Eesti on paremini kaitstud kui kunagi varem

[Lemet]

Seda minagi...Xender on numbritega kirve kõvast kivisse äsanud.

[vk1]

Kui Trumm tuleb midagi kvantiteedist seletama – öelgu siis ise numbrid, mida kui palju võiks kaitseväes olla mingit tehnikat.

Ideaalne oleks kui SA seltskond sõidaks rindele kuulikindlana, mitte aga presendi varjus.
Kena oleks kui haavatute transport lahinguväljalt toimuks soomustatuna, mitte aga presendi varjus.

Ida- ja Lõuna-Eesti on kena kõik, kuid mis mujal saama hakkab?

6 jalaväepataljoni x44 sotrat (+ 30 juhtimis-, miinipilduja- , tulejuhtimis-,meditsiini-,evakuatsiooni-, moonaveo jne. soomukit.)

KL- 4 juhtmalevat, igasse 20-30

absoluutne miinimumprogramm 6x44 EKV + 4x20 KL? = 344

[mutionu]

6 jalaväepataljoni x44 sotrat (+ 30 juhtimis-, miinipilduja- , tulejuhtimis-,meditsiini-,evakuatsiooni-, moonaveo jne. soomukit.)

KL- 4 juhtmalevat, igasse 20-30

absoluutne miinimumprogramm 6x44 EKV + 4x20 KL? = 344

Noh, hulga parem.
KL -s ei pea ka CV olema, haavatuid saab liigutada lahjema masinaga.

[aj1972]

Riigifirma külma sõja jaoks
02. märts 2016, 07:00
Kaitsevägi
Foto: Raul Mee
Eesti majandus peab operatiivselt reageerima viimaste aastate riikide kaitsekulutuste suurenemisele ja looma selleks sobiva ettevõtte, kirjutab ettevõtja Ahto Alliksaar.

Maailma suurriikide liidrid on nüüd uue külma sõja avalikult välja öelnud, viimati nimetas asjade seisu sellise terminiga ka Venemaa peaminister Dmitri Medvedev oma 12. veebruari kõnes Münchenis. Külma sõja lahutamatuteks kaaslasteks on sõjaliste kulutuste suurenemine ja võidurelvastumine. Vene-Gruusia sõjast alguse saanud ja lahingutes Ida-Ukraina pärast süvenenud külma vastasseisu toidab kuum lahingutander Lähis-Idas ja selle tagajärjed migratsioonikriisina Euroopas. Kõik see tähendab aga kulutuste kasvu militaartehnikale- ja varustusele, taristule jne. Aastani 2019 kulutatakse Lääne-Euroopas kaitsekulutusteks täiendavalt 50 miljardit dollarit ning suureneb USA sõjaline kohalolek ja sellega seotud kulutused Euroopa liitlasriikides, sh Eestis.

Praegu oleme seisus, kus meil on Eesti Kaitsetööstuse Liit, kuhu kuuluval ligi 100 ettevõttel on sisuline võimekus toota militaartooteid sõdurisaabastest vahilaevadeni. Aeg-ajalt tuleb huvitavaid uudiseid – Milremi mehitamata roomiksõiduki esitlus, Baltic Workboats’i toodetud paatide edukas müük välisturgudel, kuid need on siiski vaid paarsada töökohta. Tegemist ei ole mitte tööstuse, vaid pigem töökodadega.

Prioriteet mujal

Kaitsetööstust kui tööstusharu meil sisuliselt ei eksisteeri. Antud teema tõsteti üles eelmise aasta 10. juunil riigikogu saadikute arupärimisel kaitseministrile, kus tunti muret Eesti iseseisva kaitsetööstuse olukorra pärast. Samas tuleb tõdeda, et kaitseministeeriumi prioriteediks on ikkagi riigi kaitsevõime arendamine, mitte kaitsetööstuse kui ettevõtlusega tegelemine. Just sellepärast ei saagi olemasolevate struktuuride baasil olla ettevõtet, mis varustab oma sõjaväge ja teostab samas edukalt eksporti, nagu näiteks riigiettevõtted Iisraeli Taas või Soome Patria.

Kaitseministeerium tegi katse taasluua sõjaeelse relvatööstuse lipulaev riigiettevõte E-Arsenal, mis paraku oma tegevuse aga 2010. aastal lõpetas. Ebaõnnestumise põhjuseid on välja toodud erinevaid, kuid üldnimetajaks olid juhtimisvead, mitte turusituatsioon.

Eesti ettevõtetel ilma riigi otsese osaluseta on keeruline saada välistellimusi, mis tagaksid järjepideva tootmise aastateks. Peab arvestama asjaolu, et militaarvaldkonnas toimub tururegulatsioon teisiti, nimelt on tellijaks ainult ja alati riik. Kui tellijaks saab olla ainult välisriigi valitsus, siis on kindlam, et ka tellimuse täitjaks on riigile kuuluv ettevõte, kelle tegevuse garandiks on riik. Äripartneriteks on riigid ning paljus mõjutavad lepingute sõlmimist või nende lõpetamist poliitilised otsused (näiteks prantslaste Mistrali saaga), millel pole vaba turumajandusega mingit seost.

Meil on militaartööstuse riigiettevõtte eduka käivitamise eeldused olemas, nimetan neist peamised:

- rahvusvahelise koostöökogemusega ja järjest paraneva sõjalise võimekusega kaitsevägi ja kaitseliiit;
- meil on piisavalt militaarvaldkonna tippspetsialiste. Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused, Balti Kaitsekolledž, Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus on selle kinnituseks;
- tööstusparkide olemasolu ja nende rajamise kogemus, mis annab võimaluse suurtootmist operatiivselt käivitada;
- Eesti saavutused, mida kasutada referentsina. Skype’ist küberkaitseni.

Riigiettevõtte Eesti Militaartööstus loomine vajab nii julgust kui ka märkimisväärset investeeringut, mitte väiksemat, kui oleme kulutanud võitluses Eesti õhuruumi pärast või matnud Utah’ kõrbeliiva. Saadav kasu oleks aga mõõdetav tuhandete uute heade töökohtade ja oma riigi kaitsevõime suurenemisega.

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, Telia, ACE Logisticsi, Combimilli ning Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.

[Fucs]

Riigifirma külma sõja jaoks

Kõik jumala õige.
Meil kõrgemal riiklikul tasandil jäävad sellised "karjed" kahjuks pidevalt tähelepanuta ja midagi ei järgne.
Öeldakse jälle, et ettevõtjad, mis passite siis, hakake pihta ja tehke....


...saamata aru (või saades küll aru, kuid tahtmata tunnistada), et selline tegevus ei ole (ei pea olema) eeskätt mitte ettevõtjate huvides (nende äriprojekt), vaid riigi kui sellise huvides. Ja seda igas valdkonnas majandusest sõjanduseni.

Ikka ja jälle see sama huvigruppide teema.
Excellantidele arusaadavad ja eelistatud on need, kes suudavad oma "äriideed" maha müüa, näidates oma tootetutvustusprognoosides suurt kasumlikkust rahanumbrites. Et nende Excellantide toetusturul ja kabinettide lahinguväljadel läbi lüüa, peaks EKV sõjalise struktuuri ümberformeerima majandusstruktuuriks elik äriettevõtteks ja etteotsa panema inimesed, kes räägivad Excellantidele arusaadavas keeles ja mõistetega.

[Poti soldat]

Meie väikese kaitseväe tellimused pole eriti ulatuslikud et selle baasil mingit kõva kaitsetööstust tekitada. Välismaale müümine on muidugi tore mõte, aga konkurente on seal palju ja mängu tulevad ka poliitilised faktorid.

[Kapten Trumm]

Ikka ja jälle see sama huvigruppide teema.
Excellantidele arusaadavad ja eelistatud on need, kes suudavad oma "äriideed" maha müüa, näidates oma tootetutvustusprognoosides suurt kasumlikkust rahanumbrites. Et nende Excellantide toetusturul ja kabinettide lahinguväljadel läbi lüüa, peaks EKV sõjalise struktuuri ümberformeerima majandusstruktuuriks elik äriettevõtteks ja etteotsa panema inimesed, kes räägivad Excellantidele arusaadavas keeles ja mõistetega.

Lihtsate/triviaalsete toodete nõudlus kaitsestruktuuride poolt on lihtsalt olematu. Lõviosa hankerahast kulub varustusele, mille tootmine nõuab tohutu palju know-how'd, investeeringuid ja kogemusi. Ning mille müümiseks on paras konkurents. Teiseks ei saa salata, et ka tellija on meil seadnud ennast mugavusrolli ja seepärast kokkupuutekohti ei tekigi.

Ei saa salata, et vastavaid arendusrahasid on seni tilgutatud küüntest kübarate leiutamiseks (ok, seal on ka vajalikke asju muidugi) ja kuna neid pole koondatud millegi suurema loomiseks, pole ka selle "suurt produkti". Näiteks kodumaine soomusplatvorm.

[Fucs]

Meie väikese kaitseväe tellimused pole eriti ulatuslikud et selle baasil mingit kõva kaitsetööstust tekitada. Välismaale müümine on muidugi tore mõte, aga konkurente on seal palju ja mängu tulevad ka poliitilised faktorid.

No IMHO eesti kaitsetööstus ei peagi olema default "kõva". Piisab, kui ta on nii "kõva", et toodab EKV-le.
Ja kui ta on seejuures juhuslikult ka nii "kõva", et võiks toota midagi ekspordiks, siis see oleks lisaboonus, mitte esmatähtis siht.

Meie riiki ärimudeli järgi praegu "kuluefektiivseks timmival" seltskonnal lihtsalt ei liigu mõte nii kaugele, et riik võiks ja peaks teatud valdkondades "raha kulutama" ärilises mõttes täiesti ebaefektiivsetele riigi projektidele, mis on efektiivne muudes valdkondades ja eesmärkidel. Seda peetakse raha raiskamiseks ja öeldakse, et meie ei ole nii rikkad. Paraku ei saa kõike mõõta alati ainult rahas. Ja kvaliteet ei sünni mitte alati ainult konkurentsis.

Kuid see mõte on meil tänase seisuga juba eos surnud, sest meil praegu ilmselt enam pole tõesti riigil selliseid vahendeid, millega sellist asja käima lükata ja käigus hoida. Kui meie varakad patriootlikud ärimehed paneks pead kokku ja toetaks sellist asja visioonitundest ilma kasumijahita, oleks teine teema.

******************************************************

Võibolla siin on mingi oma loogika, mis ennast minu eest peidab, aga miks pidi EKV ostma Eestis toodetavaid sõdurisaapaid läbi NSPA? Kas Samelini hinnapakkumised NSPA-le on tõesti odavamad, kui võimalike otseläbirääkimiste ja lepingute alusel kodumaiselt tootjalt (ka omanik on eestlane) välja kaubeldud hind?

Logistikakeskus ostis NATO toetusagentuuri vahendusel 12 000 paari AS Samelini tehases Tartus toodetud poolsaapaid. Kolme aasta jooksul hangib logistikakeskus veel ligi 30 000 paari poolsaapaid.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/e ... d=64663782

Ma ei tea, kui kaugele see SEBE (samuti eesti ettevõte ja eesti kapital) "oma militaartehnika tootmisega" on jõudnud, aga kas me hakkame (teoreetiliselt siis) neilt samuti asju ostma läbi NSPA või muude rahvusvaheliste üksuste kaudu, mitte otselepingutega ja läbirääkimistel väljakaubeldud kokkulepe hinnaga?

http://majandus24.postimees.ee/2758326/ ... kat-tootma

Sealt samast artiklist ka lõik

Samas ei pääse mitmed tegusad Eesti ettevõtted kaitsehangetel löögile, sest hanketingimused seavad esiplaanile just madala hinna. Nii peavad sõdurid leppima tagasihoidliku kvaliteediga odavate importsokkidega, ehkki Eesti suurim tootja Suva sokivabrik suudaks pakkuda palju paremaid sokke.

Meil on palju räägitud, et nt. Eesti raudtee ja Eesti Energia on nn. strateegilised riigiettevõtted.
Et neid tuleb hoida riigi käes ka siis, kui nad kahjumlikud on. Eesti Õhk oli ka osade arvates strateegiline ja oleks pidanud jääma riigile, ning osade arvates ei olnud strateegiline ja oleks tulnud maha müüa, mis ei takistanud neil arvajatel sinna riigi raha pumpamast. Kas riigi kaitsetööstus siis ei peaks olema samuti strateegiline riigiettevõte? Ja seda riigi strateegiliste ettevõtete nimekirjas nr.1 all?

[Kapten Trumm]

Samas ei pääse mitmed tegusad Eesti ettevõtted kaitsehangetel löögile, sest hanketingimused seavad esiplaanile just madala hinna. Nii peavad sõdurid leppima tagasihoidliku kvaliteediga odavate importsokkidega, ehkki Eesti suurim tootja Suva sokivabrik suudaks pakkuda palju paremaid sokke

Seda nimetataksegi tellija mugavustsoon. Kuna seadus näeb põhimõtteliselt ette odavama ning raha on alati vähe, siis edasi keegi ei mõtlegi. See, et laost antakse viletsaid asju, tellijat otseselt ei koti (sokkide ja pesu kvaliteet on ilmekas näide), tema kohustused on formaalselt täidetud.

Oma osa on siin muidugi aegunud riigihangete loogikal, kus pahatahtlikule pakkujale (kes tahab nt hiina sokke pakkuda) on jäetud rohkearvuliselt võimalusi vaidlustada hankeprotsessi osi (nt hankedokumente või tingimusi) (liiga kõrgeid nõudeid, kus nt tema sokid ei vasta tingimustele) ja muul viisil protsessi häirida, mistõttu ostjal on täna lihtsam panna mingid elementaarsed kvaliteedi/omaduste nõuded (mis kellelegi hambu ei jääks) ja ainsaks hindamiskriteeriumiks madalam hind, sedasi on riskid menetluse lörri minekuks kõige väiksemad. See mõistagi kodumaist tootjat ei toeta, vaid on vesi sisseveetava kauba suurtootja ja kohalikule vahendaja veskile.

Meie riiki ärimudeli järgi praegu "kuluefektiivseks timmival" seltskonnal lihtsalt ei liigu mõte nii kaugele, et riik võiks ja peaks teatud valdkondades "raha kulutama" ärilises mõttes täiesti ebaefektiivsetele riigi projektidele, mis on efektiivne muudes valdkondades ja eesmärkidel. Seda peetakse raha raiskamiseks ja öeldakse, et meie ei ole nii rikkad. Paraku ei saa kõike mõõta alati ainult rahas. Ja kvaliteet ei sünni mitte alati ainult konkurentsis.

Miski vastav regulatsioon ütleb, et riigi äriühingu asutamise eesmärk võib olla ka riigi majanduspoliitika ellu viimine. Selles mõttes ei suuda ma näha traagikat Estonian Airi toetamises, sest kui tahetakse püsida regionaalse tegijana ning tõmmata siia tööandjaid, siis peab sul olema igapäevane otselennu võimalus teatud keskusesse. Kui seda ei ole, siis sa konkurentsis ei püsi ja thats it. Traagika oli seal tegelikult mingid ülemakstud välismaalased, kes paati kraavi vedasid ja fopaa EL-ga (lätlased olid meist osavamad).

Aga selle konkurentsi viljastava mõjuga kahjuks ongi nii, et mitte alati sealt kvaliteeti ei tule. Üks selline näide on täna ehitusvaldkond, kus hästi elab see, kes rohkem blufib ja ostjat petab. Mitte niipalju see, kes korralikku tööd teeb ja nõutu valmis ehitab.

[mart2]

Kuigi enamus ksf Kapten Trummi jutust on suht loogiline ja selge - mugavustsoon, siis täpsustaks ühe olulise asja:

... Kuna seadus näeb põhimõtteliselt ette odavama ning raha on alati vähe, siis edasi keegi ei mõtlegi. ...

Ükski seadus ei kohusta valima odavamat hinda, lihtsalt mugavam on mitte tegeleda põhjaliku selgitusega kallima asja valimisel. Hind on üks mitmest valiku kriteeriumist.
Olen ise pidanud selgitama Riigikontrollile kallimate valikute tagamaid ja siiani on argumenteeritud selgitusi peetud ammendavaks.

[ermot]

Toon omalt poolt sisse veel ühe paralleeli. Ühtlasi lootes, et ma ei muutu lugejate silmis "ühe lahenduse meheks", sest näide jälle Iisraelist. No mis teha, ka põgusatel kontaktidel võib olla ütlemata hariv mõju, eriti kui õnnestub kunagistele otsustajatele otsa koperdada. Eks ma nüüd tunnen endal kohustust seda veidi laiema ringiga jagada ja siinne seltskond tundub selleks vägagi sobilik olevat.

Ajateenistus on Iisraelis 5 aastat. Iisraelis kasutatav sõjatehnika on kõrgtehnoloogiline, seega peavad nad välja õpetama rida verisulis keskkooli lõpetajaid neid kasutama. Selleks tehakse ajateenijatega siduvaid lepingud (mis küll ei ole kuigi toredad, nagu jutuks tuli), küll aga võimaldavad noorsõduritel kokku puutuda ja vedada projekte, milleks keegi erasektoris samas olukorras võimalust ei annaks. Ja nii tuleb Iisraeli armeest välja rida väga hea ettevalmiste ja ka praktilise kasutuskogemusega IT, avioonika jms. spetsialiste, kes küllaltki tulemuslikult on neid teadmisi osanud hiljem oma eraettevõtte vms. loomisel ära kasutada.

Teine lugu puudutas immigrante. Teadupärast tekkis NLiidu lagunemisele järgneval ajal tohutu surve Iisraelile võtta vastu kõik NLiidu aheldatud juudid. Juudid aga on suht edumeelsed, teisisõnu: kui NLiidust pärineval juudil ei olnud viiulit kaenla all, siis ainult sellepärast, et ta oli klaverimängija. Tuli ka arste ja insenere jne. Nendega tuli midagi peale hakata ja olukorda analüüsides jõuti järeldusele: tegemist oli üsna haritud tööjuga ehk väga paljudesse pagulastesse oli NLiit valanud haridust ikka üsna suurte summade eest. Sellegipoolest puudus ettekujutus, kuidas sellest abi võiks olla. Pakkuda osati vaid üht lahendust: paneme nad ühtekokku midagi toimetama ja äkki mõtlevad toredat ise välja. Stiilis anname abivajajatele õnge kala asemel. See, mis aga välja tuli, on kopeeritud nüüdseks paljudes riikides, sealhulgas ka Eesis- ülikoolide juures asuvad teaduse ja arenduse tehnopargid.

Mõlemal juhul tuleb välja üks põhijoon: inimeste väärtustamine. Ka see igav 5 aastane ajateenistus võib osutuda väga harivaks ja tsiviilelus edukat toimetulekut toetavaks ettevõtmiseks osutuda ning õige lähenemise korral võib immigratsioonilainest saada edu pant. Huvitav, kuidas meil on? Kas IT eriala poisid lähevad kaevikuid kaevama või oskame me neile midagi asjalikumat näpu vahele anda? Pagulastest hetkel on pisut vara rääkida.

[Kapten Trumm]

Ükski seadus ei kohusta valima odavamat hinda, lihtsalt mugavam on mitte tegeleda põhjaliku selgitusega kallima asja valimisel. Hind on üks mitmest valiku kriteeriumist.
Olen ise pidanud selgitama Riigikontrollile kallimate valikute tagamaid ja siiani on argumenteeritud selgitusi peetud ammendavaks.

Mismoodi tellida nt hoone ehitamist majandusliku soodsuse kriteeriumi alusel, kui "energiauditeid" teeb täna iga ehitusdiplomiga tegelane ning täpselt sellise nagu tellja oma rahaga tellib....? On täiesti avalik saladus, et sobiva raha eest on võimalik hoone energiatõhusust "tõsta"

Praktika on ikka natuke kirjum kui ei kohusta. Praegu e-hangete keskkonnas on sul 2 edukaks tunnistamise võimalust valida, kas odavaim hind või majanduslikult soodsaim pakkumus (siis sisestad oma valemi). Kuna seda majanduslikku soodsust nt asjade ostmisel on keerukas määratleda ja kontrollida (olen näiteks näinud tarbesõidukite hanget, kus üks müüja "majandusliku soodsuse" nimel pani hoolduse poole hõredamalt kui ta enda kodulehel kirjas), siis valitakse lihtsam võimalus, odavam hind (ka KV hangetes on enamasti). Kontseptsioon on siis selline - koostame (omaarust) piisavalt hea tehnilise kirjelduse ja paneme kõrged kvalifikatsiooni nõuded, siis saame loodetavasti hea pakkumise. Paraku on aga riigihanke võitmiseks tarvis pakkuda enamasti alla tegeliku omahinna (ehitushangetel muudmoodi ei võidagi ja alla omahinna pakub rahulikult 3-4 esimest pakkujat, hinnavahed on väiksed ja mismoodi eristad, kas 2. koht on alla ja 3. koht on omahinna piires...?) ja siit läheb keeruliseks. Seadus näeb ette siin kõrvaldamise võimaluse põhjendamatult madala hinna tõttu ja teoorias on see hea, tegelikult on siin pahatahtliku pakkuja arsenalis mitmeid võtteid, mistõttu pole seda kuigi hea kasutada. Eriti tõhusad on need võtted siis, kui aega on vähe. Mul on olnud üks taoline juhtum, kus põhjendamatult madala hinnaga pakkuja kaebas enda kõrvaldamise vaidluskomisjoni (kus läks üle kuu aja, kuna oli suveaeg, eelnevalt oli raisatud aega järelpärimistele, millele aeti jampsi vastuseks), saamata seal õigust, kirjutas avalduse järelvalvemenetluse algatamiseks (kus läks samuti umbes kuu) ja lõpuks pöördus rahastaja poole, et hankija rikub reegleid ja sõlmis nüüd lepingu ära pakkujaga, kui hanke objekt oli juba ajaliselt muutunuud - "unustades" mõistagi märkida, et venitamise põhjus oli enda pahatahtlik tegevus). Kokkuvõttes oli suhteliselt väikse hankega üle 3 kuuline viivitus ja nagu ma hiljem kuulsin, oli hankija tõsiselt uurinud ka kohtusse pöördumist (taevas tänatud, et ei pöördunud, muidu oleks veel pool aastat läinud). Kaebamine igasugu "organitele" on aga e-riigis tasuta ja mugav on arvutis kopi-paste meetodiga paskville kokku tõsta.

Kui aga nüüd leping on sõlmitud, vat siis algab keerulisem osa, milles sinu edukus sõltub sinu ettenägemise võimest projekti, tehnilise kirjelduse vms koostamisel. Paraku on vastavate ametkondade arusaam asjast selline, et kui sa paned kirja, et diiselmootor peab olema Cumminsi oma (juhuslikult sulle sobib kõige paremini, siis võidakse selline asi juba pakkumuste esitamise faasis (edukalt) vaidlustada kui ühe pakkuja põhjendamatu eelistamine. Näiteks ehitusvaldkonnas on sama asja tegemiseks mitmeid erinevaid võimalusi, mis ka annavad erinevaid lõpptulemusi. Ja vastaspool, st ehitaja on pakkunud väiksema numbri, kui asja tegemine tegelikult maksab.....ükski ehitaja aga kahjumiga sul ehitada ei kavatse, siis käiakse ümbrikuga järelvalvet moosimas jne jne - viimases hädas lastakse mõni alltöövõtja üle (põhjendusega, et helkurvestid olid teist värvi kui lepingu 158. punktis nõutud).

Olen aja jooksul pügada saanud ikka imeasjadega, viimati oli probleem, et autodesse oli tellitud lisavarustusena Defa elektriline seisusoojendus ja kuna me ei taibanud spetsifitseerida selle võimsust, siis tulemus oli, et sinna paigaldati mitte see, mis antud oludesse olnuks professionaalselt mõistlik (st taganud mõistliku kasutuse), vaid see, mis oli hinnakirjas kõige odavam (et saada omahinda alla). Alla nulli autot soojaks ei saa ja ongi kõik ning lihtne takkajärgi füüsika ütleb, et 600 vatiga polegi võimalik nii suurt ruumi soojaks saada. Ma ise arvasin, et kui ma piirdun uste arvu, rehvimõõdu ja kandejõuga, siis saab toimiva asja, aga tuli välja, et lisaks juuksekarva poolitamisele mõistetakse seda ka neljaks ajada.

[kuido20]

Mõlemal juhul tuleb välja üks põhijoon: inimeste väärtustamine. Ka see igav 5 aastane ajateenistus võib osutuda väga harivaks ja tsiviilelus edukat toimetulekut toetavaks ettevõtmiseks osutuda ning õige lähenemise korral võib immigratsioonilainest saada edu pant. Huvitav, kuidas meil on? Kas IT eriala poisid lähevad kaevikuid kaevama või oskame me neile midagi asjalikumat näpu vahele anda?

IT-kolledz võtab vastu aastas 200 inimest (enamuses poisid), lisada juurde veel ülikoolide tehnilised ja loodusteaduste erialad siis osad satuvad kindlasti kaevikuid kaevama. Selles küsimuses kaitseväe soomusele panemine ja keerukamate relvasüsteemide hankimine aitab igati kaasa Eesti majandus-tehnilisele arengule.
http://www.itcollege.ee/blog/2015/06/26 ... vastuvott/

[slider]

IT poistest ja kaevikutest niipalju, et vähemalt paar 3 a. tagasi käis Lennuakadeemias igal aastal külas keegi major, kes pakkus side- navsüsteemide eriala tudengitele võimalust ajateenistust läbida sarnase eriala juures.
Omal oli selleks ajaks ajateenistus läbitud (ei pööranud sellele siis väga palju tähelepanu) ja fakte ning täpseid teenistuskohti enam ei mäleta, niipalju meenub, et tegu polnud ainult radaripostide ja Harrisega ringi põrkamisega.

[Poti soldat]

Minu meelest see kodumaise kaitsetööstuse teema on veidi pimesi lahmimine. Muidugi oleks tore kui toodaksime häid kodumaiseid soomukeid. Aga on meil mõttet investeerida kõva pappi kodumaise soomukitööstuse nullist ülesehitamisse, eriti kuna lõpptulemi kvaliteet on hetkel ennustamatu? Ning tegelikult saame neid ju osta ka liitlastelt, mõnikord lausa soodustehingutega. Võib öelda et sokke peaks kodumaalt hankima, mis on täitsa usutav, aga kui räägime "kaitsetööstusest" siis me ei mõtle ju peaasjalikult sokkide kudumist vms.
Üldiselt ressursid on piiratud, kui pappi on üle siis minu meelest tasuks seda kasutada hetkel pigem kvaliteetse relvastuse väljast ostmiseks, selle asemel et hakata kodumaal tööstust nullist ehitama. Või arvab keegi et võiksime näiteks Javeline vähem osta ning üle jääva raha investeerida soomukitehasesse?