prantslasi ennetatigi, ja oldi graafikus kuni "Marne'i imeni" välja.
Vot oleks siis saksa kindralstaabil Excel olnud...
Olen foorumist mitu kuud eemal olnud. Üks minu alustatud projekt teises teemas kõlavast lubadusest siiani lõpetamata. Palun siiralt vabandust. Loodan, et minu möödalaskmised ei sega järgnevat lugemast.
Üle pika aja seda alateemat sirvides tabas mind ausalt öeldes väike hämming. Ei saanud aru millest räägitakse. Ausalt. Kuid järjekorras paarist asjast oma vaatenurga selgitamiseks.
Esiteks sellest müütilsiest 2% teemast. Protsent, mida riik kaitsekuludeks eraldab on oluline. See näitab ühelt poolt riigi tõsiseltvõetavust ja teisalt on see mingi suund, et kui kaugel me oleme soovitust tasemest. Kaua aega tagasi (ärge küsige, millal) tehti NATO struktuurides tüüpiline sõjamäng ning vaadati, milline on nõutav väestruktuur, et peatada NSVL ja selle sateliitide pealetung. Kui see rahasse ümber arvestati, siis tuli välja, et selle väe ülalpidamiseks peaksid riigid panustama hinnanguliselt 2% oma SKP-st. Kas need arvud seni pädevad, kas need pädevad võrdselt suur- ja väikeriikide kohta ja muud eksistensiaalsed küsimused ei ole siinkohal olulised. Tähtis on see, et on olemas mingi mõõdupuu, seda on võimalik jälgida ning see on laialdaselt aktsepteeritud. Ning seda avaldades ja hinnates ei paljastata ülemäära palju sõjasaladusi. Kas see 2% näitab ka kõike? Kindlasti mitte. Lihtsalt kontrollküsimuseks - kui riik panustab nt 3% kaitsekuludeks, kuid sellest on 89% personalikulusid ja veel nendest omakorda pool läheb pensioniks, kas siis on hea?
Nii et siin on tegelikult kaks küsimust koos - kas kulutatakse piisavalt ja kas raha läheb õigesse kohta? Maitse asi, millega enne pihta hakata, kuid ilmselgelt ei saa ükskõik kui hea majandamisega korvata lihtsalt ressursside puudust - vähemaga saab ainult harva teha rohkem, reeglina saab vähemaga teha vähem. Kokkuvõttes näitab see 2% siiski pühendumist asjale. Miks meie poliitikud sellest palju räägivad? Vastus on ju ilmselge - kui palju NATO riike seda 2% täidavad? Hea lihtne punkt. Siinkohal ei hakka mina üleüldse sõna võtma, et kas see % peaks olema suurem või kas me peaksime hoopis laenu võtma. Jätan taolise ekspertiisi kaasfoorumlastele.
Kui nüüd mõni foorumlastest arvab, et NATO riikide omavahelises suhtlemises või ka siseriiklikult omab see 2% mingit suuremat tähtsust, siis ta eksib kohutavalt. Kas tõesti keegi arvab, et kui me räägime liitlastega võimearendusest, siis ainult selle 2% numbri tasemel? Või et peaministrile, kaitseministrile, kaitseväe juhatajale tehakse ettekandeid stiilis - et 2% on ka sel aastal täis, nii et riik on kaitstud? Kaitsekulude suurusel ei ole mitte mingit tähtsust. Ainuke mis loeb on see, kui palju sul reaalselt sõjalisi võimeid on. Rahvakeeli üksuseid. Mis tähendab reaalseid? Üksus on reaalne siis, kui see on mehitatud, relvastatud, varustatud, varudega tagatud ja väljaõpetatud. Igasugune muu asi on fatamorgaana, miraaž, viirastus ja soovmõtlemine.
Enne, kui mõni foorumlane süüdistab mind ideaalse sõjaväe ehitamises ja ainult mersudega ringisõitmises (luksuse tagaajamises, noh), ütlen, et kõiki neid nõudeid seame meie ise. Kui meie kaitsevägi ütleb, et reaalne üksus on see, kui sõduril on käes M-14, kätte on jagatud mütsimärk, konserv, 10 padrunit (meremiin ja neli pagunit, kui soovite) ja leivapäts, talle on tutvustatud jaoülemat ja öeldud, et nüüd ründame, siis see ongi reaalne üksus.
Ühesõnaga - tähtis on see, mis on meie reaalsete üksuste reaalne seis. Palju mehi, palju relvi, palju laskemoona, millal väljaõpe läbiviidud ja müriaad taoliseid andmeid. Miks seda siis osade foorumlaste rahustamiseks siia ümber ei trükita? See ongi saladus. Päriselt kah. Ja kurb on see, et ega eriti täpsemaks sellest 2% ei saagi minna ning siis jääb paljudel tunne, et tegelikult on asjad jamad (mis nad siis muidu varjavad) ja sõjaväelaste optimism on hämamine või kõvatamine.
Hiljem tahaks veel rääkida sellest doktriinist (osad prominentsed arvajad foorumis eksivad) ja excelist (ning Murumetsa heast artiklist).
Aga vaata asjale ikka veidi teise külje pealt - kaitsetahte küsimusega tegeletakse süvitsi. Juba vähemasti 5 aastat.
Ja tulemus...Juhan Kivirähk oma uurimuses "Noored ja kaitsetahe"tõdeb, et kaitsetahe noorte hulgas on langenud.
Hm, tuletaks ikka täpsemalt meelde, mida Kivirähk seal väitis:
Avaliku arvamuse küsitlustes mõõdetakse kaitsetahet kahest aspektist lähtudes, kahe erineva küsimusega:
1) Kui Eestit peaks ründama mõni riik, kas me peaksime igal juhul osutama relvastatud vastupanu?
2) Kui Eestile tungitaks kallale, kas oleksite valmis oma võimete ja oskuste kohaselt osalema kaitsetegevuses?
Tegemist on n.ö. „passiivse“ ja „aktiivse“ kaitsetahtega.
/snip-snip/
Passiivset kaitsetahet väljendab peaaegu kolm neljandikku elanikkonnast. Siin ei ole läbi aastate olnud suuri erinevusi Eesti kodanike, teiste riikide kodanike ja määratlemata kodakondsusega vastajate vahel, eesti- ja venekeelsete vastajate vahel. Tõsi, venekeelsed vastajad vastavad sellele küsimusele sagedamini „ei oska öelda“.
/snip-snip/
Aktiivse kaitsetahte puhul on vastused eesti- ja venekeelsete vastajate lõikes erinevad. See tuleneb asjaolust, et umbes pooltel venekeelsetel vastajatel puudub Eesti kodakondsus ning sellest tulenevalt ka seos kaitseväekohustusega. Ent kui vaadata ainult meessoost vastanute seisukohti, siis 2006. aasta lõpul oli valmisolek riiki kaitsta venekeelsete vastajate seas vaatamata kodakondsusele võrdselt kõrge. Erinevused aktiivses kaitsetahtes tulenesid rohkem vastaja emakeelest kui kodakondsuse omamisest või mitte-omamisest.
Selle aasta jaanuariks oli valmisolek Eesti riigi kaitsmisel osaleda nii Eesti kodakondsust omavate kui mitteomavate meeste seas langenud, kusjuures mittekodanikel mõnevõrra suuremal määral
/snip-snip/
Kui vaadata ainult noorte, kuni 30 aastaste vastajate hoiakuid, siis eesti noormeestest on riigikaitses kaasalöömiseks valmis 90 protsenti; venekeelsetest meessoost kodanikest 62 protsenti.
/snip-snip/
Ajateenistuse läbimine suurendab selgelt ka aktiivset kaitsetahet – neist venekeelsetest noormeestest - Eesti kodanikest, kes on ajateenistuse läbinud, väljendab valmisolekut riiki kaitsta 75%, mitteläbinutest vaid 40%.
Ma arvan, et 90% kuni 30-aastastest eestikeelsetest noormeestest on väga hea näitaja (NB! see on siis kõigi, ka ajateenistust mitteläbinute hulgast). 75% ajateenistuse läbinud venekeelsetest pole ka just paha.
Lk 19
Mjr Evert Paas "Kaitsetahe on riigikaitse raskuskese".
Kui vaadata ainult noorte, kuni 30 aastaste vastajate hoiakuid, siis eesti noormeestest on riigikaitses kaasalöömiseks valmis 90 protsenti;
Need ülikõrged deklaratiivse tahte protsendid vajuvad nädalase metsas elamise perspektiivi ees mõne aasta takka ikka pea poole madamaks.
Mina olen selliste eduraportite suhtes skeptiline ja olen seda ka siin korduvalt öelnud. Praktiku kogemus, mis tasapisi koguneb.
Päris huvitav oleks saada ülevaade nende hoiakutest, kes kohale ei ilmunud.
Vaat kus on see "võssakasvanud piiririba".
Viimati muutis Kapten Trumm, 20 Apr, 2015 14:08, muudetud 2 korda kokku.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
No kohaleilmunute % ehk tõe kriteerium (50 kopikatega) on jäänud umbes samaks. Saab näha, mis see graafik peale Siili teeb (kogemus on, et kadunud tegelased ujuvad kivi alt välja).
Minu jutu mõte on selles, et ei maksa väga tõsiselt neid 70-90% arve lubavaid osalusprotsente võtta.
Deklaratiivsuse ja tegelikkuse käärid on siingi näha, hoiakud paranevad, aga osalusprotsent mitte nii väga.
See nüüd on minu isiklik mitterepresentatiivne arvamus, aga see "kaitsepalk" või toetuse külvamine meile erilisi paranemisi kaasa ei too.
Sest kohalkäimine on ikkagi hoiakuline, mitte majanduslik küsimus, kui rahas häving tõesti nii tohutu, siis saab ka täna selleks nädalaks (reakoosseisu oma kestab harva üle nädala) mõne aasta takka ka nädalakese puhkust ohverdada ja rahaliselt veel võitagi (mina nt teen nii juba 10 aastat).
Suurema muudatuse võib kaasa tuua see, mida mjr Paas möönab (ja mida KL-s ammu kasutatakse) on nii öelda üksuse sisemise side hoidmine RÕKide vahelisel ajal.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
