Kuidas teie kodused suhtuvad teie militaarhobisse?

[jrgen20]

Mida arvavad siis teie kodused teie kohutavast huvist militaarasjade kogumise kohta? Endal on vahest tõsiseid probleeme kui midagi jälle leian või ostan ning selle koju kaunistuseks vean.Viimasel ajal on aga nad käega löönud ega enam suurt kisa ei tee. Kõige suurem kisa oli vast siis, kui ma ühe deakt. mürsu koju vedasin . Kuidas on lood aga teiste kaasfoorumlastega?

[speedsta]

Isa suhtus hästi. Ema täiesti neutraalne, katsun omad asjad hoida ühes kohas koos, siis pole probleemi ka. Üks vend liigagi tsivilist, et midagi sellest asjast väga arvata. Teine vend noogutab ja saab asjast aru, tunneb ise ka huvi. Korra kuus tõstatab probleemi, et garaaz tuleks puhtaks teha, kaasa arvata minu roostes kolast. Õppust ei võta.

"...jälle sa vahid seda militaarnetti", "...imetled internetis oma tankisid ja granaate..." , "..õhtu läbi istud militaarnetis" jne. jne. Seda ütleb elukaaslane. Kohati tal tõesti õigus, pole mõtet terve õhtu netis istuda, päev läbi nagunii arvuti taga.
Ja kui ma tahan kaevama minna, siis ma lähen ka. Kodurahu huvides peab vahepeal kooskõlastusi ka tegema, et vanaemade ja teiste sugulaste sünnipäevad saaksid ära käidud

Hea meelega kulutaks militaarsele hobile rohkem aega ja raha, kui seda kusagilt vabalt võtta oleks.

Jõudu kõigile militaarhuvilistele.

[Lennart]

Minu omaksed suhtuvad mu huvidesse suhteliselt positiivselt ja kergelt muiates Vanamees jörises ühekorra et KAPO tuleb meil maja läbi otsima kui ma igasugust staffi koju vean Aga muidu suhtutakse hästi,igastahes parem kui hulgub metsas kui kamraadidega päev läbi poenurgas õlut tarbib

[Mazz]

Kõik pläratavad ja leelotavad iga ostetud asjade üle koguaeg, aga eks igaüks teab ju mis ta enda pappiga teeb.

[marksman]

heh, päris fun küsimus siin hmm, nojah, ex ema ikka targutas alguses, kui mingi "tema-jaoks-pomm" koju toodi (deakt). nüüd enam sellist kola ei kogu ja rohkem rõhku pandud märkidele ja sellisele nännle. ja ega tema ei pea teadma, kui palju midagi maksis. naisega sama lugu. võtad hinnalt "0" tagant ära ja kõik korras ainult tuleb hoolega valida, keda enda koju kutsuda

aga mis mulle endale tõesti meeldib, on see, et ma suutsin naise ka sellisele noh, patriootlikule soonele vedada. loeb hoolega mu raamatuid ja plaane ja kaarte ja kui ei saa aru, sis küsib. hea on oma naisega näitex Sinimägede üle arutada. ega vist pajudel siin sellist võimalust ple

[Soobel]

Ei sega veel kedagi lennukeid täis riiul...

Aga muidu, lähedased peavad asjaga leppima. Sest niipalju, kui ma naistekatest ja naistefoorumitest lugenud olen, lõppeb mehe ümberkasvatamine (nt militaarhobist loobuma sundimine) abielu lõhkemisega.

[plekkpea]

Mul naisuke ikka vahest küsib ,et lähme homme shoppama või lähed jälle oma "teleka antenniga" metsa?

[ak47]

Ema,isa suhtuvad täiesti positiivselt, saavad aru, et see minu hobi ja vahest isa heidab isegi minu militaarsele kogumikule pilgu peale

[marksman]

et hoian kodus 5 täis jahika padruni,t

kui sul sellex luba ei ole, sis väga vale koht kuulutamiseks. lihtsalt soovitus, saa nendest lahti, või hangi luba. oma elu ple mõtet ära rikkuda

[ak47]

[Karuke]

Sellega on nii, et 2 aastat Piiteris vene kroonu paraadväeosas, lakkamatu triikimise, viksimise saatel, siis põm-põm-põm marsisammu "võše nogu"
(kallid Eesti kroonu mehed - te ei teagi mis üks riviõppus on).

Siis polügoonile ja taktikaõppused - talv, karjala külma 25 ja rohkem, vett pesemiseks ei ole, telgid lumes, burzuika, higi ja kusehais...
Aga säästkem teid üksikasjadest...ja need olid ainult ohutud õppused.
Milline see sõda veel siis on?
Sai selgeks üks elementaarne tõde - sõdimises ei saa olla midagi meeldivat!
Arvasin , et see pull ajab igasuguse militaarihuvi kus kurat - aga näe ei midagi.
Kuna ma mat osaga eriti ei tegele ( rohkem ajalugu, sihuke paberlik tegevus ) siis ei häiri see asi kodus kedagi.
Aga rahvaloendaja kui käis oli üpris kohkunud kui paari opilisega vinti nurgas nägi...
(Vindid muide olid täitsa legaalsed st. pneumaatilised - aga mitte miskised hiina mänguasjad vaid tõsised inglise "Meteorid" 60-ndate algusest, nii, et välimus oli üsna konkreetne)

[hillart]

Kordas mulle kord ema päevast päeva aastat 40 tagasi, et "läät sõaväkke, sis saat püssä sälgä ja küll sullõ sis külält saa tast asäst!!"
Näete, aga aega läks ning vene kroonus käidud ja peale seda juba pool eluaega paguneid kantud. Ja ikka veel kondan eas, kus teised eakaaslased juba ammu soliidsed ärimehed ja tegijad on ning päevast päeva ohkavad "oh, mis nüüd minu eas - ja tervis on kah nii kehva", mööda metsi ning tassin vana ja roostetanud rauda koju. Ja poja olen kah juba 5 aastat endaga alati kaasa võtnud (ja põrmugi mitte vägivaldselt!). Ning õed-vennad samuti juba aastaid EV-s pagunite all. Mida emal enam ütelda? Vaid murelik pilk ja saatusele alistumine.

[Arensburger]

..."...jälle sa vahid seda militaarnetti", "...imetled internetis oma tankisid ja granaate..." , "..õhtu läbi istud militaarnetis" jne. jne. Seda ütleb elukaaslane. Kohati tal tõesti õigus,...

Väga tuttav tekst. Abikaasa on justkui arvuti suhtes armukadedaks muutunud!
Kuna töö tõttu pean niigi kodust palju eemal olema, siis - eks peret tuleb ka mõista.
Ema aga soiub alati kui mind arvuti tagant leiab, ma ju ütlesin et pead Tartusse ajalugu õppima minema.
Nüüd olen vahel isegi sarnaseid mõtteid mõlgutanud, kuid 25 aastat tagasi tundus ühele noorele mehele tehnika alale minek palju sobilikumana.

[speedsta]

Arensburger kirjutas:

Ema aga soiub alati kui mind arvuti tagant leiab, ma ju ütlesin et pead Tartusse ajalugu õppima minema.

Minule ka etteheiteid tehtud samas stiili: oleksid võinud ajalugu õppima minna. Miks sa siis sõjakooli ei läinud, kui sellised asjad huvi pakuvad jne.

Praegune erialavalik polnud vast tõesti kõige sobivam st. tulusam, aga nii see elu lihtsalt läinud on.

[jrgen20]

Eriala valikut ka mulle ette heidetud: miks sa siis rohkem pounkte ei saand et ajalugu õppima minna ja kahju et sind veel sõjaväkke ei võetud muidu oleksid sõjakooli saand jne jne. See mõte sõjaväkke minna pole siiski veel kadunud. Tuleb ainult terveks ravida end. Mis aga veel kogumisse puutub siis jah pole kerge see meie elu kel kritiseerivad kodused. Täna suutsin aga elukaaslasega kokkuleppele jõuda et niikaua on asi korras kui ma tema vannituba, kööki ja magamistuba igasuguse pahnaga ei täida .