Brüsselis elav teismeline Maysa oli muusikafänn. Kohtumised islamistidega muutsid teda täielikult.
Maysa vaatab bussiaknast Brüsseli tänavaid. Kohvikud, raekoda, novembrivihmast hallid kõnniteed. Tema mõtted on mujal. „Ma olin juba peaaegu seal, lahkumisest kõigest mõne tunni kaugusel. Oma peas olin ma kohal – Süürias, Islamiriigi juures,” räägib 18-aastane neiu.
Maysa oli olnud selline, nagu paljud teisedki Brüsseli äärelinnas elavad teismelised. Tema vanemad olid tulnud peaaegu 50 aastat tagasi Marokost ja nende karjäär oli olnud üsna edukas. Maysa räägib soravalt prantsuse ja flaami keelt, nagu ka araabia keelt ja mõnevõrra inglise keelt, mida ta on õppinud koolis ja noppinud muusikast. Tema vanemad on usku järgivad muslimid, kuid kaugeltki mitte ranged. Ta sai koolis häid hindeid ja tal oli palju sõpru.
„Õpetaja kutsus mind päikesekiireks,” ütleb Maysa, kes soovib, et tema pärisnimi jääks ütlemata. Samuti ei taha ta lasta end pildistada.
Aasta eest see päikesekiir tuhmus. Ta tõmbas selga jilbab’i, pearätiga ühendatud pika laia kleidi, mida kannavad vagad muslimi naised. Polnud enam tantsimist ega laulmist, tema varasemaid lemmikajaviiteid. Polnud ka sigarette. Polnud enam muusikat, ei talle meeldinud Ameerika gangsta rap’i ega midagi muud. Alles nüüd hakkab ta mõistma, mis juhtus. „Ma vaatan tagasi ja see oleks nagu must auk,” ütleb ta.
Võimatu on leida kinnitust sellele, mida Maysa räägib oma teekonnast radikalismi, kuid eksperdid nimetavad tema lugu rõhuvalt tuttavaks.
Esimene lähenemine oli sotsiaalmeedias.
Enda sõnul otsustas Maysa esialgu jilbab’i kandma hakata sellepärast, et tahtis peita mõnda kogunenud lisakilo. Kuid kui ta oli postitanud sotsiaalmeediasse endast uutes riietes tehtud pildi, võttis temaga ühendust üks samuti hilisteismeline naine. Nad lobisesid tema uuest väljanägemisest ja leppisid kokku üheskoos poodi minna. Maysat tutvustati noorte naiste rühmaga, kel oli temaga sarnane taust – immigrantlik päritolu ja elukoht Brüsseli vaesemates, kuigi sugugi mitte lootusetutes linnaosades.
Islamiriiki näidati paradiisina
Maysa kohtus oma uue sõbra ja selle rühmaga üha sagedamini. Nad said kokku Brüsseli kesklinna odavates burgeribaarides või kohvikutes, kuid mitte kunagi kellegi juures kodus, mošees ega usukeskuses. Algul oli juttu islamist ja paljude niinimetatud muslimite läbipõrumisest. Siis räägiti sellest, et muslimeid kiusatakse taga. Ja lõpuks Islamiriigist ja heast elust uues „kalifaadis”. Vähemalt üks naine väitis, et ta on ühenduses Süürias olevate Belgia võitlejatega.
„Nad rääkisid mulle, et Islamiriigis ei ole kuritegevust ega diskrimineerimist. Nad rääkisid meeste ja naiste suhetest ja ütlesid, et ma leiaksin hea abikaasa, isegi kui minust saaks üks tema mitmest naisest. Nad rääkisid võitlusest uskmatutega, kuid ei maininud kunagi vägivalda või hukkamisi,” ütleb Maysa.
Mõne nädala pärast andsid uued sõbrad Maysale ettemakstud SIM-kaardiga mobiiltelefoni. Sel telefonil võeti temaga ühendust ja öeldi, kus toimub järgmine kohtumine. „Ma ei teadnud neist mitte midagi. Ainult eesnimesid. Kuid see ei tekitanud minus küsimusi,” nendib Maysa.
„Paljud perekonnad ei saa toimuvast aru. Paljud on tegelikult õnnelikud, et nende lapsed on maha rahunenud ja joomise lõpetanud,” ütleb Bachir M’Rabet, kes tegeleb noortega Brüsselis Molenbeekis – linnaosas, kus kasvasid üles mitu Pariisi ründajat.
Samuti Molenbeekis töötav antropoloog Johan Leman ütleb, et värbajad ütlevad sageli teismelistele, et nende vanemad ei tunne „tõelist islamit”. „Nad annavad tüüpilisele noorusea mässumeelsusele islamistliku dimensiooni,” kinnitab Leman.
Mõni nädal pärast uute sõpradega kohtumiste algust hakkas Maysa õppetöö kannatama. Ta lisas oma pikale kleidile kindad ja ka täieliku näokatte. Siis tuli teade, et noormees, kellega Maysa oli kunagi lähedane, on Süürias surma saanud. Maysa uued tuttavad kasutasid halva uudise ära. „Sa pead täitma oma kohust. Sa pead Süüriasse minema,” öeldi Maysale. Ta kohtus oma „õdedega” aina sagedamini. Surve tugevnes.
Ei olnud arutelusid Euroopa ega muslimimaailma laiematest poliitilistest teemadest ega isegi tuntud äärmuslaste õpetustest. Kogu fookus oli Islamiriigil. „Kõik, millest me rääkisime, või [kirjandus], mida nad mulle näitasid, oli otse Islamiriigist,” meenutab Maysa. „Ma jõudsin sinnamaani, et minek [Süüriasse] oli kõik, mida ma teha tahtsin. Ma uskusin, mida kuulsin. Nutsin, kui nägin hiljem videoid peade mahalöömisest.”
Kriis saabus varakevadel. Maysale öeldi, et rühm lahkub mõne päeva pärast.Ent midagi kahtlustades olid Maysa vanemad tema passi ära peitnud. Maysa ütles rühma juhile, et tal oleks aega vaja. Aega ei ole, vastati talle. Seejärel tulid ähvardused. Kui Maysa nendega kaasa ei sõida, otsitakse ta üles, nagu ka tema pere ja sõbrad, ning tagajärjed oleksid kohutavad.
Sellest, kui Maysa talle antud salatelefoni metroorööbaste vahele puruks viskas, on möödunud seitse kuud. Ta ei ole endistest sõpradest midagi kuulnud ega tahagi kuulda. Nende ähvardused ei ole teoks saanud, kuid ta ei ole neid unustanud.
Maysa kannab nüüd teksaseid, T-särke ja sviitreid nagu varem. Jälle on tal värvitud küüned, nagu ka sigaretid. Pea ümber on tõmmatud värviline sall. Tema telefonis on pilte hoopis teistsugusest naisest, kes on täiesti kinni kaetud ja näitab võidukat V-märki. „Ma olin radikaliseerunud. Mu peas ei olnud minu mõtted. Ma ei olnud see, kes ma olen,” ütleb ta.
© Guardian News & Media
Poolsada Belgia naist on läinud Islamiriigi aladele
Tõsiasi, et Belgias on akuutne sõjakate islamiaktivistide probleem, oli hästi teada ammu enne, kui selgus, et 13. novembril Pariisis 130 inimest tapnud terroristide seas oli mitu Brüsselis kasvanut. Viimase pooleteise aasta jooksul on Belgias või Belgiast korraldatud hulk rünnakuid.
Viimasel kümnendil on Belgia võrgustikud läkitanud vabatahtlikke Afganistani ja Iraaki. Lähis-Ida praegune kaos tekitas uue laine. Süüriasse arvatakse olevat läinud kuni 500 belglast, üks suuremaid suhtarve Euroopa riikide elanikkonnaga võrreldes. Nende hulgas on umbes 50 naist.
Mõnel ekstremismi kütkeisse langenud naisel on segane taust ja nad on elanud viletsuses. Üks selliseid oli Hasna Ait Boulahcen, Prantsuse naine, kes hukkus viis päeva pärast terrorirünnakuid Pariisi äärelinna korterisse tehtud politseireidi ajal.
Sõbrad iseloomustasid Boulahceni ebastabiilse noore naisena, kes oli pärit kitsikuses elanud perest ning kuni viimase ajani suitsetanud, viina joonud ja pidusid pidanud. Kuus kuud enne surma vahetas 26-aastane naine päikeseprillid, teksad ja kauboisaapad range islamiriietuse vastu ja saatis tekstisõnumeid, milles vihjas soovile minna Süüriasse. Tema ema ütles meediale, et ekstremistid olid korraldanud tütrele ajupesu.
Artiklis on palju sellist, mis sobiks ka muudesse teemadesse, aga las olla siin. Mitmenda põlve immigrantide probleemid, nagu me neid ksf Mägra jt.-ga oleme arutanud.