sellest kunstnahast e. dubovõi - rihmast meenutuspildike:
olin juba mõnda aega nahkrihma omanik - tsherpak olnud, kui ühel ööl rihm pihta pandi. meil oli nahkrihmu üldse vähestel tol hetkel.
ega's muud kui vaja "dubovõi" peale panna. paari päeva pärast sattusin valel ajal vales kohas olema ning sain kööginarjaadi, ühe vähestest, milles peale õppeväeosa olema pidin.
mingil hetkel oli vaja peldkusse minna. kemmerg oli sihuke puust kuurilaadne ehitis õues. 20 auku kahes reas. väljas 2-meetrised hanged ja -40 kraadi kanti külma. õnneks kuiv külm ja vaikne ilm.
istusin siis augu pääl, rihm vöölt maha võetud ja seinale riputatud ning üritasin kuulata, kas junn kukkudes kõliseb või mitte. ei mäletagi, kas oli audioefekt või ei.
ent puant oli lõpuks, kui püsti tõustes avastasin et kunstmaterjalist (ja ilmselt üksjagu söökla vesiseid aurusid sisse imenud) rihm oli pulkkõvaks külmunud.
mõtlesin, et löön vastu seina pehmeks. ent kunstmaterjal otsutas selle kohtlemise peale hoopis tükkideks eralduda!
siis olin küll plindris, kuna meie kolkaväeosas uut rihma nii kerge leida polnudki - ja ülemused ei suutnud uskuda et külm rihma lõhki lõi
