Postimehe rahavalli taga olevas artiklis pannakse tõdemus maha, et ainult 10% sisserännanutest on Saksamaal "tööturukõlbulikud"
http://arvamus.postimees.ee/3475521/flo ... li-loojang
Ehk ei tule Euroopasse arste, insenere ega teadlasi, millest siin vahepeal lubati ja räägiti.
Saksamaa autoriteedist pole vist Euroopas enam palju alles ?
Kõigepealt flirditi Putiniga, lasti sõda Euroopas lahti päästa, nüüd ei osata midagi peale hakata põgenikega(political failure).
Positiivne on Ida-Euroopa välispoliitika tekkimine, mida sa ikka neid "saksa lollakaid" kuulad
Kood: Vali kõik
Saksa politoloog Florian Hartleb ennustab oma arvamusloos Merkeli-aja lõppu.
Sakslaste äng on jälle tagasi. Nii võimas on olnud põgenikevoog, nii tugev enneolematu sisserännusurve. Angela Merkel, kelle New Yorgi ajakiri Time aasta inimeseks valis ja kes võib tähistada kümmet aastat kantsleriametis, tegutseb tuhmilt, nõrgalt, lausa nagu nokaudiseisundis. Õigupoolest tuleks öelda, et põgenikeproblemaatika on alates möödunud aastast enda alla matnud ühtviisi nii poliitika, riigivõimu kui ka majanduse. Võrdlused migranttööliste või Balkani sõjapõgenikega lihtsalt kahvatuvad selle kõrval.
Kantsleri tunderikas pöördumine «Me tuleme toime!» muutus pärast uusaastaöö skandaalseid sündmusi Kölni raudteejaama juures tühjaks fraasiks. Merkel suhtles mõnda aega ainult oma ametliku pressiesindaja vahendusel – nähtavasti alahindas ta kujunenud plahvatuslikku meeleolu. Ka uusaastakõnes apelleeris ta preestri kombel lootusele ja ühiskonna ühtekuuluvustundele. Viimane on ammu mõranenud.
Hetkel valitsevaks kerkinud tusameel pakub avaraid tegutsemisvõimalusi parempopulistidest peibutajatele, kes on paljudes Euroopa maades juba kindlalt ennast süsteemi sisse söönud. Lääne nõrkus ja ühtsuse puudumine paneb vohama vandenõuteooriad. Kommunismi kokkuvarisemise järel eeldati ju liberaalse demokraatia võidukäiku. 1990. aasta eufooria on kakskümmend viis aastat hiljem realismile selgelt alla jäänud.
Rahvusvahelise poliitika kriis, Euroopa solidaarsuse puudumine, Brexit, Donald Trumpi haipimine Ühendriikides ja uus terrorioht külvavad inimestesse hirmu ja ängi. Iga päevaga muutub selgemaks, et poliitika on ummikusse jooksnud. Põgenikud soovivad reeglina ikka pääseda tõotatud maale, see tähendab Saksamaale, mitte aga näiteks Eestisse. Moepärast peetavad võitlused koalitsioonipartnerite ja sõsarparteide vahel põgenike arvu ülempiiri pärast ei anna vähimatki panust probleemi lahendamisse, seda enam, et lahendust nagunii ei ole. Paljud Euroopa ja muu maailma kommentaatorid oskavad vaid jahmunult ja taipamatult pead kratsida. Sealjuures on Angela Merkel teiste Euroopa riigimeeste, näiteks David Cameroni eeskujul hoiatanud mitmekultuurilise ühiskonna eest. Peaaegu instinktiivselt tuleneb sellest nõue, et põgenikud peavad omaks võtma sakslaste väärtussüsteemi.
Traagilisel moel on, nagu annab teada mainekas Allensbachi avaliku arvamuse uurimise instituut, usaldus avaliku arutelu vastu dramaatiliselt langenud pärast seda, kui telekanali ZDF uudisteprogramm «Heute» otsustas Kölni sündmustest esialgu mitte kõnelda. Paljud Saksa väljaanded on nüüdseks kommenteerimisvõimaluse katkestanud, aina tugevamaks muutuv vähemus on aga kasutusele võtnud lausa väljendi Lügenpresse (s.k valetav ajakirjandus). Kõik poliitilised vaatlejad teavad hästi: kui kord juba kaob usk ajakirjandusvabadusse, saab hävitava löögi ka esindusdemokraatia maine. Veel kõigest üksikud majanduseksperdid usuvad tõsimeeli, et põgenikevoog lahendab oskustööjõu puuduse. Selle kohta ütles sotsiaaldemokraadist tööminister Andrea Nahles juba mitme kuu eest parlamendis, et vaid iga kümnes põgenik on väljaõppe- ja tööturukõlblik.
Jutud Süüria arstidest on pelgalt muinasjutud. Seda on pidanud tõdema ka poliitikud. Kui üldse, on põgenikud homsed abitöölised ja ülehomsed oskustöölised. Saksamaa oli mõne kuu eest valmis 500 000 põgenikuks. Nüüd olla neid siin mitu korda rohkem ja registreerimata, mis õigupoolest käib õigusriigi mõttele vastu. Sotsiaaldemokraadist asekantsler Sigmar Gabriel on isegi poetanud, et registreerimata olevat 40–50 protsenti. Ametlikult ületati miljoni piir juba detsembris.
Angela Merkel seadis oma usaldusaluse, kantseleiülema Peter Altmaieri põgenikeasjade koordinaatoriks. Kulisside taga ei saanud Berliin poliitikas enam oma kurssi kuidagi läbi suruda, eriti pärast Kölni. Poliitika sõltub lõpuks tugevasti ju ka sümbolitest.
Poliitiliste otsuste langetajad teavad, et vabatahtlike abiliste jõulise panuseta oleks süsteem juba ammu kokku varisenud. Saatuslikult ekslikuks osutus arvamus, nagu lahendaks probleemi talve algus. Angela Merkel klammerdub ebausaldusväärse Türgi ja igikestvas kriisis vaevleva Kreeka külge, et rahaga, sisuliselt otsetoetustega, piire kindlustada. Igatahes üks on kindel: EL seisab silmitsi rängima kriisiga pärast oma teket.
Kes oleks kas või kahe aasta eest osanud arvata, et päevakorda kerkib piirikontrolli taastamine Euroopas (ehkki küll veel mitte Saksamaal), samuti enese kaitsmine müüridega? Angela Merkelile on jäänud ainult ootus. Ta on väga tugeva surve all, sest 16. märtsil toimuvad kohaliku parlamendi valimised Baden-Württembergis, Rheinland-Pfalzis ja Saksi-Anhaltis.
Ainult must-roheline koostööprojekt kahel esimesena nimetatud liidumaal tagaks talle piisavalt toetust kantslerina edasi tegutseda. Põgenikke tervitav Saksamaa võib Angela Merkelile pakkuda kolmandagi abistava koalitsioonivariandi liberaalide ja sotsiaaldemokraatidega kahasse loodava suure koalitsiooni kõrval. Merkeli loojang tundub olevat lausa sisse programmeeritud, sest kantsler ei ilmuta märke kursi muutmise kohta. Kui ta ka muidu on enamasti pragmaatiline, siis selles osas on ta hämmastavalt dogmaatiline.