Randi mehed on püüdnud leida valemi, mille järgi saaks ära mõõta relvajõudude võimekuse. Aluseks on võetud tehnika ja väljaõpe. Minu hinnangul kvalifitseerub EKJ kõige algelisemall tasemel, milleks on maaväe puhul - irregular infantry (urban ambushes, limited rural hit and run, sniping).
http://www.rand.org/pubs/monograph_rep ... 10.ch7.pdf
Acrobat readeri formaadis lk. 30, raamatu lk. 162.
EV kaitsevõime
Madis22, mõttekäik on lühidalt järgmine. Kun EKJ ei kvalifitseeru järgmisele tasemele, milleks on jalaväe ja suurtükiväe koordineeritud tegevus, siis peab ta jääma esimesele tasemele, mille tunnuseks on tegutsemisvõime kompanii tasemel, kergrelvastus, piiratud logistika, piiratud C3, piiratud öövaatlusvõime, piiratud pioneeriüksuste toetus, max. pat. taseme õppused jne.
-
Tundmatu sõdur nr. 4
- Liige
- Postitusi: 10495
- Liitunud: 16 Okt, 2005 18:42
- Asukoht: Siilis
Inglisekeelsetest lühenditest jagusaamisega nägin vaeva, aga tundub võrdlemisi asjakohane ja huvitav värk olevat.
Kaitseväe tegeliku võimekuse juures tuleb kindlasti arvesse võtta, milleks me teda peame ja millised on selle armee vastavad parameetrid, kellega oleks tõenäoline jõudu katsuda.
Samuti tuleks pigem mõelda, kuidas jõuda järgmisele tasemele, ehk
Coordinated infantry/artillery
Static urban defense Btn-level offense Soft target kills
Kardan, et siin polegi probleem mitte ainult materiaaltehnilises vaid esialgu pigem vaimses baasis (ehk selle puudulikkuses). Jummala õige on aga see, et KV tänane taktikaline lagi ongi justnimelt kompanii (KL-is rühm) ja seda on ikka tsipa vähevõitu.
Kuidas jõuda KV-s pataljoni tasemele või mis seda minu arvates täna segab, kirjutasin teises foorumis Kevadtormi teema kommentis 24.1. 15:23.
Lisada oleks, et asjale aitaks kindlasti kaasa, kui meil kaoksid kord 25. a nooremleitnantidest-leitnantidest kompaniiülemad. Ametiredelitel tõus peab pidurduma või ühilduma vastavate auastmete saamise kiirusega. Tuleb koguda lisaks koolitarkusele ka teenistus- ja elukogemust, mida koolipingi nühkimine paraku ei anna. See annaks võimaluse ka juhtkonna vaimse teenistusliku potensiaali arenguks.
Mis puutub lahinguväeliikide (põhimõtteliselt jalavägi) koostööle lahingutoetusväeliikidega, siis ega asi meil tõesti kiita pole. Jalaväeohvitserid ei suuda lahingutoetust tõepoolest lihtsalt ära kasutada, kuna neil:
- puuduvad rahuldavad baasteadmised nende väeliikide tegevusest
- puudub ettekujutus nende väeliikide lahingutegevuses enda allüksuse kasuks ärakasutamise võimalustest
- puudub igasugune praktiline kogemus koostööst nende väeliikidega
- puuduvad rahuldavad teadmised ja protseduurilised oskused nende väeliikidega sideme loomiseks ja koostöö organiseerimiseks
Tagajärg: lahingutoetusväeliigid (näit pioneerid) koostööõppusel sõna otseses mõttes lebotavad niisama ja päevitavad 2 nädalat jutti, kuna jalavägi lihtsalt ei vaja neid!
Kaitseväe tegeliku võimekuse juures tuleb kindlasti arvesse võtta, milleks me teda peame ja millised on selle armee vastavad parameetrid, kellega oleks tõenäoline jõudu katsuda.
Samuti tuleks pigem mõelda, kuidas jõuda järgmisele tasemele, ehk
Coordinated infantry/artillery
Static urban defense Btn-level offense Soft target kills
Kardan, et siin polegi probleem mitte ainult materiaaltehnilises vaid esialgu pigem vaimses baasis (ehk selle puudulikkuses). Jummala õige on aga see, et KV tänane taktikaline lagi ongi justnimelt kompanii (KL-is rühm) ja seda on ikka tsipa vähevõitu.
Kuidas jõuda KV-s pataljoni tasemele või mis seda minu arvates täna segab, kirjutasin teises foorumis Kevadtormi teema kommentis 24.1. 15:23.
Lisada oleks, et asjale aitaks kindlasti kaasa, kui meil kaoksid kord 25. a nooremleitnantidest-leitnantidest kompaniiülemad. Ametiredelitel tõus peab pidurduma või ühilduma vastavate auastmete saamise kiirusega. Tuleb koguda lisaks koolitarkusele ka teenistus- ja elukogemust, mida koolipingi nühkimine paraku ei anna. See annaks võimaluse ka juhtkonna vaimse teenistusliku potensiaali arenguks.
Mis puutub lahinguväeliikide (põhimõtteliselt jalavägi) koostööle lahingutoetusväeliikidega, siis ega asi meil tõesti kiita pole. Jalaväeohvitserid ei suuda lahingutoetust tõepoolest lihtsalt ära kasutada, kuna neil:
- puuduvad rahuldavad baasteadmised nende väeliikide tegevusest
- puudub ettekujutus nende väeliikide lahingutegevuses enda allüksuse kasuks ärakasutamise võimalustest
- puudub igasugune praktiline kogemus koostööst nende väeliikidega
- puuduvad rahuldavad teadmised ja protseduurilised oskused nende väeliikidega sideme loomiseks ja koostöö organiseerimiseks
Tagajärg: lahingutoetusväeliigid (näit pioneerid) koostööõppusel sõna otseses mõttes lebotavad niisama ja päevitavad 2 nädalat jutti, kuna jalavägi lihtsalt ei vaja neid!
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline