c) "tsiviilarmeed" luuakse eelkõige valitsuse tegevuses pettunud (loe: töö ja leivata jäänud) inimeste baasil..
Ka minul on sama ettekujutus.
Kahjuks tajun, et siin UKR teemal tihti ei tajuta, et sedavõrd massiline kohalike relvastatud tegevus UKR idaoblastites (vähemalt passiivses rollis) ei ole tingitud mitte mingist müstilisest GRU operatsioonist või ajupesust,
vaid sellest, et kohalikud pole oma eluga rahul. Kas VF neile paremat toob, on segane, aga antud olukorra teemal tuleb väga kriitiliselt ka Kiievil endal peeglisse vaadata. Meil (ka siin) tundub, et omatakse sellist lihtsustatud lähenemist - oli üks rahulik venemeelne Donbass, siis pani venelane infosõja käima, sõidutas tankid kohale ja jumal astus masinast (antud juhul T-72 komandöriluugist) ja oligi sõda lahti

. Tegelikkuses - vastavad meeleolud levisid seal juba ammu, et Kiiev käte peal istus ja Kreml usinalt "rahvaülestõusu" ette valmistas, oli probleem, millega vähe tegeleti (ja palju seal üldse tegeleda andis).
Selles võtmes tuleb IMHO vaadata ka Ida-Virus toimuvat.
Tõsi, seal paari paugu järel (Kreenholm nt) midagi ei juhtunud, kuid siis polnud ka nimet hübriidsõda, st puudus mott seda sündmust kuidagi ära kasutada.
Sm Mao Zedong on öelnud, et siss on kui kala, mis ujub veel, milleks on elanikud. Kehtib väga hästi ka igasuguste "rahvaülestõusude" kohta.
Seda tuleb lugeda nii, et kui vähemalt mingi osa kohalikest elanikest asjaga kaasa ei lähe, siis ei õnnestu ka mingi hübriidsõda.
Isegi venelaste hübriidsõda Eestis ehk 1940 juunipööre ei sündinud ilma kohalike toetuseta, neid ei olnud küll palju, kuid oli kriitiline mass, et saaks rahvatsirkust etendada ja muu rahvas jäi passiivseks (meie mõistes seaduskuulekaks).
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.