NSVL ballistilised raketid R-7

[Tarmo Männard]

Nüüd sekka üks küsimus kah. Selleks sai see teema ju tegelikult loodud:

Raketid R-7 võeti relvastusse 1960 aasta alul. Lugesin kusagilt, et nende kasuliku massi kandevõime oli 3 tonni. Seesuguse kaaluga tuumapommid olid tolleks hetkeks vist ju juba olemas?

Kas nad hakkasid kohe kandma oma relvastuses tuumapäid?

[Svejk]

Encyclopedia Astronautica R-7
http://www.astronautix.com/lvs/r7.htm

Following completion of this basic research, work was focused in the successor project N-1, "Theoretical experimental research for a two stage ballistic rocket with a range of 7,000 to 8,000 km". Work on the N-1 was authorised by a decree of 13 February 1953. The objective was to create a draft project for a two stage ICBM with a range of 8,000 km, a fission warhead mass of 3,000 kg, and a gross lift-off mass of 170 tonnes.
Work was well underway when the requirements were suddenly altered on 3 October 1953. Tests at Semipalatinsk had demonstrated the possibility of building a thermonuclear warhead of vastly greater power. However the total warhead mass would have to be increased to 5,500 kg, with the net mass of only the nuclear device itself being 3,000 kg. The rocket designed to that point would have a range of only 5,500 km with such a warhead. A meeting was called of the Chief Designers in January 1954 to discuss how to handle the problem. Several weight saving measures were used. The single engines per module were replaced by small diameter engines of reduced length; the propellant tanks were laid out to minimise mass; a unique launch pad design was accepted that suspended the rocket above the flame pit and shielded it from cross winds, which allowed a lighter structure

P-7`t oli terve pesakond - millist modifikatsiooni mõtlesid?
Kohe hakkasid nad vast kandma Belkat, Strelkat ja Gagaarinit : https://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%A0-7

Постановлением ЦК КПСС и Совета Министров СССР № 192—20 от 20 января 1960 года МБР Р-7 была принята на вооружение. 16 июля 1960 года впервые в Вооруженных Силах было проведено два учебно-боевых пуска ракеты серийного производства со стартовой позиции. Перед стартом ракету доставляли с технической позиции на железнодорожном транспортно-установочном лафете и устанавливали на массивное пусковое устройство. Весь процесс предстартовой подготовки длился более двух часов.

Ракетный комплекс получился громоздким, уязвимым, очень дорогим и сложным в эксплуатации. К тому же в заправленном состоянии ракета могла находиться не более 30 суток. Для создания и пополнения необходимого запаса кислорода для развернутых ракет нужен был целый завод. Комплекс имел низкую боевую готовность. Недостаточной была и точность стрельбы. Ракета данного типа не годилась для массового развертывания. Всего было построено четыре стартовых сооружения.

12 сентября 1960 года на вооружение была принята МБР Р-7А. Она имела несколько бо́льшую по размерам вторую ступень, что позволило увеличить на 500 км дальность стрельбы, новую головную часть и упрощенную систему радиоуправления. Но добиться заметного улучшения боевых и эксплуатационных характеристик не удалось. Очень быстро стало ясно, что Р-7 и её модификация не могут быть поставлены на боевое дежурство в массовом количестве. К моменту возникновения Карибского кризиса РВСН располагали всего несколькими десятками ракет Р-7 и Р-7А и лишь пятью готовыми пусковыми площадками; к концу 1968 года обе эти ракеты сняли с вооружения.

Основные технические характеристики
Максимальная дальность: 8000-9500 км
Масса ГЧ / Забрасываемый вес: 5400-3700 кг
Количество и мощность ББ: 1×3 Мт
Точность: ±10 км

3 Mt on loomulikult venelaste liialdus, sest inglise keeles leiab, et:

RDS-37 was the Soviet Union's first two-stage hydrogen bomb, first tested on November 22, 1955. The weapon had a nominal yield of approximately 3 megatons. It was scaled down to 1.6 megatons for the live test.

Venelased ise jahuvad 8000 km, aga inglise keeles leiab, et:

The Soviet SS-6 system was an apparent failure. Given its limited range (less than 3,500 miles), it had to be launched from northern latitudes in order to reach the United States. The severe weather conditions at these launch facilities (Novaya Zemlya and the Arctic mainland bases of Norilsk and Vorkuta) seriously degraded operational effectiveness; pumps for liquid propellants froze, metal fatigue was extreme, and lubrication of moving parts was nearly impossible. In 1960 a missile engine exploded during a test, killing Mitrofan Ivanovich Nedelin, chief of the Strategic Rocket Forces, and several hundred observers.

Kuna usakatel hakkas kiire oma vastuse väljatöötamisega, siis julgen oletada, et raketi kandevõime ca3 tonni (5400-3700 кг) ei olnud juhuslik kokkusattumus tolleaegse pommi kaaluga :

In 1957 the Soviets launched a multistage ballistic missile (later given the NATO designation SS-6 Sapwood) as well as the first man-made satellite, Sputnik. This prompted the “missile gap” debate in the United States and resulted in higher priorities for the U.S. Thor and Jupiter IRBMs. Although originally scheduled for deployment in the early 1960s, these programs were accelerated, with Thor being deployed to England and Jupiter to Italy and Turkey in 1958. Thor and Jupiter were both single-stage, liquid-fueled missiles with inertial guidance systems and warheads of 1.5 megatons

P.S.
Tarmo, ma kirjutasin Sulle privasse 2 kuud tagasi!

[Tarmo Männard]

Nojah. Minu inglise keel on ülinõrk. Midagi saan aru. Aga kehvasti. Ja justament venekeelseid materjale (ka seda vikipeedia artiklit tudeerides) jäigi silma see kaal. Pommi ja lasti kaal.

Püüan kirjutada oma Kasahhi- reisist raamatut ja osades kohtades- olen jõudnud kirjutamisega Baikonuri kanti- tahaksin teemat populaarteaduslikult laiendada.....

Inglise keeles asju lugedes tuleb guugli translaatorisse suhtuda ju üsna suure loominguga. Aga osades asjades päris omaloomingut teha ei tahaks.....

Nii, et väide "R-7 oli algusest projekteeritud, kui kontinentidevaheline tuumarelva kandev rakett" ei ole miliaarspetsialiste arvates neid tagajalgadele püsti ajav vale?

Veel üks küss, palun.....vaadates Usa MR-3, millega viidi nende esimene mees taevasse ja vaadates Vostok-1, mis oli (nagu aru saan) lihtsalt inimeste vedamiseks mõeldud R-7 jääb silma põhimõtteline erinevus:

Ühel on all üks suur düüs, teisel 20 düüsi. Üks näeb välja, nagu toru. Teine nagu seelikus naine.
Kas see tähendas, et vene mootorid on lihtsalt nõrgemad, et need kimpu tuli siduda? Või on see kaval plaan suurendada stabiilsust? Pindala, kust jõud mõjub, on ju suurem. Või mõlemat?
Samas on talupojamõistusega asja võttes ju oht, et midagi korralikult tööle ei lähe, kordades suurem.

[Lemet]

Nii, et väide "R-7 oli algusest projekteeritud, kui kontinentidevaheline tuumarelva kandev rakett" ei ole miliaarspetsialiste arvates neid tagajalgadele püsti ajav vale? 

Eranditult KÕIK, mida toona toodeti, toodeti eeskätt sõjalisi vajadusi silmas pidades. Lusikatest alates ja rakettidega lõpetades...ja kui võimalik, siis kohendati pisut tsiviilvajadusteks.

[Kilo Tango]

...

Nii, et väide "R-7 oli algusest projekteeritud, kui kontinentidevaheline tuumarelva kandev rakett" ei ole miliaarspetsialiste arvates neid tagajalgadele püsti ajav vale?

See on jumala tõsi ja jookseb kogu meinstriim raketiajaloost läbi.

Veel üks küss, palun.....vaadates Usa MR-3, millega viidi nende esimene mees taevasse ja vaadates Vostok-1, mis oli (nagu aru saan) lihtsalt inimeste vedamiseks mõeldud R-7 jääb silma põhimõtteline erinevus:

Ühel on all üks suur düüs, teisel 20 düüsi. Üks näeb välja, nagu toru. Teine nagu seelikus naine.
Kas see tähendas, et vene mootorid on lihtsalt nõrgemad, et need kimpu tuli siduda? Või on see kaval plaan suurendada stabiilsust? Pindala, kust jõud mõjub, on ju suurem. Või mõlemat?
Samas on talupojamõistusega asja võttes ju oht, et midagi korralikult tööle ei lähe, kordades suurem.

Seal on taga hoopis teised põhjused. MRLV (Mercury-Redstone Launch Vehicle) oli R-7-st massilt peaaegu 10 korda väiksem. Ameeriklased olid V-2 rakettmootorit rohkem edasi arendanud ja said sellest 350kN kätte. Venelaste RD-107 andis 1000 kN (s.o. 250kN kambri kohta)). Originaalne V2 oli 264 kN tõukejõuga.

Mitme mootoriga raketti on kindlasti keerulisem juhtida kui ühe mootoriga, sest kuna kõikide mootorite tõukejõu absoluutse sünkroonsuse tagamine on pea võimatu ülesanne, tuleb neid kõikumis jooksvalt sünkroniseerida.

Üldiselt algas see erinev lähenemine mootorite ehitamisele juba siis. Ameeriklased ehitasid suuremaid mootoreid kui neid vaja oli. Venelased otsustasid, et mootorite kobarasse panemine on hea küll. Viimase põhjuseks oli asjaolu, et mida suurem on mootor, seda suuremad ja keerulisemad on ebastabiilsuse probleemid (akustilised, dünaamilised jms.). Et selle probleemi lahendamisega ei peaks tegelema pandi lihtsalt palju väiksemaid mootoreid kobarasse ja ehitati neile ühine turbopump. Selle lähenemise probleemid avaldusid venelaste puhul tõeliselt suurte rakettide juures (N1), kus neid kobaraid ei saadudki töökindlalt tööle.

Kindlasti ei saanud ebastabiilsuse probleemid avalduda tõsiselt veel Mercury-Redstone puhul.

Üldiselt on tegemist lihtsalt erinevate lahendustega samale probleemile. Raketiinsenerid olid tipptasemel nii venelastel kui ameeriklastel. Ma ei ütleks, et seal väga suurt vahet oleks olnud tehnilistes oskustes. Vähemalt alguses.

Kui huvi on, loe TM-i:
http://www.tehnikamaailm.ee/ignol-ja-ergol/
http://www.tehnikamaailm.ee/raumschiffahrt/
http://www.tehnikamaailm.ee/isemotleja- ... iidiklubi/

[Kapten Trumm]

Nii, et väide "R-7 oli algusest projekteeritud, kui kontinentidevaheline tuumarelva kandev rakett" ei ole miliaarspetsialiste arvates neid tagajalgadele püsti ajav vale?

Aga see ongi vale, kui tähte närida. R-7 ei tulnud kunagi relvastusse, üks põhjus - nii suurt raketti polnud taoliseks otstarbeks vaja.
Kontinentidevahelise tuumaraketi jaoks ei ole tarvis esimest kosmilist kiirust, mis on vajalik tehiskaaslase maalähedasele orbiidile viimist.
Rakett, mis suudab viia laadungi orbiidile (ja sellega suvalisse maakera punkti), nimetatakse hoopis orbitaalraketiks.
See on umbes samasuur vahe kui on keskmaaraketil ja kontinentidevahelisel raketil.

[Kilo Tango]

Nii, et väide "R-7 oli algusest projekteeritud, kui kontinentidevaheline tuumarelva kandev rakett" ei ole miliaarspetsialiste arvates neid tagajalgadele püsti ajav vale?

Aga see ongi vale, kui tähte närida. R-7 ei tulnud kunagi relvastusse, üks põhjus - nii suurt raketti polnud taoliseks otstarbeks vaja.
Kontinentidevahelise tuumaraketi jaoks ei ole tarvis esimest kosmilist kiirust, mis on vajalik tehiskaaslase maalähedasele orbiidile viimist.
Rakett, mis suudab viia laadungi orbiidile (ja sellega suvalisse maakera punkti), nimetatakse hoopis orbitaalraketiks.
See on umbes samasuur vahe kui on keskmaaraketil ja kontinentidevahelisel raketil.

No kui tähte veel täpsemini närida, siis ikka oli küll. See, et seda relvastusse ei võetud ei tähenda, et too polnud selle jaoks projekteeritud:

The R-7 (Russian: Р-7 «Семёрка») was a Soviet missile developed during the Cold War, and the world's first intercontinental ballistic missile.[1] The R-7 made 28 launches between 1957 and 1961, but was never deployed operationally.

[Kapten Trumm]

Esimeseks nõuka ICBM-iks sai tegelikult märksa kaasaegsem R-9 (NATO SS-8), mis oli R-7-st umbes kolm korda kergem, hulga lihtsam, täpsem ning mis kõige tähtsam - teistsuguse kütuse tõttu ei vajanud ta taolist tunde kestvat tankimist, kui rakett (R-7) oli püstiasendis ja haavatav rünnakule (rääkimata protsessi enda ohtlikkusest). R-7 katsetamise käigus taipasid venelased, et antud rakett on tuumarelvakandjana sama hea kui kõlbmatu, küll aga võimaldasid lennutehnilised näitajad kasutada seda kosmoseprogrammis.

[Kilo Tango]

Esimeseks nõuka ICBM-iks sai tegelikult märksa kaasaegsem R-9 (NATO SS-8), mis oli R-7-st umbes kolm korda kergem, hulga lihtsam, täpsem ning mis kõige tähtsam - teistsuguse kütuse tõttu ei vajanud ta taolist tunde kestvat tankimist, kui rakett (R-7) oli püstiasendis ja haavatav rünnakule (rääkimata protsessi enda ohtlikkusest). R-7 katsetamise käigus taipasid venelased, et antud rakett on tuumarelvakandjana sama hea kui kõlbmatu, küll aga võimaldasid lennutehnilised näitajad kasutada seda kosmoseprogrammis.

See ei muuda väidet: "R-7 oli algusest projekteeritud, kui kontinentidevaheline tuumarelva kandev rakett" valeks.