Snaipritegevus on väga efektiivne võitlusviis

[Madis22]

Snaipri taktikat võiks kaitseliidus õpetada ka ilma snaiprirelvadeta. Keegi Häyhä olla näiteks enamuse oma täpsuslaskudest teinud distantsilt alla 300m tavalise sälksihikuga relvast ning on neid sarnaseid näiteid teisigi. Täna kohtab peamiselt kahte suhteliselt äärmuslikku suhtumist: üheltpoolt antagu mulle viimase malli nänn, küll ma siis olen hirmus tapja ja teisalt meil on struktuurinimekirjas loetud arv kohti, mis sõltub relvade olemasolust ning väljaõpet saavad ainult need kes sellele kohale kinnitatud. Et aga relvi on vähe, nende juurde kuuluvat vähem, kirjutatakse struktuuri kohti veel vähem ja et kohti on vähe, varustus mitte just parim, konkurss väidetavalt suur, siis ei täideta neidki kohti ära.

Mis puutub kaitseliidu surnud hingedesse, siis ehk oleks aeg uute liikmete värbamiskampaania asemel käivitada kadunud liikmete tagasikutsumise kampaania. Anda teada, et mehed kes te olete kord end hingekirja kandnud, võtke ühendust oma malevaga või malevkonnaga, kui seda mäletate ja vaatame üle, kas, kus ja kuidas te saaksite iseendale läbi oma riigi kaitsmise kasulikud olla.

Lisaks veel selline mõte, et need, kes on pere loonud, võivad õigel motiveerimisel olla märksa innukamadki sõjategevust intensiivseks ajama. On ju neil vara ja perekond mida/keda kaitsta. Seni kuni vastane on enda ülesande teostamisel meie sõduritega võitlemisega hõivatud, ei ole tal aega rüüstata, naisi vägistada ja lapsi süüa. Seega kõige lihtsam on oma perekonna julgeolekut tagada vastast pidevalt häirides, rünnates, hävitades. Muidugi oleks see märksa lihtsam, kui oleks teada, et on olemas toimiv tsiviilkaitse süsteem, mis tegeleb laste evakuatsiooniga ja väljaspool relvajõude olevate omaste tootva tegevusega hõivamisega ning varustamisega.

[ruger]

See idee anda seda snaipri(TL-i) taktikat KL-s ja miks ka mitte KV-s rohkematele inimestele, kui ette nähtud, on tõesti kaalumist väärt idee. Võivad ju ka need KL ja KV tegev- ja reservväelased, kes hetkel väljaõpet ei oma, juhuse ja muude asjaolude tõttu sattuda olukorda, kus oleks vaja seda teada ja kasutada. Samas ei tohiks see ka massiliseks kujuneda. Seda võiks ka motivatsioonina kasutada. Niigi KL liikmeid sissitaktikale õpetatakse.

[Juhani Putkinen]

Snaipri taktikat võiks kaitseliidus õpetada ka ilma snaiprirelvadeta. Keegi Häyhä olla näiteks enamuse oma täpsuslaskudest teinud distantsilt alla 300m tavalise sälksihikuga relvas

Häyhä oli oma kompanii snaiper. Tal oli väga heaks kompaniiülemaks "Marokon kauhu" Aarne Juutilainen kes harva andis Häyhäle teisi ülesandeid peale vaba jahi. Häyhä sai ise valida oma positsiooni ning tihtipeale roomas sinna "ei kellegimaale" pimedas, pidas jahti ja tuli jälle pimedas tagasi. Häyhä tappis eriti palju vene snaipreid kes olid nuhtluseks soomlastele Kollaa rindel.

Talve pakasel oli raske olla täiesti liikumata terve valge aeg - aga Simo Häyhä suutis ning jäi ellu.

[ruger]

Lisaks veel selline mõte, et need, kes on pere loonud, võivad õigel motiveerimisel olla märksa innukamadki sõjategevust intensiivseks ajama. On ju neil vara ja perekond mida/keda kaitsta. Seni kuni vastane on enda ülesande teostamisel meie sõduritega võitlemisega hõivatud, ei ole tal aega rüüstata, naisi vägistada ja lapsi süüa. Seega kõige lihtsam on oma perekonna julgeolekut tagada vastast pidevalt häirides, rünnates, hävitades. Muidugi oleks see märksa lihtsam, kui oleks teada, et on olemas toimiv tsiviilkaitse süsteem, mis tegeleb laste evakuatsiooniga ja väljaspool relvajõude olevate omaste tootva tegevusega hõivamisega ning varustamisega.

Kas meil see süsteem on olemas? KL-i liikmed lähevad sisekaitseüksustesse ja tsiviilkaitsega ning põgenikega pole sisuliselt kellegil aega tegeleda. Või on näha kuskil toimivat süsteemi, mis suudaks seda teemat asendada? Selle tõttu ma väidangi, et oluline on pere eest saada ja siis hakatakse sõdima. Seda süsteemi reaalseks SA ajaks meil hetkel ei ole. Kui piirkond, kus pere on, langeb vastase kontrolli alla siis on raske meestele motivatsiooni leida. Pigem tekib siis probleem, et minnakse omavoliliselt minema peret päästma. See aga on juba teise eraldi teema arutelu, millest kõik ei ole avalik ja ei kuulu internetiarutuse alla.

Seda erialast õpet peab siis läbi viima hakkama ka tagalas viibivatele reservväelastele, sest SA ajal peab juba arvestama kogu riigi panusega. See eeldab ka reservide ettevalmistust rahuajal vastava väljaõppega. Lisaeriala õpe on aga suht pingeliste väljaõppeplaanide tõttu suht keeruline. Pole lihtsalt igalepoole instruktoreid leida. Samas ei oleks vaja õpetada kõike sellest. Ehk pakkuda võimaluseks jagada eriala mooduliteks. Kes soovib põhjalikumalt asja saada, see hakkab tegevväelaseks ja läbib teised puuduolevad erialamoodulid hiljem juba tegevväelasena. Aga ideega algust tuleks teha.

[Juhani Putkinen]

Peredega on probleemid.

Eesti ei suuda minu arvates hoida enda käes kui ainult Suur-Tallinna. Venemaa okupeerib ülejäänud Mandri-Eesti.

See tähendab, et vähemalt kaitseliitlaste, kaitseväelaste, jms. pered on vaja evakueerida sinna Suur-Tallinnasse. Samas sealt Suur-Tallinnast oleks vaja puksida välja vaenlase sabarakud, või vähemalt isoleerida see seltskond.

Kaitseliitlased, peale Suur-Tallinna omade, peaksid peamiselt tegelema sissitegevusega vaenlase tagalas

[Mudakoon]

Peredega on probleemid.

Samas sealt Suur-Tallinnast oleks vaja puksida välja vaenlase sabarakud, või vähemalt isoleerida see seltskond.

Kuidas Te kujutate seda endale ette?
Tallinnas on 414000 elanikku,kellest ainuüksi kolmandik on vene rahvusest + veel teised rahvused +"omad joped" kel riigiga kana või kaks kitkuda.....

[Juhani Putkinen]

Kuidas Te kujutate seda endale ette?

Loodan, et selleks on plaan olemas.

Kui Eesti ei suuda hoida enda käes korralikku sillapead, siis vaevalt meile keegi tuleb appi. Kui aga suudame mitu nädalat lahinguid lüüa, hoida platsdarm ja näidata meedias, et võitleme - siis minu arvates liitlaased on sunnitud tulema appi.

Sillapeas peab olema korralik sadam ning lennuväli. Linnalahingud saavad olema väga kurnavad vaenlasele ja linnas on ka mingisuguseid varjendeid omadele. Las venelased jooksevad kui Venemaa põmmitab.

[ruger]

Püsiks ehk teemas, mitte ei arutaks Tallinna puhastamist...
Täna jäi silma uudis, kus praeguses "vaherahu" etapis on Ukrainas hakanud toimuma TL-ide ja snaiprite tulevahetusi. Seda päris pikal rindejoonel.
http://podrobnosti.ua/2048182-snajpersk ... -fazu.html

"Набирает обороты "снайперская война". Обе стороны весьма активно применяют как отдельных снайперов, так и специально подготовленные снайперские группы. Наиболее активно применяются снайперы в районе населенных пунктов Марьинка, Пески, Шумы-Кировское, Чермалык- Широкино, Новотошковка-Крымское, Счастье, Станица Луганская", - сообщил Тымчук.

See tähendab ka seda, et võimalikul vastasel on praegusel hetkel koolitatud inimesed olemas. Meie jaoks, kes tsivilistidena või tegevväelasena peaks jõudma rindele(SA) ajal puuduvad tegelikud linnalahingute, mugavustsoonist väljatuleku jne... kogemused, kuidas tegutseda, kui ka näiteks satutakse snaipri või TL-i varitsusse. Ning kuidas käituda ka counter-snaiper tegevuse korral. Kuigi see tegevus ei ole enam tavasõduri tasemeks. Võimalik vastane saab võtta kasutusele Ukraina sõja kogemustega inimesi. Meil selliseid reaalsete kogemustega mehi-naisi hetkel pole. Konflikt muidugi tekitab selliste kogemustega inimesi. Snaipri ja TL kursustel osalejad saavad snaipriteemadel teada nii mõndagi, aga kuidas koolitada reserväelasi, kes pole TL-i kursuste nimekirjas.

[Juhani Putkinen]

Simo Häyhä näiteks vaatas (jälle moondatult ja liikumatult) piisavalt kaua, et saada selgeks vaenlase snaipri positsioon - vaenlase snaiper kasutas sama positsiooni järjest soomlaste tapmiseks. Siis Häyhä valis endale korraliku positsiooni ning suunas enda relva valmiks selle vaenlase snaipri positsiooni suunas ja ootas kannatlikult liikumata, et vaenlane tuli jälle oma positsioonile - ning lihtsalt tulistas vaenlase snaipri surnuks.

Kas kiire elutempoga harjunud tänapäeva isikutest mõni suudab lihtsalt olla liikumata piisavalt kaua? Äkki peaks vahepeal sotsiaalses meedias midagi lugema ja kirjutama?

[Leo]

Ma ei oska kahjuks väga hästi seda viitamist ja vastamist, üritan siin mõned teemad üle käia, milles siin on juttu olnud. Siin arutatakse, kas kaitseliitlasest snaiper suudab reaalses olukorras vastase pihta tulistada või mitte. Seda saab teada sel hetkel kui on vaja tulistada. Olen KLis näinud inimesi, kes ei suuda lasketiirus lasta papist sihtmärki, millel on arvutis joonistatud inimese nägu. Olen KLis näinud inimesi, kes hakkavad oksele ja paluvad ennast koju saata, kui missioonil käinud arst näitab fotosid ja videoid inimestest peale kuulitabamust või miiniplahvatust. Ilmselt nemad ei suudaks ka inimest lasta. Selleks on olemas erinevad treeningumeetodid, millest ma ei jaksa praegu väga detailselt kirjutada, kuid venelased roteerivad oma eriüksuseid ja snaipreid Ukrainas ka sellepärast, et mehed saaksid lahingukogemuse ja sel hetkel on selge, kes suudab ja kes ei suuda. Väikeriigil ei ole reaalselt võimalik kogu oma reservile lahingukogemust anda, kuid kriitilisel hetkel on mõistlik panna kriitilisse kohta kontrollitud ja kogenud võitlejad. Ei saa välja jätta ka seda, et iga stressiolukord on erinev mõni veteran võib uues lahingus vaimselt ja füüsiliselt kokku kukkuda, samas kui mõni täiesti tavaline SBKst tulnud kutt võitleb väga hästi oma esimeses lahingus.

Soomlaste kogemus on see, et noored mehed on paremad rünnakul, lihtsalt jooksevad kiiremini, sest on nooremad ja riskialtimad. Kaitses on paremad keskealised mehed, kes on elukogenud ja ettevaatlikumad, ei võta mõtetuid riske kuid käsku täidavad hästi. Sellepärast on Soome KJ reservis kõige nooremad ja äksimad aastakäigud operatiivstruktuuris ja vanemad aastakäigud kohalikes üksustes. Oma perekonna saatus kindlasti avaldab mõju moraalile, sest kui perekond on surnud, siis ei ole ka võitlejal eriti midagi muud teha kui võimalikult palju tappa kuni ennast tapetakse või sõda otsa saab. Vihane ja lootuse kaotanud vastane on väga vastik asi ja tihti tapavad ainult tapmise pärast, näiteks sõjavangide või tsiviilelanike retsimine on neile meelepärane, kuigi see on põhimõtteliselt keelatud. Mulle on veteranid rääkinud, et partisane pooma ja nende toetajate külasid põletama valiti või läksid meelsasti just sellised, kelle pere Siberis või tapetud oli. Need mehed olid ülematele teada ja ka ülemad kartsid neid, sest mehel, kelle ei ole midagi kaotada, ei ole ka kartust ohvitseri ees.

Värvata snaipreid ainult poissmeeste ja lastetute leskede hulgast ei ole hea mõte, sest see vähendaks oluliselt võimalike snaiprite hulka, pigem võtaks tavalisi keskealisi kaitseliitlasi, nagu ka senini.

Maaväe snaiprikooli inimesed on mulle rääkinud, et neil läks suur osa ajast snaiprite vastase taktika õpetamiseks kaitseväelastele, eriti missioonile saadetavale kompaniile. See oli tähtis ja ilmselt aitas elusid päästa, varasema missioonikogemusega võitlejad meenutasid koolituses, kuidas oli olnud napikaid, ehk üksikuid täpseid laske, mis olid tabanud näiteks lahingpioneeri, tulejuhi või ohvitseri lähedusse, kuid sellele ei osatud tähelapanu pöörata. Snaipri vastase tegevuse õppimine tuleb kokku leppida oma maleva snaipritega ja sellel peaks ideaalis osalema kogu maleva lahingüksuse koosseis, kui see ei ole võimalik, siis kõik ülemad ja võimalikult palju reakoosseisu. Kui on reaalne olukord, siis mõned snaiprid suudavad kompanii päeva ära rikkuda ja üksust väga tõhusalt takistada ning kaotusi tekitada.

Snaipri teeb snaipriks ikkagi oskused ja väljaõpe ning võime väljaõpes õpitud asju rakendada, relvasüsteem on teisejärgulise tähtsusega. Soomlaste Valge Surm Häyhä ei olnud käinud snaipri kursusel. Ta oli lihtsalt hea sõdur, keda tema lahingukogemusega kompaniiülem usaldas. Häyhä tappis palju punaarmee võitlejaid, kuid usun, et säästis samas suurema hulga soome võitlejaid. Positsioonisõja faasis käis ta ka oma rügemendi teisi kompaniisid aitamas, et hävitada teiste vastutsalal tegutsevaid vastase snaipreid. Ukrainas tundub ka hetkel olevat selline positsioonisõhja faas, et rindejooned on suhteliselt välja kujunenud ja nendel roteeritakse üksuseid, kes tegelevad peamiselt aja veetmisega. Suuremaid lahinguid ei toimu, kuid hukkunuid ja haavatuid tuleb praktiliselt iga päev.

Rünnates Eestit üritavad venelased esmajärjekorras tähtsad piirkonnad enda kätte saada, seega on oodata rünnakuid suuremate linnade suunas. Putkinenil on õigus, kui sadamad ja lennuväljad on vallutatud, on väga raske abi anda, seega on piisavas suuruses sillapea hoidmine kriitilise tähtsusega. Oletame, et Eestil mobilisatsioon õnnestub ja 2 brigaadi suudetakse käima panna. Siis tuleb nende brigaadide ja liitlastega hoida mingit ala, mille sees saaks oma üksuseid korraldada ja reide teha vaenlase käes olevatele aladele. Sellele turvaalale oleks mõistlik evakueerida ka võimalikult palju võitlejate omakseid, sest kui perekonnad langevad vaenlase kätte, hakatakse nendega kindlasti igasugu rõvedusi tegema. Isegi kui vaenlase kätte jäävate maakondade kaitseliitlased suudavad olulise osa varustusest peidikutesse hajutada, on tegemist ikka kergete jalaväeüksustega, mis suudavad parimal juhul vastase tagalat segada, kuid mitte võidelda soomuskolonnidega, see oleks ikka 2 brigaadi ja liitlaste teema, kui on nii kaugele jõutud. Kaitseliitlastel on ka vaja kusagil varusid täiendamas ja puhkamas käia, sest seljakotid ja peidikud saavad kiiresti tühjaks ja haavatuid on vaja kusagil ravida. Sissidel oma väikest turvaala luua on oluliselt raskem kui 1 suuremat. Tsiviilkaitset, mida keskealised inimesed nõukogude ajast mäletavad, Eesti Vabariigis sisuliselt ei eksisteeri, see ei ole mingi saladus, nii et põgenikega tegelemine on peamiselt põgenike enda probleem. Eestis elavad venelased jäävad peamiselt sinna, kus nad kriisi alguses juhtuvad olema, sest nendega ei tegele mitte keegi, KL sisekaitseüksustel on palju tööd mobilisatsiooni läbiviimise ja olulise infra kaitsmisega. Venelased pommitasid venelasi Groznõi vallutamisel ja pommitavad neid kindlasti ka Eesti linnades, Putini arvates on suur osa neist nagunii reeturid, sest on suvatsenud võtta vastu Eesti kodakondsuse ja elada Eestis. Viiendat kolonni on nende hulgas kindlasti, kuid mitte oluliselt, peamised sabotöörid on ikkagi sissesõitnud, kellel ei ole kahju, kui kohalikud tsivilistid pihta saavad, sest nende endi perekonnad elavad kusagil kaugel Vene föderatsioonis.

[Juhani Putkinen]

Järjekordselt hea pikk kommentaar Leolt. Palun lugege seda hoolega aeglaselt ja mõtiskledes. Hea meelega mitu korda.

-----

Räägiks natukese motivatsioonist vastast ära tappa.

Vabadussõjas soomlastel oli hea motivatsioon. Venemaa "lubas" Soomele iseseisvuse, aga ei viinud oma okupatsioonivägesid Soomest ja saattis uusi vägesid juurde võitlema Soome vastu. See oli räige pettus. Siis oli soomlastel hea motivatsioon tappa vaenlasi.

Enne Talvesõda Venemaa sõlmis Soomega mittekallaletungi pakti ja kahjuks paljud soomlased usaldasid venelasi. Kui Venemaa aga räigelt rikkus seda pakti ja tungis Soome kallale 30.11.1939 nii isegi soomlastest kommunistid vihastasid välja ning terve Soome rahvas pea 100%liselt võitlesid vihaselt Venemaa vastu tappes nii palju vaenlasi kui sugugi võimalik. Muidugi olid mõned üksikud reeturid, aga see ei mõjuta üldpilti.

Talvesõja ja Jätkusõja vahelist perioodi nimetetakse Vaherahuks. Sellel perioodil Venemaa tegi kõik võimaliku, et ässitada soomlased enda vastu - näiteks venelased täiesti tahtlikult tulistasid alla Soome liinilennugi Kaleva marsruudil Tallinnast Helsingi. Jne., jne. Seda Venemaa poolset nöökimist jätkus nii palju, et mõned soomlased olid isegi rahul kui Venemaa alustas Soome ja Venemaa vahel peetud Jätkusõja alates 22.6.1941 kell 6.05.
http://personal.inet.fi/koti/juhani.put ... alkaen.htm

Nüüd soomlastel oli seaduslik alus minna vastupealetungile Venemaa kallale vallutama tagasi Venemaa poolt okupeeritud Soome seaduslikud alad - koos intressiga. Venemaa ise tekitas jälle motivatiooni tappa venelasi. Polnud mingid probleemi - tapeti nii palju venelasi kui oli sugugi võimalik rikkumata seadusi (kui venelane viskas relva minema ja tõstis käed üles, nii teda ei tohtinud tappa vaid oli vaja võtta sõjavangiks).

-----

Olin ise jälle Eestis õpetamas varitsuse tegemist külgmiinide ja distantslõhkeseadmetega paar päeva tagasi. Ma ei usu, et oleks mingid probleemi vajutada nupule kui Vene kolonn on Eesti piiri ebaseaduslikult ületanud ja tungib edasi. Vähemalt mul endal pole probleeme. Ma tean väga hästi, et Venemaa ja meie kallale tungivad venelased on meie vaenlased.

[alari]

Ma ei ole nii optimistlik, et kõik suudavad vastast lasta, kui on Juhani. Olen üsna kindel, et Soome rahvas tahtis sõdida ja oma riiki kaitsta, kuid pole kindel, et kõik soome sõdurid suutsid vastast lasta, pigem siiski vähemus. Toon välja mida räägib raamat On killing sellest kui lihtne või keeruline on tappa. Selgituseks mainin, et mida kaugemal on laskja sihtmärgist, seda lihtsam on lasta. Distants sõltub erinevatest komponentidest

• Cultural distance, such as racial and ethnic differences, which permit the killer to dehumanize the victim
• Moral distance, which takes into consideration the kind of intense belief in moral superiority and vengeful/vigilante actions associated with many civil wars
• Social distance, which considers the impact of a lifetime of practice in thinking of a particular class as less than human in a socially stratified environment
• Mechanical distance, which includes the sterile Nintendo-game unreality of killing through a TV screen, a thermal sight, a sniper sight, or some other kind of mechanical buffer that permits the killer to deny the humanity of his victim

Tõlge oleks:
• Kultuuriline distants - rassilised ja etnilised erinevused, mis lubavad tapjal dehumaniseerida ohvrit
• Moraalne distants, mis võtab arvesse tõelise uskumise oma moraalsesse üleolekusse ning kättemaksu- ja oma rahva kaitse teod, mida seostatakse paljude kodusõdadega
• Sotsiaalne distants - võtab arvesse eluaegseid arusaamu, et mingi kindel klass on vähemväärtuslik sotsiaalselt kihistunud keskkonnas
• Mehhaaniline distants, kuhu kuulub ka steriilne arvutimängude ebareaalne tapmine läbi ekraani, läbi termosihiku, snaiprisihiku või läbi mingi muud mehhaanilise puhvri, mis lubab tapjal eitada ohvri inimlikkust.


Külgmiiniga on kasutamine lihtsam kui inimeste laskmine, sest sihtmärk on masin ja aju ei seosta seda otseselt inimese laskmisega

Olen KLis näinud inimesi, kes ei suuda lasketiirus lasta papist sihtmärki, millel on arvutis joonistatud inimese nägu. Olen KLis näinud inimesi, kes hakkavad oksele ja paluvad ennast koju saata, kui missioonil käinud arst näitab fotosid ja videoid inimestest peale kuulitabamust või miiniplahvatust.

Olen näinud inimesi, kes õppustel ei sihi isegi relva vastase poole, vaid lasevad puusalt - üht pidi on see väljaõppe teema, teist pidi jällegi on inimestel raske sihtida teist inimest.

[Kulibin]

Nii on.
Kõik algab kassist, või muust sarnasest elusolendist. Lihtsalt seletades siis tuleb ületada see barjäär, mis keelab tappa.
Maapoisil on lihtsam, sest isa kõrvalt seatapp selge, kole ju on aga mis vaja see vaja ...
Ja muideks, seal on väga ilusad silmad.
Ja ilmakuulus USA snaiper, kelle memuaarid meiegi keelde tõlgitud, vastas ajakirjaniku küsimusele nii:
Ajakirjanik: Mister, Te olete kahtlemata väga hea laskur, kas käite aegajalt kah jahil ?
Snaiper: Teate, pärast seda kui olete inimese pihta lasknud, puudub huvi küttida kaitsetuid elukaid ...
Ajakirjanik: Te möönate, et olete ... kuidas öelda ...
Snaiper: Tapnud inimesi ?
Ajakirjanik: Midagi sellist jah ... Kas Teil on mingid ... või sellest tekkinud ...
Snaiper: Süümepiinad mõtlete ?
Ajakirjanik: Jah, midagi sellist, ei ma küsiks pigem kas Teil on tekkinud mingi isiklik seos nende, noh ... ma ei teagi kuidas väljenduda.
Te olete teeninud riiki ja ma kujutan ette, et see on Teie jaoks olnud suur ohverdus ...
Snaiper: Enne kui teen lasu, tutvun reeglina subjekti puudutava infoga, olen oma tegevuses üsna vaba. Mõistagi on see viimane vaid minu isiklik otsus ja see on liiga isiklik, et seda siinkohal lahata ...

[Juhani Putkinen]

Mina ei saa aru vestlusest teemal kas tappa vaenlasi.

See relvastatud vaenlane püüab tappa minu sõpru ja mind - loomulikult ma püüan kõigest väest tappa nii palju vaenlasi kui sugugi võimalik.

[alari]

Mina ei saa aru vestlusest teemal kas tappa vaenlasi.

See relvastatud vaenlane püüab tappa minu sõpru ja mind - loomulikult ma püüan kõigest väest tappa nii palju vaenlasi kui sugugi võimalik.

Psühholoogid on seda asja uurinud ja ei ole see vaenlaste tapmine midagi nii lihtne kui arvatakse. Inimesele on evolutsiooni käigus sisse programmeeritud, et oma liiki ei tohi tappa, sest ainult nii kestab liik edasi. Teise inimese või vaenlase tapmine on instinktide vastane tegevus ja paljud ei suudagi seda teha. Igasugu väited, et mul ei ole sellega probleemi jäävad väideteks kuni on vaja reaalselt midagi teha. Kui sa prooviks õppustel jälgida inimesi, siis sa näeksid, et paljud tõesti ei lase oma vastaseid sihitud laskudega. Eriti hästi tuleb see välja laservestidega, kus pärast on näha, et kes keda lasi - tavaliselt enamiku vastaseid laseb maha väike hulk mehi. See, kes kõige rohkem vastasele pihta saab ei pruugi olla kõige parem laskur (täpsuslaskur), vaid see, kes on valmis vastaseid laskma.

Minu kogemuses millegi pärast kipuvad just vanemad inimesed rääkima, et vastasele pihta laskmine ei ole probleem, kuid soojadel maadel käinud mehed räägivad, et mõned mehed ikkagi ei suuda lasta vastast, kuigi elukutseliste väljaõpe on väga hea ja kindlasti parem kui ajateenijate või kaitseliitlaste väljaõpe.