Snaipritegevus on väga efektiivne võitlusviis

[Kapten Trumm]

Koolitamise juures on üks suur tegur tellimuste maht. Näiteks kui mingis malevas on, ütleme näiteks, ette nähtud 10 vastavat ametikohta, siis nii mitu relva seal olema saab ja nii mitu inimest ka välja koolitatakse.

See ametikohtade arv piiranguna on üks eksiarvamus - on olemas asi nagu ülekate, kui palju, ma ei ütle, aga vähemalt koolitada TL kohale saab rohkem kui 1 mehe.
Relvade kohta ma ei oska öelda, ilmselt sõltub maleva kaadri pealehakkamisest.
Praktikas tean juhtumeid, kus ongi nii laskureid kui püsse rohkem kui allüksuse struktuuris kohti.

.338LM relvade kasutamine annaks vastasele selge signaali, et kaugus ei ole enam piiratud 800m-ga

Selle vastu ma ei vaidle - kuid antud relvade kasutamine jääb ikkagi pidama inimeste puuduse, mitte relvade ostmisvõimaluse taha.
Inimesed miskipärast kujutavad ette, et läbivad paarinädalase algkursuse ja omavad seejärel õigustatud ootust mingi Lapua saamiseks.
Mina ütlen, et suurim, kasutatavaim ja odavaim võimalus jalgsi liikuvale vastasele säru teha on omada massilist täpsuslaskurite kasutust, kuni jao tasemeni, tavalise, 7,62x51 mm täpsuspüssiga (kuid mitte 4x optigaga AK4-ga), nii öelda poolsnaipriga. Selline riist (ütleme Galil SN tasemel) võimaldab TLi kasutada metsamaastikul ka snaipri rollis (nähtavus metsas on meil harva üle 200 m, metsavaheteedel on 500+ m nähtavus juba vähem levinud. Võib juhtuda, et terve suurõppuse ajal ei satu TL-le sihtmärki, mis asub kaugemal tema efektiivsest laskekaugusest (600 m). See jutt ei ole selleks, et võimsamaid püsse pole vaja, on küll.

Kauguse eelise tasalülitamine on taktika küsimus, kui sinu võimsaim relv on 200 m efektiivse laskekaugusega Kusti, siis sa sõdid maastikul, kus vastane ei saa oma 2500 m laskekaugusega 30 mm kahurit sinu vastu kasutada, vaid sinu nägemiseks peab ta tulema 150 m kaugusele. Sama käib ka snaipimise kohta, kui vastasel on 1500 m ja sul on 600 m, siis istu metsas ja ära roni lagedale.

Edit: lisan siia, et kui Eestis on olemas nt 3000 meest, kes suudavad Galil SN/M14TP/SVD-ga saada 90% kindlusega pihta inimesele 600 m kauguselt, siis ei teki ka kohe mitte mingisuguseid probleeme snaiprikandidaatide leidmisega (laia kandepinna põhimõte).

[ruger]

See Ukraina snaiprite video sobib ka siia.
https://www.youtube.com/watch?t=314&v=mOMPwRCoB38

[Kapten Trumm]

Sõnale "deadliest" ma kirjutan kahe käega alla.
Seda tõendavad ka tegelikult EKV-s läbi viidud laskekatsed, kui vähe laskurite ja kuulipildurite lastud kuulidest tegelikult vastast tabavad.
Kui pole tegemist olukorraga, kus õppusel jookseb mass ahelikus peale (kus maksab ainult KP), siis ka TL võib kergesti osutuda teie allüksuse tapvaimaks tegelaseks.
Eriti olukorras, kus tegutsetakse koos teiste relvadega ja nende lasud maskeerivad hästi TL tegevust - igasugu binoklist vaatavad ja kaartidega vibutavad tegelased lähevad esmeses järjekorras.

[Kulibin]

Et siis lühidalt: Sihtige papahasid !
Tegelikult tuleks selge vahe sisse teha nn. Snaipri, kes on väga kõrge kvalifikatsiooniga ja väga kallist riistvara kasutav spetsialist ja täpsuslaskuril, kes on läbinud lühikursuse ja kasutab alla 12mm moona ja kel puudub praktiline kogemus.
Meil siin pisiriigis ilmselt ühekäe sõrmedel võib snaiprid kokku lugeda ...
Lisan pildi ühest profirelvast.
Edit:
Selle iluduse saab mingi 3500 Ameerika raha eest, ei sisalda optikat ega lisasid (baashind)
Koos Leupold 4,5-25x50 ja muu pudi mingine 5500 USD. Mõtteainet küllaga.

[Juhani Putkinen]

Pooletolline pole hea snaipripüss - üleliia raske ja kohmakas. Näiteks Sako TRG .338 Lapua Magnum on piisavalt võimas ja samas oluliselt kergem.

Snaiper peaks tihtipeale roomama oma relvaga nähtämatult oma positsioonile ja pärast tulistamist tagasi.

[Kulibin]

Kaasaegne bodyarmor ja kiivrid on nii head, et 338 jääb pika maa pealt nõrgaks. Alla kilomeetri distantsilt teeb pooletolline haiget isegi kergele soomustehnikale. Ja pooletolline smartmoon on kah olemas. (saab lasta nurga taga peituvat vastast)
Kuul programmeeritakse sobival distantsil plahvatama.
Meestele kes peavad roomama ja puuotsast laskma soovitaks .338 Lapua Magnum moona kasutavat inglaste L115A3 AWM -i

[kaur3]

Sellist vaatepilti ei näe tihti. Väidetavalt kurdid hävitavad täpsuspüssiga kütuseauto.

http://www.thefirearmblog.com/blog/2015 ... -accurate/

[Kapten Trumm]

Kaasaegne bodyarmor ja kiivrid on nii head, et 338 jääb pika maa pealt nõrgaks.

Üsna võhiklik jutt.
Inimese kehapinnast on vintpüssi kuuli vastu kaitstud 25x30 cm lapike rindkerest ja mõnedel vanemat tüüpi rasketel vestidel ka 20 cm küljepikkusega kolmnurk kubemes.
Pea ja ülakeha vööjooneni (kube allapoole natuke) on kaitstud 9 mm püstolikuuli eest. Selline on tänane seis, ka vene armee uue varustusega üksustes.

Minul nt on õlgade laius (ehk eestvaate laius) pea 70 cm.
Pealegi ütleb kogemus, et haavatuga tegelemine võtab vastalselt lahingu ajal 4 inimest, surnuga võib tegeleda peale lahingut.
Sestap inimeste laskmiseks pole 12,7 täpsuspüsside masskasutus tegelikult tarvilik.

[ruger]

Kui pikk on pikk??? 338LM on piisava energiaga,et isegi kuuliplaati tabades tekitab vigastusi kauge maa peale. Üldiselt lendab SA ajal igasugust värk, ja see et kindlasti saad .338LM või 7,62 või 9mm moonaga pihta, ei mängi erilist rolli. Hea on kui kaitsevahendid on olemas. Kas see ka reaalselt siis kaitseb, peab ainult lootma. Level IV kuulikaitseklass kaitseb 7,62AP moona eest. Seda siis plaadi ja alusvesti korral. Venelastel on olemas kõrgemaid klasse. See soomustamine muudab aga inimese kohmakamaks ja aeglasemaks. Sihtida tuleb siis pähe. TL-id ja snaiprid eriti rasketes isikukaitsevahendites ei käi. Niigi kila-kola, mida kaasas kanda, on lademetes ja missioonispetsiifiline. TL võib omada erinevaid maskeerimisvahendeid-võrgud ghillie suited jne. Snaipri varustus on juba spetsiifilisem ning kallim ning seda juba TL-i tasemele ei anta. TL-il pole sellise varustusega enamusjuhtudel ka midagi teha. Nagu eelpool mainitud siis enamus TL-i kaugustest jääb 300-400m peale. 12,7 on enamus juhtudest mõeldud tehnika ja masinate hävitamiseks vigastamiseks. Inimjahti pidada võib ju ka. Aga iga kauguse jaoks oma relv. Kui vaja siis kasutatakse ka seda. Lihtsam on Sergeiga lasta või miinipilduja-TT lasuga vastane hävitada.

[Leo]

Ma püüan lühidalt mõned asjad üle käia mis siin on viimastel päevadel läbi käinud. Putkinen ja Medusa on õigel teel. Snaiper ei tapa tapmise pärast vaid sellepärast et vastaseid tappes päästab ta oma võitlejaid ja aitab enda poolel konflikti võimalikult kiiresti lõpetada, mis ka elusid päästab mõlemal pool. Kui palju snaipritest tegelikult inimest lasta suudavad, selgub lahingus. Paljud head sportlaskurid ei suuda looma lasta ja paljud jahimehed ei suuda inimest lasta ning paljud snaiprid ei lase looma sest loom ei ole ohtlik kuid vastase tulejuht on kindlasti ohtlik. Lihatooteid saab poest odavamalt kui neid püssiga metsas taga ajades.

Mingeid vettpidavaid teaduslikke andmeid selle kohta ei ole sest valim on üldistuste tegemiseks liiga väike. Tihti ei oska laskur isegi öelda kas napikas ehk möödalask oli tehniline praak või vaimse tõrke tõttu? Võib ka nii juhtuda, et peale esimest lasku enam ei suuda või mingil hetkel enam ei suuda inimest lasta. Snaiprit kes ei suuda lasta saab kasutada meeskonnas vaatlejana või koolitajana. Usa uuringus viidatud 2% olid minu arust võitlejaid kes suutsid lahingus sihtida ja inimest lasta ja ei kogenud hiljem vaimseid või füüsilisi probleeme mida tänapäeval traumajärgseks stressiks nimetatakse. Enamik snaipreid kogeb neid sümptomeid.

Kurdide kütuseauto videot pean lavastuseks. Vaadake Müüdimurdjate osa, milles püüti kütusepaaki kuuliga süüdata ja kui palju see vaeva nõudis. Kurdide videos on näha kuidas trasser lendab püti paremasse serva kuid plahvatud toimub eri kohas auto all.

Kulibin? Ära mõnita Eesti sõdureid keda sa ei tunne ja kelle elust sa midagi ei tea. Kui on tõendeid et eesti armee snaiprid tegutsevad palgamõrvaritena siis vii need kiiresti prokuratuuri või võta oma sõnad tagasi. Muidu nõuan sinu bännimist laimu levitamise eest!

Pooletollise täpsusrelva kasutamist inimese laskmiseks mina ei poolda mitmel põhjusel. Peamine on et see kaliiber on inimese laskmiseks täielik ülepingutamine. 2-3x raskena relva ja laskemoona kaasatarimine on õigustatud peamiselt siis kui lastakse kergelt soomustatud sihtmärke. DARPA ja erasektori juhitavad kuulid on hetkel prototüübid ja relvaehitusega kursis olevad inimesed oletavad et selle moona kasutamiseks on vaja uusi sileraudseid püsse. Kui need kunagi realiseeruvad siis Eestisse ostetakse neid 4 relvasüsteemi. 3 EOGle ja 1 K komandole. Teised lasevad vanamoodsalt edasi sesdt USA teeb kõik võimaliku et need ei sattuks pahalaste kätte.

Parimad kaasaegsed kuulikindlad plaadid ehk siis NIJ klass IV ja Gost klass 6 taluvad 7,62 mm soomustläbistavat vindikuuli kaaluga u 10 grammi energiaga u 4000 J ja nende plaatide mõõtmed on keskmiselt 25x30 senti. Ülejäänud kaitsevest kaitseb killu ja püstolikuuli eest. Lugege Kaitse Kodust millise koha peal tuleb plaati kanda ja milliseid elundeid see kaitseb. 338 LM vabrikumoon annab suudmeenergiat 6600-6800 J. Padrunite ja kaitsevestide valmistajad ütlevad et 338 LM AP kuul läbistab IV klassi 500-600 m kauguselt kus energiat on järgi 3000+J. Arstid räägivad et isegi kui vest peab siis löök võib tekitada ohtlikke sisemisi vigastusi. Lapua lubab oma 338 AP kuulile läbivuseks 10 mm soomusterast 1000 m pealt kui kuulinenergiat järgi 1800 J. See peaks vastama NIJ III klassile umbkaudu. AP moon on kallis ja seda kasutatakse vajadusel sest enamik laskusid on võimalik sihtida mujale kui kuuliplaati.

Psühholoogiast. Teadmine et sinu vastas on laskurid kes suudavad läbi kaitsevesti puurida 1000+ m kauguselt on kindlasti ruineeriv. Seega on snaiprid magnumitega lahingus kindlasti oma poole eelis ja vastasele nuhtluseks. Selleks on vaja et teadaolevalt on snaipreid piisavalt palju. Mõned laskurid eriüksuses või kaadriväelaste hulgas ei ole veenev sest neid on liiga vähe. Snaipripaar igas rühmas on oluliselt jubedam eriti kui kõik selle rühma täpsuslaskurid on saanud magnumi õppe ja suudavad vajadusel snaipripaari toetada. Sellise väljaõppega inimesi on Kaitseliitu vaja mitusada. Iga magnumi kohta peab olema kinnitatud mitu laskurit, kellelt esimesed 2 on põhimeeskond ja teised varumehed.

Kurjategijate kasutamine võitlejatena ei toimi. Trahviüksuseid kasutati Punaarmees kõige ohtlikumate ülesannete täitmiseks kuid ka seal ei kippunud retsid laagrist rindele amnestia eest surma. Lihtsam ja ohutum oli rahulikult laagris oma aeg täis tiksuda. Uuemates sõdades on pättide hulgast värvatud silma paistnud peamiselt eraisikute röövimiste ja tapmistega, lahingus istuvad peamiselt varjus või põgenevad korratult vähegi tõsisema vastade eest sest motivatsioon on nõrk.

[Juhani Putkinen]

Snaipripaar igas rühmas on oluliselt jubedam eriti kui kõik selle rühma täpsuslaskurid on saanud magnumi õppe ja suudavad vajadusel snaipripaari toetada.

Muidugi see oleks vaenlase poolt vaadatuna jubeda. Minule aga meeldiks väga isegi see kui igas kompaniis ja VGs oleks päris snaiprid - muidugi peale selle pataljoni omad.

Väga kaugeks eesmärgiks võiks võtta selle snaipripaari varustatuna .338 Lapua Magnum laskemoonaga snaipripüssiga igas rühmas. Selleks on aga vaja väga palju pingutada.

Oluliselt lihtsam on võtta kasutusele raadioteel distantslõhkeseadmed külgmiinide ja suundkildmiinide initseerimiseks. Need vahendid on väga odavad ja külgmiini saab moondada näiteks 25 m kaugusele teest ja selle initseerija võib olla näiteks 500 m kaugusel vaenlasest. Külgmiin läbistab vähemalt 50 mm soomust ja selle plasmajuga süütab küttuseveoki kindla peale. Soomukis või jalaväe lahingumasinas mida külgmiiniga tulistatakse pole eriti meeldiv sees olla.

Mina isiklikult õpetan kaitseliitlastele kuidas selliseid varitsusi teostada. Ma arvan et sellisesse varitsusesse sattuda on kah jubeda.

[Leo]

Juhani jutt miinisõjast on õige, sest ainult hull ronib suurema ja tulejõulisema üksusega otsekontakti. Miinivaritsus ja võimalusel mõned täpsed lasud aitaks meil oma mehi säästa. Minu arvates on jalaväekompaniile minimaalne magnumi kaliibriga snaipripüsside hulk 2, mida kasutab 4 snaiprit, kes moodustavad 1 snaiprimeeskonna. Piisav oleks 1 jagu=2 meeskonda kompaniis 4 magnumiga, mida saab siis vajadusel kasutada koondüksusena või jagada eri ülesannetele, näiteks hajutatud tegevuse korral 1 magnum 1 jalaväerühma toetuseks. Kompaniis on tavaliselt 3 jalaväerühma, seega jääks ka 1 magnum KÜ pikaks käeks. Lisaks igas jalaväejaos 1 tuletoetustäpsuslaskur. See oleks siis mõistlik täpsuslaskurite ja snaiprite hulk jalaväekompaniis. Pataljonis on mõistlik pidada 1 snaiprijagu, kelle peamine ülesanne on koostöö pataljoni luurerühmaga ja kompaniide toetamine snaipritega, milleks neil reeglina aega ei jätku. Mõnedes riikides kasutusel olevat süsteemi, kus snaiprid on ainult pataljoni tasemel, ma Eesti tingimustes mõistlikuks ei pea, sest ei suuda ette kujutada, kuidas see pataljoni või brigaadi tasemelt toetuse allasaatmine reaalses konfliktis toimuma hakkab. Senised õppused pigem kinnitavad seda, et KL üksused saavad peamiselt sellega arvestada, mis omal kaasas ja KL jaoks on kompaniina tegutsemine praktiliselt lagi. Maakaitsepataljonid ei tööta, need on praktiliselt üksikkompaniid, mis teoreetiliselt ühtse juhtimise ja tagala alla kuuluvad.

[Juhani Putkinen]

Maakaitsepataljonid ei tööta, need on praktiliselt üksikkompaniid, mis teoreetiliselt ühtse juhtimise ja tagala alla kuuluvad.

Pole vaja kah töötada. Kaitseliit peaks kontsentreeruma sissitegevusele, mitte mängima jalaväge. Las Kaitsevägi tegutseb jalaväena ja Kaitseliit peamiselt sissidena. Kompanii on tõesti kõige suurem mõistlik Kaitseliidu struktuuriüksus. Sisside kõige suurem mõistlik struktuuriüksus omakorda on aga jagu.

[Leo]

Ei tea kas see teadmine ka staapidesse jõuab, kuid mina olen ka seda meelt, et KL on hetkel ja nähtavas tulevikus peamiselt kergejalavägi, sest ühelgi maleval ei ole sõidukeid isegi 1 kompanii liigutamiseks. Paraku elavad staabid tihtipeale mingis paralleeluniversumis, kus ainult paberi peale kastikesi joonistatakse ja ongi vägev, kuid reaalselt üksustes eriti midagi hõisata ei ole. KLis on aastaid mainekujunduslikel eesmärkidel kaagutatud sellest, kuidas isikkoosseis jõudsalt kasvab, kuid kui esitada ketserlik küsimus, et kus need massid siis on, sest suurematel õppustel ja lahinglaskmistel järjekorda ukse taga näha ei ole. Aktiivi ehk tuumiku plahvatuslikku kasvu mina küll täheldanud ei ole. Maleva staapide heaolu sõltub aga peamiselt sellest, et oleks paberite peal palju inimesi, kuipalju või kui vähe tegelikult kaitseliitlikust tegevusest osa võtab, ei koti kedagi. Hakka või Kerti tagasi igatsema, võtaks ja puhastaks nimekirjad surnud hingedest ära, saaks keskenduda nende koolitamisele, kes tegelikult suudavad ja viitsivad osaleda.

[ruger]

Siit tuleb tegelikult küsimus välja, kui motiveeritud on inimene, kes on selle eriala valinud ning õppinud. Kas ja kui sobiv, on ta reaalses seiskorras? Sõda võib ka kõige tugevama psüühhikaga inimese tundmatuseni muuta. Need, kes on erialainimesed, võivad olla pere tekkides palju valivamad oma tegemistes, kui need, kes ei pea mõtlema, kuidas olukord kodus lähedaste ja pereliikmetega on. Seda peaks ka vahel vaatama erialale määramisel. Selles suhtes on ehk poissmehed isegi paremad, sest neil ei ole inimesi, kelle järgi mõtlema peab. Kui on pere taga siis on see väga tugev mõjutaja kiirete otsuste puhul, kus enam koju ei pruugi jõuda. Selleks peaksid kõik pered enda jaoks asjad väga selgeks rääkima ja leppima kokku tegutsemised teatud sündmuste korral. See on vaja ENNE läbi mõelda ja arutada. Omakorda eeldab see ka päris arusaavat ja ise hakkama saavat peret. SN ja TL-i puhul, muidugi mängib see eriti rolli. See on oluline kõikide tegevväelaste, reservväelaste ja kaitseliitlaste ning teiste jõustruktuuride liikmete puhul. Üldiselt on nad tugevama närvikavaga, kui keskmine eestlane, kes oma jaoks ei ole neid teemasid läbi mõelnud.
TL ja SN peavad arvestama ka sellega, et nad peavad suutma lasta ka siis, kui sõjategevust ei käi või on rahulikum aeg. Osa ei suuda ennast laskma panna inimest, kui vastu ei tulistata või ei ole vastasel relva käes. Samas vastase ellujätmine võib olla ka koht, kus sama inimene laseb su kõrvalt kaaslast või sõpra.