Lemet kirjutas:"Oh oleksin ma ometi ema juttu kuulanud....õpetas ju, et pojake, õpi günekoloogiks, alati on käed soojas ja raha taskus..." vandus KAMAZi juht omaette, kui -28 kraadises pakases käigukasti maha võttis...
"Lenda pojake, madalalt ja aeglaselt" - õpetas ema oma lendurist poega
Lugupeetud Lemeti post tekitas praegu vastupandamatu tungi oma kunagisest professionaalsest autojuhielust kaheksakümnendate keskel pajatada. Tegemist ikkagi memuaaridega, või nii
Kolm episoodi paarikümnest
Stahhanovlane.
Ma olen noorusesüdikuses korra GAZ-52 käimakoti Kohtla-Järve linnavahel (miskise Leeenini kuju juures isakese valvsa pilgu all kusjuures) maha võtnud ja tagasi pannud
Sidurikorv lendas juppideks.
Tõsi, siduriketta tsentreerimiseks sai kasutatud eraldi nuutvõlli (käimakotiga seda paika ajada oleks tähendanud vähemalt nädalast Kohtla-Järve komandeeringut), mille ma tipa-tapa jala käies Kohtla-Järve autobaasist kohale tarisin (koos uue sidurikorvi ja sidurikettaga). Rahvas vaatas nagu pooletoobist seal linna vahel
Kamikadze.
Ükskord vedasin talvel voodrilaudu GAZ 53-ga Tudust Eismale, endisele kuulsale raadiohäälele, Eesti Raadio korrespondent Ott Kool`ile. Lauad olid pikad, kõvasti üle kasti tagumise otsa ja esiots autol seetõttu suht "maast lahti" ja kerge, mis edasistes sündmustes mulle kõvasti kasuks tuli. Kusagil Tudu metsade vahel (tee lumine ja totaalselt treppis) vaatan, et miskine ratas paneb paremalt poolt autost mööda
. Proovisin siis pidurdada, aga pidureid netu. Pedaal käis tühja. Tõmbasin vaikselt käsipidurit. Noja siis vajus ka paremalt poolt esiots kahtlaselt alla ja hakkas üles-alla kõikuma. Nimelt oli parem esimene ratas alt minema pühkinud, kuna käändtelje küljes ratast koos laagriga hoidev suur kroonmutter lendas minema. Auto kõikus kord sillaga vastu maad, kord jälle üles, kuniks lõpuks seisma sain. Hea, et tee oli jääs ja libe, ning ei tõmmanud esisilla tala asfaldisse kinni. Muidu oleksin kadunud teelt kuskurat.
Ratas pani pea sada meetrit edasi ja keeras siis põllule, ning vajus kusagile lumehange. Selle tagasiveeretamiseks kulus hulk aega ja jõudu. Tekkis dilemma - kui saaks häälega kuidagi autobaasi või lähima telefonini, siis saaks vbl abi, aga õues külm ja veed tuleks masinast välja lasta. Samas oli baasis minuteada ainult selline tehnoabi KRAZ, millega pandi äraveetav jäiga kolmnurgaga sappa, kuid selleks peaks ratta alla tagasi kuidagi saama. Aga kui ratta alla saan, siis võibolla saab ka liikuma, aga kust siis uus vesi sisse võtta? Müdistasin tükk-aega seal, sest tungrauda ei saanud kusagile alla korralikult (masin oli paremalt poolt esisillatalaga vastu maad). Sain lõpuks siis oma käru kuidagi üles tõstetud ja ratta alla lükatud, aga käändteljel oli keere maas ja mul polnud ka ühtegi uut pädevat mutrit sinna panna. Tööriistakastis oli hunnik suuri seibe
. Lükkasin siis hunniku seibe sinna otsa ja sealt kust käis kroonmutri splint läbi, panin mingit traati mitmekordselt. Kusjuures ühtegi masinat ka vahepeal mööda ei sõitnud. Vahepeal käisin korjasin veel teepealt oma piduriklotsid jms staffi kokku, mis minema oli lennanud.
Vaatasin siis seda loomingut ja mõtlesin, et no KRAZ-i sabas see linnuke kaugele ei lenda sedaviisi (seda enam, teades meie toonastes tehnoabi meestes peituvat rallimeheinstinkti). Koorem kah ju peal ja....
....ja panin käigu sisse ja ....
...ja ja sõitsin esimese käigu, ning käsipiduriga Rakveresse, esiratas traadiga all ja pidurisüsteem mahladest puhas
Kaks korda sai traati juurde keritud ka vahepeal.
Colin McRae ja riigivara riisumine
Juustu vedu. Viljandi PTK-st Rakvere RLK-sse.
Vihmane ja pime hilissügis. Reedene päev, millest peagi sai õhtu.
GAZ52-ga juustukoorem peal ja paarkümmend km-i Viljandist lendas ventikarihm.
Veeresin kuidagi mingi kohaliku kolhoosikontorini, mitu korda teepeal kinni pidades ja lastes mootoril maha jahtuda. Ventikarihma sealt ei saanud. Kõik olemasolevad olid mingit X mõõtu. Helistasin sealt siis autobaasi, et selline lugu. Sealt sõimati kõigepealt nägu täis, et mida pekki! Mõlemad tehnoabid on praegu väljas, üks Ida-Virus ja teine Tallinna all, ning kui need lõpuks tagasi jõuavad, siis REEDE ÕHTUL ei tule mulle enam keegi järele. Kästi endal hakkama saada ja võimalusel kusagilt uus ventikarihm hankida. Kohalikud kolhoosnikud andsid kaasa ühe mõlkis plekkämbri, millega häda korral kusagilt saaks vett ammutada ja soovisid edu.
Nii ma siis alustasin vaikset veeremist Paide suunal, et ehk sealsest autobaasist saab rihma.
Nii umbes 10 minutit sõitu ja tund aega jahutamist
Jõudsin kuidagi Tallinn-Tartu maanteeni. Vahepeal sai siit ja sealt kraavidest ja kaevudest vett juurde valatud, sest osa kees pidevalt välja (no ei kannatanud jupitada tihedamalt ja üritasin viimse piirini liikuda enne järjekordset jahutust). Tallinn-Tartu mnt ääres aga nappis totaalselt veeammutuskohti. Noja ühel ilusal hetkel lendaski mul siis plokikaane tihend enne, kui ma Paide ristini jõudsin. Eks sihipärane tegevus viib ikka lõpuks ka sihini
Kell võis olla juba seal 17 kandis ja Tallinn-Tartu maanteel siblisid peamiselt sõiduautod, ning sekka ka mõni pikamaamees oma sadula ja poolhaagisega. Ühesõnaga ei kedagi, kellele saaks auku pähe rääkida, et mind sleppi võtaks ja edasi toimetaks. Miski tund aega passimist ja siis tuli Tartu poolt GAZ53 raskes aknaklaasilaadungis. Auto kõikus tal kurjakuulutavalt kahte lehte. Aga mees jäi seisma ja võttis mu trossiga sappa, ning vedas aeglaselt Roosna-Allikuni. Vaevu liikusime, mõlemad masinad täislastis ju.
Andsin mehele tänutäheks koormast kangi riigivara ja läksime lahku.
Seal siis sai mitu tundi istutud ja ka ise suurest näljast seda riigivara sisse aetud. Mul oli pärast seda väga-väga pikka aega täielik juustuallergia. Ma ei saanud vaadata, isegi kui teised seda sõid
Lõpuks võis kell olla juba seal 8 -9 paiku õhtul, kui mööda teed Tapa poole tuli mingi järgmine kiisu (GAZ siis).
Mingi sõnnikuveo masin koos laotajaga. Sellel tagatuled ei põlenud. Mees rooli taga tundus olevat ka kergelt šnapsis. Noh, No Problemo, ütles mees ja lubas paari kangi juustu eest Tapani ära sikutada. Mõeldud-tehtud.
Panime trossi külge ja mees küttis minema. Aga see vend ei osanud rahulikult üldse asju ajada ja pani sellise hooga minema, et tross lendas juppideks. Mul ju masinas mitu tonni juustu peal krt. mõtlema oleks pidanud.
Okei, sitt tross sul, ütles see vend ja võttis enda oma. Aga see oli nii kuramuse lühike, et praktiliselt minu nina tema sitalahutajas kinni.
Niisiis, õues pime ja pori, mul aku juba praktiliselt tühi, tuled nagu seasilmad ja kojamehed vaevu liiguvad. Ja siis see vend kukkus kütma Tapa poole mskine 70km/h
Ma ütlen ausalt, et sellist surmasõitu pole ma mitte kunagi rohkem teinud. Lugesin endamisi issameiet terve tee
aga Tapale kohale me jõudsime. Vend pakkus välja, et s*tta kah, hea juust sul, paneme Rakveresse edasi, aga ma keeldusin kategooriliselt.
Tapa autobaasist helistasin uuesti Rakvere autobaasi. Sealt öeldi, et jäta auto Tapa autobaasi esmaspäevani.
No ma ei olnud mitte nõus, sest esmaspäevaks poleks sellest juustukoormast midagi enam järel olnud ja mina ikkagi vastutasin koorma eest. Ja lõpuks pärast pikka vandumist saadeti mulle veel samal öösel ka tehnoabi järele. Tehnoabi mees oli samuti püstivihane - olevat aetud minu pärast REEDE öösel kodunt voodist välja.
Sai tallegi riigivara lohutuseks antud.....
Järgmised juustukangid läksid dispetšerile ja rem.gaaraasi brigadirile, kes lubasid mul auto ööseks garaaži luku taha jätta, et koorem säiliks.
Laupäeva hommikul saadeti RLK-st teine masin järele, et koorem ümber laduda sellele.
Paar kangi läks siis veel selle juhile ja tema abilisele, kes aitasid koorma ümber laadida.
Minu käest hiljem ei küsinud aga keegi, et kuhu osa väärtuslikust juustulaadungist Viljandi-Rakvere maršruudil kadus. Hea seegi. Lihtsalt mingi sats oli juustuvorstil vähem juustu sees ja kogu-lugu
) majja tulema, kuna olud ei võimaldanud hõljukiga saarele kaupa tuua. Isegi idee tasandil ei käidud välja mõtet, et see meie praegune riik võiks oma kodanikele korraks appi tulla ja vajaliku kraami koperdajaga kohale lennutada. Küllap tundus juba ainuüksi mõte taolisest asjast liiga suure utoopiana.
Kas keegi saaks anda Kiisu ratapoldivalemi.