Hea mõte tegelikult. Pripjatis majad ju veel kenasti püsti, ainult kased katustelt ja tubadest välja juurida ja käraks küll. Pole radiatsioon ka enam nii hull, et kohe maha tapaks. Ja ega's sõjapõgenikud Euroopasse ju igaveseks jää. Saab sõda ehk paari aasta pärast läbi, lähevad kõik koju tagasi. Ega pagulasstaatus pole veel sama mis kodakondsus, või kuidas?Kulibin kirjutas: есть три места компактного проживания этих беженцев:
1 Чернобыльская зона,
Tänavu on 30. juubel.Manurhin kirjutas:Hea mõte tegelikult. Pripjatis majad ju veel kenasti püsti, ainult kased katustelt ja tubadest välja juurida ja käraks küll. Pole radiatsioon ka enam nii hull, et kohe maha tapaks. Ja ega's sõjapõgenikud Euroopasse ju igaveseks jää. Saab sõda ehk paari aasta pärast läbi, lähevad kõik koju tagasi. Ega pagulasstaatus pole veel sama mis kodakondsus, või kuidas?Kulibin kirjutas: есть три места компактного проживания этих беженцев:
1 Чернобыльская зона,
tseesium ja strontsium, mis tänase päevani kujutavad endast põhilist pinnase reostusallikat ja moodustavad põhiosa (kuni 95%) kiirgusest, sattudes jätkuvalt inimeste ja loomade organismi joogivee ja toiduga. 2016. aastaks väheneb nende kogus reostunud maapinnas ja vees poole võrra
http://bit.ly/1PuKbhhNorra meedia teatel on Soomes palju poleemikat tekitanud kodanike tänavapatrull Odini sõdurid (Soldiers of Odin) võetud Norras samuti kasutusele.
Facebookis asutati mitu Odini sõdurite pooldajate lehekülge, lisaks on Norra tänavatel juba nähtud selliseid kodanikualgatuse korras loodud patrulle.
Grupeeringu Norra esindaja Ronny Alte sõnas, et nende eesmärgiks on tagada politsei ressursside vähesuse tingimustes tänavatel kodanikele julgeolek.
Alte on Norras tuntud kui islami ja põgenike vastase paremäärmusliku liikumise juht. Lisaks on ta tegev ka teises islamivastases organisatsioonis PEGIDA (Patriootilised Eurooplased Lääne Islamiseerumise Vastu).
Soome tuntakse Odini sõdurite liikmeid massimigratsiooni vastastena. Soome valitsus uurib, kas sellised rassistliku ideoloogiaga tsiviilüksused on seadusega vastuolus ning kas neid saab keelata.
https://www.youtube.com/watch?feature=p ... D0NZPVE1YA
Kui Allah soovib, kaitseb, siis ei tee radiatsioon midagi. Või mis?Manurhin kirjutas:Hea mõte tegelikult. Pripjatis majad ju veel kenasti püsti, ainult kased katustelt ja tubadest välja juurida ja käraks küll. Pole radiatsioon ka enam nii hull, et kohe maha tapaks. Ja ega's sõjapõgenikud Euroopasse ju igaveseks jää. Saab sõda ehk paari aasta pärast läbi, lähevad kõik koju tagasi. Ega pagulasstaatus pole veel sama mis kodakondsus, või kuidas?Kulibin kirjutas: есть три места компактного проживания этих беженцев:
1 Чернобыльская зона,
Ei tea kas käis läbi siit, või ma ei mäleta enam kust leidsin:Kriku kirjutas: Bulgaaria politsei tegevuses.
Poiss, kes jalaga saab, võib vabalt ka mustlane olla.Why should 23-year-old Mohammed work for four decades so that Hans or Fritz across the way can retire at 61 and lie on a beach in Mallorca? The idea that Mohammed would ever want to do such a thing out of love for Europe was a silly fantasy that European governments fed their worried citizens.
Mohammed doesn’t share European values. Nor are they likely to take hold of him no matter how often the aging teachers, who hope he gets a job and subsidizes their retirement, try to drill them into his head. Europeans expect Mohammed to become a Swede or a German as if he were some child they had adopted from an exotic country and raised as their own, and work to subsidize their European values.
The Muslim migrants are meant to be the retirement plan for an aging Europe. They’re supposed to keep its ramshackle collection of economic policies, its welfare states and social programs rolling along.
But they’re more like a final solution.
Mohammed is Fritz’s retirement plan. But Mohammed has a very different type of plan. Fritz is counting on Mohammed to work while he relaxes. Mohammed relaxes and expects Fritz to work. Fritz is not related to him and therefore Mohammed sees no reason why he should work to support him.
Ebaseaduslikud sissetungurid ei lähe Saksamaalt ära: Tuneesia ja Maroko mängivad kurteKatrin Laur, Kölni meediakunsti akadeemia professor
Eesti Päevaleht
Köln
Euroopas pole olukord pärast 1989. aastat nii kiiresti muutunud kui praegu. Aga ka siis ei teadnud keegi kaks nädalat enne Berliini müüri langemist, et ta langeb.
Enda peal, enda peal õpin ma
maailma ajalugu
algusest lõpuni.
Käes on Rooma languse aeg
ja ma tahan teada,
kas sel ka mõtet oli.
Katrin Lauri luuletus kogust „Sõnad”
(kirjastus Kunst, 1995)
Mu Kölni kodu on väikesel ja vaiksel kesklinna tänaval. Kõik majad meie tänaval on üsna ühesugused, kolmekorruselised, pärast sõda kiiresti ehitatud puruks pommitatud majade varemetele, samadest kividest. Nüüd kannavad kõik majad arhitektuurimälestise märki.
Peaaegu kõigi majade ees on kõnniteel 10 x 10 cm messingplaadid, millel on kirjas siin elanud ja siit kinni võetud ning laagritesse surma saadetud juutide nimed, sünni- ja surmakuupäevad. Minu maja ees on neid kaks tükki. Saksa keeles nimetatakse neid komistuskivideks, Stolpersteine, ja mul ongi neist raske üle astuda.
Kõrvalmajas on ühe nooremapoolse türgi naise väike õmblusäri. Tema küll rätikut ei kanna, kannab enamasti kootud mütsi ja sõidab iga ilma korral jalgrattaga. Tal on kena vanemas klassis õppiv poeg ja vaikse moega mees. Saksa keelt oskab ta halvasti, eriti halvasti siis, kui juttu on hinnast. Seda ma talle aga pahaks ei pane: ta töötab hiliste õhtutundideni ja ka laupäeviti.
Paar maja edasi peab nooremapoolne vietnami perekond hästi minevat veganirestorani. Hiljuti kraapisid nad akna pealt maha endise odavaima toidu hinna. Need vietnamlased, kes 1970. ja eriti 1980. aastatel punaste eest põgenesid – kokku elab Saksamaal umbes 100 000–125 000 vietnamlast –, on Saksamaa kõige edukamad sisserändajad. Nad on kõik kas haritud – mehed arstid ja naised apteekrid – või siis ettevõtjad. Keegi ei ole kunagi sellest rääkinud, mis usku nad on. Võib-olla on nad kristlased? Viisaka inimese puhul peaks usk niisamuti kui seksuaalsus isiklik asi olema.
Minu kirju kodurajoon
Teisele poole jääb Itaalia restoran, mille nimi eesti keeli oleks Leevike. Selle kinnituseks ripub restorani seinal oskamatu käega joonistatud paks leevike. Seal saab hästi süüa, väga mõistliku hinnaga. Hallipäine baarimees, keda ma hilja õhtuni alati Leevikese aknast näen, võib-olla omanik, ütleb igaühele lahkumisel "arrivederci" ja keegi ei jää tagasi tulemata.
Siis on minu tänaval ühe iraanlase toidupood. Seda iraanlast ma ei salli, aga selleks on isiklikud põhjused, üks minu naabrite ja tema vaheline vana asi. Ja paar India toidupoodi, nemad on jällegi mu sõbrad. Meie rajoonis on üldse palju India poode.
Veel on meil kaks Kölni õllekõrtsi, üks on suur ja esinduslik, üle tee selle vastas on teine väiksem. Selle ees istuvad alati samad inimesed, ma arvan, et nad on seal üles kasvanud. Kaks kõrtsi on eri jalgpalliklubide pooldajad ja müüvad eri pruulikodade õlut. Jalgpallist ma suurt ei jaga, ainult mööda minnes kuulen kisa ja möllu.
Meie tänaval on üks vanakraamipood ja kaltsukas, kus töötab hulk vanaprouasid, kes seda ilmselt tasuta ja vabatahtlikult teevad. Seltskondliku suhtluse mõttes. Sinna astun ma tihti sisse, mõned mu Eesti sõbrannad teavad ka, mis toredaid asju sealt osta saab.
Kuidas karnevalil käituda
Nädal aega tagasi, kui olin jälle just Eestist saabunud, astusin sinna sisse. Poe juhataja, 50-aastane krapsakas proua, luges oma telefonist müüjatele ette ülemlinnapea juhiseid selle kohta, kuidas peatselt (veebruaris) algava karnevali ajal käituda. Naised liikugu gruppides ja pidagu käevarrepikkust (armlang) vahemaad võõrastega (meestega?). Kes on Kölni karnevalil käinud, teab, kui mõttetu ja võimatu selline soovitus on. Vanaprouad kuulasid murelike nägudega. Nemad ehk ei kavatsenudki karnevalinädalal linna rüselema minna – aga lapselapsed? Oma seltskondades võtavad ka vanad inimesed mitmel talvekuul karnevalipidudest osa. Sel ajal kohtad linnas alatihti kostüümides vanu ja vanemaid inimesi, rõõmsalt svipsis ja valjuhäälseid.
Juba on internetti jõudnud ka Kölni politsei soovitused selle kohta, milliseid kostüüme ei tohiks kanda, näiteks igasugu röövlite omi.
Mina olen karnevalil ühe korra käinud ja see oli ammu, enne kui ma siia tööle ja elama tulin. Ma ei ole suurte rahvakogunemiste inimene, see ei ole minu maailm.
Aga see on nende maailm. Nagu Oktoberfest Münchenis.
Palju vähem kui Kölnist kirjutatakse sellest, et ka uusaastaööl Hamburgis Reeperbahnil toimunud kallaletungide pärast on naised politseile esitanud üle 200 kaebuse. Reeperbahnist on keerulisem rääkida. Pärismaalaste kombed – ma mõtlen sakslasi. Muidugi ei liigu Reeperbahnil ainult prostituudid ja need, kes nende teenust osta tahavad. Ma lugesin ühe 18-aastase tüdruku õõvastavat kirjeldust sellest, mis temaga tol ööl peolt tulles Reeperbahnil juhtus. Aga tõsiasi on see, et Saksamaal on prostitutsioon lubatud, ainult selle äriotstarbeline vahendamine on keelatud ja lõbumajad tegutsevad, mõnes linnas kesklinnast kaugemal, mõnes linnas aga näiteks Reeperbahnil.
Seega kuulub joomine ja prostitutsioon saksa kultuuri juurde. Ja kas seda peaks kaitsma? Eestlased on oma poole sajandi jagu nõukogude kooliga üha agaramad kaaskodanikele ette kirjutama, mida nood teha ei tohi, võttes eeskuju Rootsist ja Soomest. Mina, kes ma sotsialismi ei poolda, võin öelda, et nii palju ebameeldivaid purjus inimesi kui Soomes pole ma maailma üheski teises paigas näinud.
Kölnis, Saksamaa suuruselt neljandas linnas, on võib-olla suurim osa välismaalasi. Statistikat ei ole ma uurinud, aga tunde järgi küll. Osalt on põhjus selles, et Köln on suur kunstielu keskus ja kunstimaailm on olemuselt rahvusvaheline.
Teisalt: kus on, sinna tuleb juurde. Siiani saime sellega päris kenasti hakkama. Siiani aga olid juurde tulijad tulnud ka üksikult, mitte saja tuhande pealistes hordides.
Minu arvates on hea, et uusaastaööl juhtus Kölnis see, mis juhtus. Muidugi on mul kahju neist, kes viga said. Surma siiski keegi ei saanud.
Niimoodi sundisid need inimesed – olgu nad muud, mis nad on, aga inimesed on nad igal juhul – meid endi peale mõtlema. Tõepoolest endi peale ja mitte üha iseenda äraleierdatud tõdede ringis sonkima.
Siiamaani võtsid põgenikke vastu ja arutasid tõsise näoga nende edasise käekäigu üle inimesed, kes nendega igapäevaelus kokku ei puutu. Pahempoolsed haritlased, kõrgem ja keskklass – sakslased või end hästi sisse seadnud sisserännanud. Kes saatsid ja saadavad oma lapsi – kui vaja, siis raha eest – koolidesse, kus sisserändajate ja alamklassi sakslaste lapsi ei käi. Kindlasti ei saa Angela Merkel pimedal tänaval silmitsi sattuda kamba taevas teab kust tulnud sulidega, kes ka tema vanusest ei hooliks.
Meie sõbralikud inimesed ei kujutle end abivajaja olukorda, vaid ikka õpetajana ja nimelt oma maa madalamal arengutasemel (?) inimeste õpetajana.
Saksamaal ei ole kõik Saulused üleöö Paulusteks saanud. Ometi on käimas maalihe.
Mitte et abivalmis sakslased oleksid tahtlikult silmakirjalikud olnud. Nad olid lihtsalt harjunud, et nende riigi kaks põhiomadust on rikkus ja must südametunnistus. Kui ikka riigi juht kinnitab, et me saame sellega hakkama, siis oli hea uskuda, et küllap saamegi. Viime oma vanad riided põgenikele. Jõukad ja haritud kodused prouad käivad pagulaste eest hoolitsemas. Aga muidu läheb meie elu kenasti vanaviisi edasi.
„Nemad” ei püsi vagusi
Pärast uusaastaööd on selge, et ei lähe. „Nemad” ei püsi vagusi põgenike jagamise punktides. Või kahtlastes linnaosades, kuhu politsei enam ammu minna ei julgenud, sest politseil on juba aastaid töötajaid nappinud. Ideoloogilistel põhjustel, mitte majanduslikel.
Sel nädalal on Saksamaa juhtiva poliitikaajakirja Spiegel kaanelugu „Staatsohnmacht”. "Staatsmacht" tähendab riigivõimu. "Ohnmacht" minestust või teadvuseta olekut. Selles Spiegeli numbris kirjutab ajakirja ammune arvamusliider Dirk Kurbjuweit vajadusest suuremas ulatuses rahvusriigi järele. Eelmise aasta viimastel päevadel oleks selline teemapüstitus veel võimatu olnud.
Kuni uusaastaööni oli põgenikest rääkimine tabu. See tähendab, et räägiti küll, kuid ainult ühes kindlas võtmes. Ainult ühtede inimeste poolelt, nagu ei puudutaks see teisi. Käsk selleks ei tulnud ülevalt, käsk tuli enda seest. Nii pole justkui viisakas. Ka minu keel tõrgub eesti keeles näiteks „pätt” ütlemast. On korrektsemaid sõnu ja ma tunnen neid piisavalt, et väljendada seda, mida tahan, siis kui tahan. Kui ma ütlen „pätt”, siis ma justkui olen ise ka natuke samasugune.
See aga, et terve hulk täiesti asjalikke ja viisakaid sõnu on keelatud, kui need on seotud sisserändajate, põgenike ja migrantidega, ei ole muud kui variserlik. Ja tulemus on vastupidine. Neid ei saagi nimetada. Ja seetõttu ei ole neist võimalik rääkida ja seetõttu sai igaühe, kes nende kohta mõtteid avaldada tahtis, automaatselt nn pahade hulka liigitada. Järele jäi mingi hulk ise end ära valinud inimesi, kes olid teistest automaatselt paremad ja ainsana rääkida tohtisid. Niisama automaatselt tekkis vastupanuvõitleja aura juba selle eest, kui neid nimetada julgesid. Saksamaal Pegida, meil EKRE.
Konservatiivid on meid reetnud. Nad võtsid üle sotside ja roheliste teemad – ma räägin nüüd Saksamaast. Angela Merkel otsustas Saksamaa tuumaenergiast loobumise, küsimata selle otsuse majanduslike tagajärgede kohta. Paljude arvates oli see populistlik ja majanduslikult läbimõtlemata otsus. Mis tuli kiiresti ära teha, kui Saksamaad valdas kollektiivne hüsteeria pärast Fukushima tuumaõnnetust, et sotsid punkte ei saaks. Tehtigi kohe ära ja see tõi Merkelile palju sümpaatiapunkte.
Kes ja mis tuleb pärast Merkelit?
Ka põgenikud olid emotsionaalne teema. Nii väga ihkas saksa hing olla teistest parem ja inimlikum. Aga Merkel oleks pidanud kaugemale mõtlema. Teisalt, mõtles ju ka: sakslased on siiamaani olnud kategooriliselt vastu oma sõdurite osalusele mis tahes konfliktides kus tahes maailmas.
Nüüd on küsimus juba selles, kes ja mis tuleb pärast Merkelit. Sotsid nõuavad energiliselt piiride sulgemist ja heidavad Merkelile ette, et ta põgenikepoliitika on olnud algusest peale vastutus- ja perspektiivitundetu.
Head asendajat Merkelile ei ole. Saksa poliitikud suudavad mõelda peaasjalikult valimistele ja need on peatselt tulemas kolmel liidumaal.
Just nüüd aga muutuvad paradigmad. Me peame mõtlema ja rääkima kiiremini ja ausamalt, kui see seni hea toon või üldse võimalik on olnud.
Nii kiiresti pole Euroopa olukord 1989. aastast alates muutunud. Aga ka siis ei teadnud keegi kaks nädalat enne Berliini müüri langemist, et ta langeb.
Sünged pilved Saksamaa kohalDer Spiegel on näinud Saksa valitsuse dokumenti, mis kaebab, et Põhja-Aafrika valitsused "ei võta toru".
Väljaanne kirjutab, et Saksamaa tahab välja saata 1200 tuneeslast, kes ei kvalifitseeru varjupaigasaajaks. 1200 asemel on õnnestunud tagasi saada vaid 6, sest Tuneesia saatkond Berliinis ei reageeri. Saatkond saaks sõrmejälgede järgi kohe tuvastada, millise saatusega rändajaga on tegu ja kas Saksa võimudele on oma tausta kohta ka valetatud.
"Äärmiselt raske on saatkonnaga kontakti saada," kurdavad saksa ametnikud.
Sama äkki on sakslasi blokkima hakanud ka Alžeeria saatkond. Saksamaa on otsustanud viivitamatult välja saata 2000 alžeerlast. Kuid sellele teele tekib järjest takistusi: juriidilised segadused, humanitaarsed kaalutlused ja lihtsalt arusaamatused. Ainult 24 alžeerlast õnnestus mullu välja saata. "Saatkond ei tee üldse koostööd," kirjutatakse Berliini ametnike dokumendis.
Rahvusvahelise õiguse järgi tegelevad riikide saatkonnad asukohamaas oma kodanikega. Aafriklastele see ei paista kehtivat.
Ka Maroko mängib Saksamaa kannatusel. Kui Saksa politsei toimetab Maroko saatkonda immigrantidelt ära võetud aegunud passid, võtab saatkonnal mitu kuud, et oma kodanikele uued anda. "Mõnikord venib see aeg igavikuks," märgib dokument. Kuni kehtivat passi ei ole, ei saa isikut üle piiri saata.
"Saksamaa on jõuetu oma seadusi ellu viima," järeldab Der Spiegel. Tavaliselt tasakaalukas ajakiri kasutab sõnu "kaos" ja "impotents".
Võimud tahavad välja saata tuhandeid sobimatuid inimesi, ent Vahemerega piirnevad Põhja-Aafrika riigid (ehk nn Maghrebi rannik) on justkui üheskoos otsustanud oma kodanikke mitte tagasi võtta.
Saksamaalt on alates 2010. aastast igal aastal lahkuma sunnitud 8000-10 000 inimest, mullu tõusis see hulk 18 360-ni.
Financial Timesi kolumnist Wolfgang Münchau võtab kokku neli Saksa majandust ähvardavat ohtu ning rõhutab, et väliselt «välismaised» väljakutsed on tingitud poliitilistest valikutest kodus.
Alanud aastal võib varasem poliitika osutuda jätkusuutmatuks, kirjutab Münchau. Kusjuures kõige jätkusuutmatum on tema sõnul kantsler Angela Merkeli otsus avada piirid piiramatus koguses Süüria põgenikele. Ilmselt tegi kantsler valearvestuse või oli hooletu – või mõlemat.
Loetud kuud ja miljon põgenikku hiljem kasvab pahameel nii Merkeli enda erakonnas kui kogu Saksamaal. Läinud nädalal sõnastas eelmine sotsist kantsler Gerhard Schröder täpselt samad vastuargumendid, kui kristlike demokraatide paremserv: niivõrd suur kogust Saksamaa assimileerida ei suuda.
Kui mullu tuli maale miljon põgenikku, siis tänavu ja tuleval aastal võib number olla kaks korda suurem – ja suuremgi, kui lisada lähedased, kes lõpuks järgnevad.
Täiendavaks tööjõuks põgenikud ei kõlba – vähemalt esialgu. Valdaval osal puuduvad kohalikul tööturul toimimiseks vajalikud oskused. Lõpuks leiavad nad «alumise otsa» ameteid ning kisuvad palgad alla. Tulemuseks on järjekordne deflatsioonišokk – viimane asi, mida euroala praegu vajab.
Teine väljakutse on majanduslangus tärkavatel turgudel. Suurriikide seas on vähesed niivõrd sõltuvad globaalmajandusest nagu Saksamaa. Sama vähe on riike, kus sellest vähemalt avalikku debatti silmas pidades nii vähe teadlikud ollakse.
Kolmas kriis tuleneb Volkswageni saasteskandaali tagajärgedest. See võib olla isegi suurim šokk, kuna Saksamaa on liiga kaua ja liiga palju autotööstusele nõjatunud. Renault’d tabanud kahtluste valguses võib olla tegemist kogu Euroopa probleemiga, aga Volkswagen oli ilmselt kõige hooletum.
Ja lõpuks: 2016 tõotab tulla aasta, mil tagasilöögi saab Saksamaa domineerimine eurotsoonis. Kriisi keeristes jäi see tulemata. Perifeeria liidrid neelasid Saksa surve all alla igasuguseid leppeid ja seadusi, mis selgelt polnud pikemas perskeptiivis nende huvides. Nüüd on Saksamaa ja Merkeli suunas kriitikanooli lendu lasknud nii Itaalia peaminister Matteo Renzi kui sealne meedia.
Hetkel ei leidnud artiklit kus Pakistani ametnikud kaebavad, et EU-st saadetakse "tagasi" suvalisi "pakistanlasi" kelle päritolu on selgusetu ja tõenäoliselt pole neil Pakistaniga muud seost kui nad ütlesid, et tulid sealt.Der Spiegel on näinud Saksa valitsuse dokumenti, mis kaebab, et Põhja-Aafrika valitsused "ei võta toru".
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline
