Kuskohast see nullkvoodi jutt tuleb, ei saa ma üldse aru. Eestil on juba hulk aastaid olnud täiesti adekvaatne immigratsioonipoliitika. Aastakvoot 0,1% ning kriteeriumid paigas. Juhtkirjast ei selgu, kas autor peab vajalikuks selle muutmist või diskussiooni selle muutmise üle või mida.[...]
Üldiselt on see ju õige jutt, aga üsna abstraktne ja – nagu näitas möödunud aasta – ei rahusta inimesi kuigivõrd. Solidaarsuse hüved tunduvad kaugena, pagulased – isegi kui neid siin veel peaaegu pole – vahetu ohuna.
Riigijuhtide pöördumised ei sisaldanud uusi sõnumeid suure osa rahva sügava hirmu leevendamiseks.
Nestor ja peaminister Taavi Rõivas avasid teemat ka vihkamise kaudu. Eesti Päevalehele ütles Rõivas: „Siiski olen ma endiselt murelik selle üle, et üldse on osa Eesti inimeste sees sedavõrd palju vihkamist, mis on tõrvikurongkäikudel ja miitingutel pead tõstnud.” Selle lähenemise viga on, et enamik miitingulisi ei pea ennast vihkajateks, vaid Eesti pärast muretsejateks. Vihkajaks tituleerimine neid ei kainesta, vaid ärritab.
Riigijuhtidest tõhusamat hirmuravi tegi oma aastavahetuse programmis ETV. „Tujurikkuja” versioon laulust „Ei ole üksi ükski maa” oli mõtlemapanev ja skandaalne, kuid ka kahe teraga mõõk. Ühest küljest pälvis tänavune „Tujurikkuja” isegi poliitikute heakskiidu. Teisalt aga saab peaministrilt Twitteris ametliku heakskiidu saanud laulusõnu tarvitada nii irooniliselt kui ka mitteirooniliselt.
Loodame, et 2016. aastal jõuab debatt stereotüüpide ja näokattekeelu ümber madistamisest ning vihkamis- ja sallimisheietustest sisuliste valikute vaagimiseni. Immigrante on erinevaid, poliitikaid on erinevaid. Eesti vajab oma mudelit, mis väldib teiste maade vigu ja lähtub sellest, et n-ö nullkvoot pole reaalne ega ka kasulik.
Nestori avaldus oli tüüpiline sotsi loba, mida ma ei viitsi kommenteerida.
