Uued käsirelvad EKV-le

[HeiniR]

AK4 ei ole väga ergonoomiline, võrreldes Galili või mõne teise 5,56 relvaga, eriti pean ütlema seda vasakukäelisena.
Muid vigu on tal aga raske leida.

Olen oma elu jooksul AK4-st lasknud üksjagu, kasutades seejuures mitmeid erinevaid AK4-sid ja ei ole esinenud mitte ühtegi teravmoona tõrget, seda nii üksiklaskudega kui valangutega laskmisel.
Seda kinnitavad ka KÕIK teised kaaskodanikud, keda tean. Probleeme esineb paukmoonaga ja see ei tulene mitte relva omadusest, vaid ikka kompensaatori kinnitumisest ja kvaliteedist.

Kuna AK4 oli teenistusrelv, siis võin selle sama hästi kinnisilmi lahti võtta kui Galili või M45 (korduvalt testitud).

Kõik, mida AK4 ette heita on ergonoomika, kaalust ja mõõtudest tulenev ebamugavam kasutamine.
Muud sellele küll ei tohiks ette heita.
Veel enam - meile peaks see olema rohkem rahvaarmee relv kui meie oletatavle vastasele, kuna suudame 7,62-ga ka mingil määral vastase soomust ja tehnikat rappida.

[Madis22]

Olen üht ja sama AK4-ja kasutanud nüüd suhteliselt aktiivselt pea 11 aastat. Pikapeale hakkas teravmoonaga tõrkuma küll, kui kestahaaraja vedru ära väsis. Kõrvalt vaadates ongi tõrked reeglina just selle detailiga seotud olnud. Kas on nimetatud traat ää paindunud, või on kestahaaraja paksu õli- ja püssirohutahma-pigiga paakund. Muidu mugav, tõrkevaba ja täpne relv. Lihtne lahti-võtta, hooldada ja kokkupanna kah.

Boonuseks veel see, et vaid tõeline kommunist jätkab pärast sellest pihta saamist võitlemist. 5,56 moona kohta on interneedus täis kisa, et alla kahe tabamuse saanud mehed ei taha võitlemist pooleli jätta, millega suurem salvemahtuvus ja kaasaskantava moona hulk tühjaks tehakse. Tõsi või mitte, aga moraalile mõjub teadmine, et mul on relv, millest kord tabatud meest rohkem sihikule saama ei pea, hästi.

[Kapten Trumm]

Galili tehakse nii 5,56 kui 7,62 NATO kui ka 7,62 kalashi padrunile. Keegi ei käse ju 5,56 osta kui ei taha.

[Madis22]

Vahepeal olid siin 6,5 grendel, 6,8spc ja muud sellised vahepealsed padrunid kuum teema. Kas me mõne sellise standardiseerimist ei kannata ära oodata?

[alban]

Lenin armastanud öelda, et tõe kriteerium on praktika.
Vaatamata rohkearvulistele uurimustele 7,62 kuuli paremusest kuuma missioonidel (loe mustades tingimustes, kus alati pole võimalik 24h järel relva hooldada) pole seda üle 10 aasta miskipärast kasutusele võetud. Ainus erand on täpsuspüssid, mis viimases otsas on skautide fotodele ilmunud (nt Hispaanias). Et nt Norra Afganistanis kasutas - noh, võib-olla oli põhjus selles, et armeel ei lastud valida ja kodus polnud, kuskohast valida. Külma sõja ajal polnud ka paljudel riikidel valikuid.
Meil see valik kümme+ aastat siiski oli.

Jälle toimub jaur teemal mida mees ei valda. Vaatame nüüd kes muu hulgas on G3 kasutajad olnud: Araabia Ühendemiraadid, Bahrein, Djibouti, Etioopia, Iraan, Iraak, Jordaania, Kamerun, Katar, Kurdistan, Kuveit, Liibanon, Liibüa, Mauritaania, Mehhiko, Maroko, Pakistan, Saudi Araabia, Somaalia, Sudaan, Tšaad, Tšiili ja Türgi. Kõikides riikides on piisavalt tolmuseid kõrbelaadseid piirkondi ja ehtsaid kõrbeid ning osa nendest riikidest on ka piisavalt rikkad, et valida ükskõik milline relv riiulist aga miskipärast kasutasid/kasutavad G3-e ja ei nuta. Ei ole ta kõlbmatu või kalašnikovist kehvem relv, ei ole.

Nüüd kui vaatame ISAF-is osalejaid, siis jalaväega lahingutes osalenud riikidest kasutas G3-e Norra kelle põhirelv on muidu (ja oli ka Afganistaanis käimise ajal) HK417. See juba näitab, et G3el on omad eelised ja põhjused, miks seda kasutatakse.

[Kapten Trumm]

Miskipärast Eesti kõrbesõdalased sellest suurepärasest saksa inseneritööst midagi ei arvanud.
Vastupidi, olen kuulnud väga sapiseid kommentaare teemal M4, G3 jne liitlaste head relvad.

G3 näiliselt suure populaarsuse taga Pärsia lahe piirkonnas on aga katse moodustada seal midagi NATO laadset ning nende ühistöö üks ja peamine osa oli automaatide ühtlustamine (välja valiti G3 litsensversioon, mida toodeti Iraanis ja mida on seal terve piirkond täis). Loomulikult saab kõike kasutada ja keegi pole öelnud, et kõlbmatu, lihtsalt Galil on vana mudeliga G3-st üks põlvkond ja uue mudeliga 2 põlvkonda ees, ergonoomikas, töökindluses, kasutuslihtsuses jne.

[A4]

Ega ei väidagi vastu, et 5,56 moodsamad relvad poleks paremad 7,62-st. Aga seda tõe kriteeriumiks olevat praktikat saab antud juhul vabalt tõlgendada ka niimoodi, et kui Norra (aga veel ka näiteks Läti ja Leedu, kes käisid enne G36-te hankimist nii Iraagis kui Afganistanis AK-4-dega) sai kokkuvõttes Afganistanis kõik need aastad oma „aerudega“ sõditud, ja pole kuulnud, et neil sellest mingid ületamatud probleemid oleksid tekkinud, siis on praktika antud juhul see, et saab vajadusel ka 7,62mm G3-ga sõditud.

Kogu see skolastika ühe või teise automaadi paremuse üle taandub ju lõppkokkuvõttes sellele, et reaalses lahingus ei sõdi mitte automaat, vaid armee tervikuna ehk süsteemide süsteem. Lahingu, kampaania või terve sõja võidu või kaotuse otsustamisel on automaat sama tähtsusetu küsimus, nagu sõduri vormiriietuse värv või lõige. Olulisem on süsteemi kui terviku toimine, sõdurite ja ohvitseride väljaõppetase ja motivatsioon, asjakohaste taktikate ja doktriinide olemasolu ja valdamine, logistika kõikide valdkondade tõrgeteta toimimine jpm asju. Konkreetne automaadi tüübi mõttes on oluline vaid see, et see relv oleks vähemalt enamvähem ajakohane ega oleks kardinaalselt kehvem vastase automaadist (a la 18. sajandi eestlaetav arkebuus versus AK-47), relvi ja sinnajuurde laskemoona oleks piisavalt ning kõik sõdurid oleksid saanud relva efektiivseks kasutamiseks piisava ja ühtse väljaõppe. Ajaloost võibki jääda tooma näiteid selle kohta, kus kehvemate relvadega või kehvemini varustatud armee on võitnud suuremat, parema relvastuse ja varustusega armeed vaid selle tõttu, et süsteem tervikuna ei töötanud, või sõdurite motivatsioon oli puudulik.

Seetõttu - nii väga, kui mulle ka ei meeldiks, et kõikidel Eesti reservväelastel võiksid olla tutikad, kerged, kompaktsed, 5,56mm Kalašnikovi-süsteemi automaadid, siis olukorras, kus meil veel on piisavalt AK-4-sid ja G3-sid ladudes, ei tormaks mina raiskama kümneid miljoneid kogu struktuuri ümberrelvastamiseks, kui reaalne lahinguvõime sellest suurt hüpet ei teeks ning on kümneid muid kohti, kus need miljonid leiaksid efektiivsemat kasutust. Kahju, et meil süsteemis leidub inimesi, kelle jaoks see automaat on küsimus nr 1 või 2, kes ei mõista armee kui terviku toimimist ja levitavad seda hädaldavat pseudoprobleemi ka alluvatele edasi. Kelle motivatsioon ja eneseusk sellest kindlasti tõusta ei saa.

Ja lõpetuseks meenutaks ka seda, et ka kõige lihtsam ja töökindlam automaat muutub ilma sellesama süsteemita kasutuks rauatükiks: täna peame me Galili üheks parimaks võimalikuks automaadiks (õigusega), aga kui need relvad meile 1990. aastate esimesel poolel saabusid, siis töötas SÜSTEEM esialgu nii puudulikult, et mõnel pool ei suudetud kas endale selgeks teha või siis ühtselt kehtestada elementaarset väljaõpet selle kohta, kuidas Galile hooldada. Vaadati, et kui näeb välja nagu Kalašnikov, siis vajab ka samavähe ja sama ebaregulaarset puhastamist kui Kalašnikov (kuigi tegelikult vajab rohkem, kuna liikuvate osade töötlus ja omavaheline „klapp“ on tunduvalt kõrgem vene toodangust). Tagajärjeks olid pidevad tõrked, eriti talvel, mille tipuks koostas tollane KJPS-i logistikaosakonna ülem Einar Laigna (vaimuliku määramine KV pealogistikuks näitab ka midagi toonase süsteemi või õigemini selle puudumise kohta) siiani liikleva raporti, et juudid on meile müünud kõlbmatu rämpsu, mis Eesti klimaatilistesse tingimustesse absoluutselt ei sobi. Kuigi tegelikult oli asi vist ainult natukene hoolikamas ja regulaarsemas relva puhastamiseks välitingimustes ja/või õigete relvaõlide või määrete kasutamises. Aga probleem polnud mitte automaadis (töötab talvel suurepäraselt), vaid justnimelt süsteemi toimimises, ilma milleta muutub ka parim „rahvaautomaat“ „Eesti klimaatilistesse tingimustesse sobimatuks rämpsuks“.

(Lisaks võiks seda lugu meenutades korra mõelda selle peale, kuidas oleks see tollane „süsteem“ saanud hakkama nt Galilist suti keerukamate T-72 või BMP-1 käigushoidmisega, kui need meile 1990. aastate esimesel poolel oleksid lahkuvalt punaarmeelt platsi peale jäetud).)

[alari]

Miskipärast Eesti kõrbesõdalased sellest suurepärasest saksa inseneritööst midagi ei arvanud.
Vastupidi, olen kuulnud väga sapiseid kommentaare teemal M4, G3 jne liitlaste head relvad.

Kui palju nad üldse seal G3-e kasutasid? Skautide tabelrelv on ju Galil, kas neile sinna üldse G3 (AK4) neile kaasa anti?

[Kapten Trumm]

AK4 on Eestis kasutusel alates 2003, skautidel tarvitsenuks vaid soovi avaldada. Kõik need kokkupandavad kabad, plastsalved jne olid ka 2003 saadaval poest.
Usun, et esimese sooviavalduse peale oleks logistikakeskus otsinud kastidest välja kõige uuemad, paremad ja täpsemad.
Tollase LogK ülema Tamme initsiatiivil oli olemas isegi AK4 moderniseerimisprogramm, millest oleks kahtluseta missioonidele relvad kõigepealt saadud.
Galilid olid minuteada skautide enda soov. Seejuures kasutati alguses ainult SAR-i, mis oma ballistilistelt omadustelt jääb alla AR-le ja veel rohkem AK4-le.
Miks?

[Medusa]

Lihtsalt huvi pärast küsin - miks on nii oluline relva kinnisilmi lahtivõtmine ja kokkupanemine? Äkki ikka tohib vaadata, mida teed.

Ak4 on ju aer, mingi nõme mõla, millega väljaminek ei ole nii prestiižne, kui galjaga. Ei maksa unustada, et 90% lahedast olemisest on vastav väljanägemine.

[Kapten Trumm]

See katse näitab, kui kergesti on relva ehitus lihasmällu drillitav. Antud katse võidab Galil pika puuga tänu oma ülimalt lihtsale ja samas läbimõeldud ehitusele (kalashi süsteemi geniaalsus). Pole mingeid lollakaid tihvte ja veel lollima ehitusega lukku ja midagi ei pudene sul näpuvahelt maha, kõik on tehtud täpselt selliseks, et kui asi vähegi õiges suunas kokku lükata, siis ta ka kokku läheb. Kes ei teadnud, siis relva lahtivõtmise ja kokkupanemise õpetamine käib drilli meetodil.

Välimusega pole siin midagi pistmist.

[madiss]

Siin ei ole omavahel midagi võrrelda, üks on poolautomaatkarabiin, teine põlvkond uuem automaatkarabiin...

Afganistanis kasutasid täpsuslaskurid püsse: M-14 TP, TP1, TP2 või kuidas iganes neid markeeriti...

Aastast 2008 kui Norras ostis automaate HK-416/417 sai Norra Afganistani üksuste põhirelvaks HK-416.

Automaatide AK-4, G3, AG-3F2 allesjäänud ressurss tuleb võimalikult efektiivselt ära kasutada.

Erinevalt Galilist peaks uus ostetav 5.56 automaat võimaldama kasutada lähimate liitlastega sarnaselt NATO standarditele vastavaid salvesid.

Kõik kolm Euroopa suurriiki: Saksamaa, Prantsusmaa, Suurbritannia kavatsevad lähiaastatel oma armee standardkäsitulirelvad(G36, FAMAS, SA80) välja vahetada. Enne tuleks ära oodata Saksamaa, Prantsusmaa, Suurbritannia valikud ja nende kogemus ära kasutada, mitte hakata siin Sig-516ga jalgratast leiutama...

[virguja]

Lihtsalt huvi pärast küsin - miks on nii oluline relva kinnisilmi lahtivõtmine ja kokkupanemine? Äkki ikka tohib vaadata, mida teed.

Saksa poolel teeninud ja hiljem metsas võidelnud, meie hulgast lahkunud isa seletas mulle, poisikesele, seda umbes niimoodi: "Kui lahingus plahvatusest silmad ja relv liiva täis, relv kinni kiilunud, siis on selle puhastamine ellujäämise küsimus".
Omalt poolt oskan lisada, et: (1.) keskkoolis sõjalise tundides tehniline selgeksõpitu, sh. AK-47 seotud silmadega lahti-kokku lappamine aitas, spikerdasin ustavi ja muu poliitilise pläma külmalt maha ja ükski koer, ka podpolkovniku auastmes sõjalise õpetaja, ei köhinud; (2.) aitab veel praegugi enamiku poolte võitlejatega jutule saada.
Vabandust offtopicu pärast!

[Kapten Trumm]

Su kadunud isa oleks võibolla valinud selle: https://www.youtube.com/watch?v=gr7q7kDCTZ0

[Medusa]

Millisest puhastusest räägime, kas valge kinda inspektsioonist või peaasi-et-töötab? AK4 korral selle viimasega, 2 tihvti välja ja kabasse, kaba tagant ja lukk välja. Mis vedrud? Miks lukku lahti võtta? Jääb 3 suurt tükki: relv, kaba koos vedruga, lukk. Puhtaks kus vaja, õli kuhu vaja. Kui väga kooner olla, siis luku õlitamiseks ja miinimumhoolduseks pole relva vaja lahti võttagi. Ma saan aru küll, miks galja sümpaatsem on, suurus, kaal ja parem ergonoomika nende seas, aga see läheb siin juba pseudoks ära.

Pole need AK-d, nii 4 kui 47, nii erineva keerukusega üles ehitatud midagi, nagu ka G36 või M4 või AK5. Enamus sõjapüsse on lihtsad asjad, no panges loksutades ise ikka kokku ei lähe, tee mis tahad.

Oled Sa üldse galjast ja AK4-st nende maksimumi välja pigistanud ja ise kogenud, kus relv piirab tahet, mitte vastupidi. Mõlemal on plusse ja miinuseid, sõltuvalt olukorrast on parem üks või teine. Küsimus samas: defineeri "parem".