preppers kirjutas:See teema tuleks panna RELVAD alla, kuna ilma TOIDUTA ei tööta ükski relv. Mida teeb Eesti Vabariik majandusblokaaid korral? Ütleme, et nii meri, masimaa, kui ka õhus on blokaad! Vaatad täna maakohtades ringi, tühjad - varemetes laudad, talud ja kuuled sellist uudist, siis saad aru, et toimub SIHIKINDEL ja PLAANITUD maa tühejndamine. Igaüks võib sealt edasi mõelda, kas maavarade kättesaamiseks või niisama globalistide ülbitsemine.
Algus on juba nii paanitsev ja vandenõuteooriaid toitev, et edasi lugemiseks kadus isu.
Kommneteeri pigem seda, miks siis kui kõik nii pees on kasvab eesti piimatoodang pidevalt (ja sellestki läheb ca 50% eksporti kuna ei tarbita kohapeal ära) ja eelmine aasta püstitati kõigi aegade viljasaagi rekord?
See, et pensionär enam kahte lehma ei pea ei ole mingi näitaja.
Et poolearulised urbaniseerunud korteri-kaitseväelased aru saaks millest käib jutt, siis lõpetan selle uudisnupuga.
ma ei saa ikka rahule jääda: kuidas see KV sulle nii eriliselt hinge lasknud on?
Tänasest Eesti tööealisest meessoost kodanikest enam kui pooled on need, kes on ühest küljest kaitseväeteenistusest kõrvale jäänud, teisest küljest mingil eluetapil elanud hirmus, et neil siiski tuleb see kohustus kanda. Ülejäänutest umbes pooled on läbinud ajateenistuse nõukogude armees ja vaid 65-66 tuhat on neid, kes aega teeninud Eesti kaitseväes. Paratamatult on kaitsevägi neile võõras, kes ise pole selle tegemistes osaline olnud. Paneme siia juurde veel Jänkistani (sotsiaal)meedia mõju, kus riigivõim tihti millekski kaugeks ja võõraks tembeldatud ja saadki individualismist läbi imbunud "prepperid" kes vaid jahipüssiga taktikaliselt toimivaid üksusi kavatsevad tunde eemale tõrjuda.
The laws of physics is more what you'd call 'guidelines' than actual rules.
See, et pensionär enam kahte lehma ei pea ei ole mingi näitaja.
Ei oleks selles üldse nii kindel. Pigem nimelt see just sõjaolukorras näitajaks saabki. Tooks siia näite tuntud turismiobjektist nimega Käsmu. 70ndate algul pätakapõlves tuli mul seal karjas käia, korda neli või kuus suve jooksul(niimitu lehma peres oli, miimitu päeva tuli karjas käia. Ehk siis tähendas see seda, et karjas käis 30-45 lehma. Veel punasemaks- paarkümmend peret olid sedasorti mullistuste korral suuresti sõltumatud riiklikust hoolekandest ja hoidsid endil ise hinge sees. Heal juhul oleksid varustanud ka linnas elavaid sugulasi. Tänasel päeval- elanikke on pea sama palju, aga peresid- kes selles plaanis jätkusuutlikud on, pole ühtegi. Kogu toiduvarumine taandub poele. Milliste varud lõppevad ilmselt esimese päeva lõunaks. Ja juurde pole kuskilt tuua. Nii et kuulutada lehmapidajaid pensionäre mittenäitajaks näitab kuulutaja absoluutset probleemikaugust ja mõttelaiskust..
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Mitte keegi ei keela ka tänapäeval kellelgi lehma pidada (mul on tuttav, kes just hobi mõttes peabki ühte lehma hobuste kõrval), aga see ei tasu mitte mingist otsast lihtsalt ära.
Eks see tasuvuse moment sõltub sellest, mis kandi pealt vaadata...ja ma olen surmkindel, et näevad minu silmad selle veel ära, kuidas see"tasuvus" tuleb mis mühiseb ja nii mõnedki omaenda lollust kahetsedes pead vastu mahalõhutud lauda vundamenti lapikuks taovad.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Lemet kirjutas:Eks see tasuvuse moment sõltub sellest, mis kandi pealt vaadata...ja ma olen surmkindel, et näevad minu silmad selle veel ära, kuidas see"tasuvus" tuleb mis mühiseb ja nii mõnedki omaenda lollust kahetsedes pead vastu mahalõhutud lauda vundamenti lapikuks taovad.
Võiks ju kihlveo vahele panna, aga ma üle 25 aasta ei julge pakkuda, et mu silmad seda ei näe.
See on teatud arengute puhul tegelikult probleem küll, et elanikkond ei suuda ennast ise ära toita, kui üübermarketid oma uksed kinni panevad ja seinaseest enam raha kätte ei saa. Meie oleme veel hetkel suht heas olukorras, võrreldes muu läänemaailmaga. Lihtsalt pole kõik need uued ja moodsad arengud veel päris igalepoole jõudnud. Kuskilt Discovery pealt tuli kunagi mingi doku teemal, et mis saab USA-s, kui elektrit pole ja see mis n.ö. teoreetiliselt sai, oli kõike muud kui rahustav.
Meil eeskätt linnades elav rahvastik võib jääda hätta. Kui ikka vett enam kraanist ei tule ja peldikus käia ei saa, siis on juba enne nälga jamad majas. Kõik lihtsad asjad muutuvad järsku keeruliseks. Maarajoonides on õnneks veel talunikke, kes tegelevad põllunduse ja loomapidamisega, aga need ei suudaks pikas perspektiivis kõiki varustada, eriti kui linnast hakkab rahvas maale voolama. Mõned käsipumbaga kaevud on ikka kah veel alles ja kõike ei käita elekter meil. Võimalik on ka kalal ja jahil käia. Suuremate lahingutegevuste korral liigub küll enamus loomastikust üha kaugemale rindejoonest, aga vähemalt kalad peaks ikka paigale jääma
Mingi kogus kuivtoidupakke ja/või konserve jms kaua säilivat võiks muidugi alati varuks olla.
Ja elementaarseid ravimeid, ning joogivett.
Need kuluvad ka siis teine kord ära, kui sõda ei ole.
Interneti abil väikseks muutunud maailm, kus konkurents paneb karmilt paika, millise kliima ja millise tööjõukuluga riikides on majanduslikult kasulik toota ja mujale laiali vedada. Teed internetis klikk-klikk ja kaup tuleb hulgi ja odavalt laeva-rongi-rekkaga teisest maailma otsast. Kohalik kliima ja tööjõukulu sellega paraku ei konkureeri. Kuni logistika toimib, on kõik justkui roosiline. Sõjalise ja/või majandusliku blokaadi korral aga võid klikk-klikk küll teha (kui interneti küünlavalgel tööle saad), aga kaup enam ei tule. Vabakaubanduse võlud ja valud.
Black kirjutas:Interneti abil väikseks muutunud maailm, kus konkurents paneb karmilt paika, millise kliima ja millise tööjõukuluga riikides on majanduslikult kasulik toota ja mujale laiali vedada. Teed internetis klikk-klikk ja kaup tuleb hulgi ja odavalt laeva-rongi-rekkaga teisest maailma otsast. Kohalik kliima ja tööjõukulu sellega paraku ei konkureeri. Kuni logistika toimib, on kõik justkui roosiline. Sõjalise ja/või majandusliku blokaadi korral aga võid klikk-klikk küll teha (kui interneti küünlavalgel tööle saad), aga kaup enam ei tule. Vabakaubanduse võlud ja valud.
Viilid ise endale nurgataguses garaazhis iFööni valmis?
Suures pildis võiks meeles pidada, turumajanduse tingimustes, tänaste tehnoloogiate (masinate efektiivsus ja aina suurema suurema osa põllumajandustööde ärategemine automaatide poolt) juures kahaneb vahetult põllumajandustootmisega tegelevate inimeste arv elanikkonnast umbes 4%-ni. Ilma, et sellega kaasneks otseselt põllumajandustoodangu mahu eriline kahanemine võrreldes nt 30 või 60 või 80 aasta taguse ajaga. See on niimoodi nii Prantsusmaal kui ka tunduvalt kehvemate klimaatiliste tingimustega Soomes. Kui on tänaseks niimoodi ka Eestis – võrreldes Nõukogude ajaga on vahetult põllumajandustegevusega seotud inimeste arv langenud u 20-25%ilt tänase u 5%ni, kuid nagu eespool viidati, toodame me tänaseks vilja, liha ja piima ikka enamvähem sama palju, kui kolhoosikorra tippaastatel.
Nõukogude ajal tingis suure põllumajandusega hõivatute suhtarvu ühest küljest tohutu Moskva-poolne nõudlus põllumajandustoodangu järele (Eestis suudeti tänu luterlikule töömoraalile ja vähemat aega kestnud kolhoosikorrale siiski suhteliselt palju toodangut anda, millest siiski kunagi ei piisanud). Teisalt tingis arvu ka käsumajandussüsteemi paratamatu ebaefektiivsus. Vahe sellesama Prantsusmaa ja Soomega on lihtsalt selles, et kui nendes riikides toimus põllumajanduses hõivatute arvu vähenemine mitme aastakümne jooksul vaikselt ja loomulikult, siis meil toimus üleminek 1990. aastatel järsult ning sisuliselt mitteeksisteerivate (raha ja teadmisi ju polnud) sotsiaal- ja tööturuteenustega. Ehk muret ja kahju ei tunne mina mitte kolhoosilautade, silotornide ja seal olnud loomade pärast, vaid kümnete tuhandete toona üle 30-aastaste kolhoosnike pärast, kes jäid n-ö elu hammasrataste vahele ega suutnud erinevalt noortest inimestest enam ümber kohaneda, uut elukutset omandada ja leida, või tänapäevasel tööturul toimimiseks vajalikke võõrkeeli suhu saada.
Toitu, nagu ma aru saan, toodame me endiselt enamvähem samades kogustes. Ja blokaadi mõttes pole suurt vahet, kas vili, liha ja piim tuleb suurfarmidest või siis pisitaludest ja tädi Maali ühelt lehmalt ja kahelt kanalt. Enamgi veel, kui kunagi peaks vajadus tekkima taas toiduainete n-ö normeerimise ja riikliku jaotamise järele, siis on suurfarmide puhul isegi lihtsam ja efektiivsem ümberjaotamist teostada ja igasuguse musta turu teket vähendada.
Samuti juhiks tähelepanu, et kui tõesti peaks kunagi tekkima mingisugune pikaajalisem blokaad või vajadus mingisuguse (põllu)majandusliku autarkia järele, siis üle ühe talve me selle süsteemiga ei „sõidaks“, ega poleks sõitnud ka nt 1930. või 1970. aastatel. Tänastes mahtudes põllumajandustootmine ei vaja ju mitte ainult eluskarja, põllupinda, seemnevilja ja laudahooneid; vaid ka kütust tehnika käitamiseks, väetiseid, pestitsiide jm mürke vähegi mõistliku saagikuse tagamiseks, kõrge toiteväärtusega sööta seakarjadele ja veel palju muud. Vähe on riike maailmas, kes kogu seda süsteemi suudaks üksi autonoomselt kaua üleval pidada. Kütusepuudusel võib põldu künda ka hobusega ning kaasaegsete väetiste asemel kasutada sõnnikut, kuid sellisel juhul on tööviljakus ja saagikus nii madal, et varsti on ikkagi nälg majas. Või kui ei suuda importida loomasööta, pead seakarjade säilitamiseks hakkama neile söötma kodumaist teravilja, mida tegelikult tuleks inimeste söögilauale anda jne.
Kel huvi on, soovitan tutvuda Hitleri-aegse Saksmaa jõupingutustega põllumajandusliku autarkia saavutamisel, mis päeva lõpuks lõppes ikka jamaga, ükskõik, mis otsast nad ei püüdnud probleemi lahendada. Näited: kuna sooviti autarkiat, loobuti odava teravilja ja loomasööda importimisest Lõuna-Ameerikast, kuid siis tuli seakarjade säilitamiseks hakata sigadele etteandma kodumaist teravilja. Selle peale hakkas langema leiva kvaliteet ja hulk, mida ei saanud suurendada, kuna väetisetööstus suunati ümber lõhkeainetootmisele. Kuna kütusest oli krooniline puudus (oleks ka meil pikaajalise blokaadi tagajärjel), polnud võimalik põllumajandust mõistlikus koguses mehhaniseerida. Hobuseid ja talumehi võttis aga armee pidevalt aina suuremas mahus teenistusse. Näljahädast päästis Saksmaa vaid vilja import Nõukogude Liidust ja hiljem okupeeritud aladelt. Lõpptulemus – igasugused autarkiakatsed olid määratud läbikukkumisele juba tollal ja lahenduseks oli paratamatult kaubavahetus ja koostöö teiste riikidega. Kuigi siis justkui oli n-ö lehm igas talus ja kõik tööd oleks justkui saanud hobuse ja sõnniku najal ära teha. Aga kui see ei kukkunud tollal korralikult välja, siis miks peaks see välja kukkuma täna ja Eestis?
Ehk lahendus on paratamatult igasuguste riigivarude ja –skeemide kõrval ka isikliku hädavaru omamine ning teisalt jõupingutused selleks, et ükski blokaad ei kestaks üle paari kuu. Sest toit pole ainukene asi, mis otsa lõppeb, ja seda toitu pole võimalik ilma välise abita ühel hetkel enam juurde toota.
Võrreldes praeguse aja elanikkonna toimetulekuvõimet 30ndate-40ndatega...ma ilmselt eelistaks üheselt toonast aega. Eriti kui arvestada, mida riigi varudest elanikonna hingeshoidmiseks katastroofitingimustes lugeda on olnud.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Sõja puhul vast õnnestub suurem humanitaarkatastroof ära hoida. Ainus meile reaalset ohtu kujutav riik suudaks küll tekitada suuri inimkaotusi ja purustusi, ehk isegi Eesti mingiks ajaks olupeerida, kuid totaalset humanitaarkatastroofi esile kutsuda ilmselt mitte.
Samas on praegune tsivilisatsioon täielikult elektrist sõltuv. EMP, mille põhjuseks näiteks Päikese aktiivsuse tõus, võib kogu Maa elektrivõrgud rivist välja viia. Viimati juhtus see 19. sajandil kui elektri kasutamine oli alles lapsekingades. Mis juhtuks tänapäeval, jäägu igaühe fantaasia mängumaaks. Igatahes "seinast" raha ei saaks, kraanist vett ei tuleks, kaardimaksetest rääkimata...
Seega mingi toiduainete ja esmaste ravimite varu, sularaha ning muu sarnane peaks vähemalt paari nädala tarbeks majapidamises olema. Bensiini pole tänapäeval mõtet pikaajaliseks säilitamiseks varuks osta (ei säili), kuid diislikütust ju võiks, et kasvõi diiselmootoriga autot omava naabriga evakueerumisel koopereeruda.
See saab ikka hirmus olema,kui linnast näljane rahvas maale põgeneb. Tulevad jala..... ja näljane inimene on tige. Kõige kurvem on see,et ka maal pole rahval suuri varusid. Kõik on õpetatud peost sööma..... Linnainimene jõlgub iga päev kodu ja poe vahet. Kui aga mingi suurem jama siis need poed saavad suures linnas õite kähku tühjaks.... Olen sellest vist juba kümneid kordi rääkinud.......
Vaevalt et nädalaga suurt midagi juhtub.... Hädad tulevad alles järgmistel nädalatel. Valitsus on teinud kõik selleks,et maal elu kehva oleks. Kõik on viidud selle tasuvuse jutu peale....... Mingist regionaalpoliitikast jahutakse ka.... Aga meil siin maal kutsutakse külasid juba:"Langevate katuste küla"...nimega. Kui katus läheb siis on ka hoone läinud. Keegi enam midagi ei paranda. Pole parandajaid ja pole ka millegi eest remontida ega uuendada. Miski on ikka väga mäda,kui inimesed elavad,töötavad ja ikka ei jätku raha,et midagi uuendada. Milles asi? Eks me muidugi teame milles asi aga muuta ka pole võimalik midagi. Sest kui nii minema peab,las siis läheb.
Vahest on vaja mingit "vapustust",et inimene tuleks reaalsusesse tagasi. Mis asi see võiks olla,mis paneks meie poolt valitud inimesed normaalsemalt mõtlema. See ei peaks olema sõda.... selleks võiks olla pigem mingine pisikene hädaolukord mis kainestaks..... Näiteks see seakatku asi... huvitav kas tänu sellele lõi mõnel ka punni eest.... Mulle ja ka vast paljudele teistele(minu arvamus) jäi küll mulje,et olid ikka naljatilgad...... sõitsid ühe lauda juurest autoga teise juurde ja tassisid katku laiali... Jõle kino ikka. Peab ikka aju olema.....raisk!
No minul on veel usku,et kõik ei ole veel kadunud ja asjad loksuvad pikapeale paika. Ehk siis nii,et kui ei võta pea,võtavad jalad!
Olen valmistunud,panin Moskvitšile diiselmootori peale....
A4 kirjutas:
Toitu, nagu ma aru saan, toodame me endiselt enamvähem samades kogustes. Ja blokaadi mõttes pole suurt vahet, kas vili, liha ja piim tuleb suurfarmidest või siis pisitaludest ja tädi Maali ühelt lehmalt ja kahelt kanalt. Enamgi veel, kui kunagi peaks vajadus tekkima taas toiduainete n-ö normeerimise ja riikliku jaotamise järele, siis on suurfarmide puhul isegi lihtsam ja efektiivsem ümberjaotamist teostada ja igasuguse musta turu teket vähendada.
Üldiselt nõus. Aga täna on suurimaks riskiks omanik- kuna välismaalastele müümise piirang reaalsuses ei toimi, siis on võimalik meie suuromanike tootmine juba (vahetult) enne kriisi kinni keerata. Põld/maa jääb küll alles, kuid tootmisüksuse taastamine on aeganõudvam, kui selle lammutamine. Seepärast peab varu olema.
Mulle ja ka vast paljudele teistele(minu arvamus) jäi küll mulje,et olid ikka naljatilgad...... sõitsid ühe lauda juurest autoga teise juurde ja tassisid katku laiali... 
