Kui sellest nüüd Soomele mingi jama tuleb, siis on see asi, mida nad niipea ei unusta. Võime vaielda, et kas ehk oleks mingi muu põhjus leitud soomlaste kottimiseks, aga minu meelest ei tasu s*ta asja pärast tekitada suurt jama. Arvestades, et juba päikesekuningas ise on sõna võtnud, on tekkinud suur jama. A. Lobjakas on hinnanud, et Eesti välispoliitikal puudub välisministri näol selge juht, ehk siis kolme välispoliitilise lõvi asemel on meil ainult üks - president, kelle suhe Venemaaga on vist tavatult emotsionaalne. Osadesse lahingutesse tasuks tõesti mitte nina torkida.
Isenesest on partei tagatubades otsustatud suund teha tüdrukdiplomaatiat traditsioone/hallpäid austava Venemaa ja EL-ga suht ebaõnnestunud valik.
Võib-olla on see "diplomaatia näo puudus", millest Lobjakas räägib, lihtsalt üks asja tahk.
Eesti diplomaatiline korpus just ei hüpanud rõõmust Rosimannuse välisministriks saamisel (oodati Paeti või mõni julgem lootis Marina Kaljuranda).
Näiteks tol perioodil, kui Ojuland oli välisminister, siis kaasaskäinud Eesti äridelegatsioonidel tuli alatasa kuulata õhtustel olengutel venelaste lõõpivaid repliika "vasha devuska" - st venelased taolist ministrit kuigi tõsiselt ei võta.
Probleem pole ka antud valdkonna inimeste pingi pikkuses (koolkond on täiesti arvestatav), vaid see positsioon otsustatakse ära partei tagatubades ja nagu elu näitab, mitte kõige paremate tulemustega.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.