Järelikult on kõik hästi ja kuna pole parasjagu valimised, siis pole ka põhjust muretsemiseks, "rahulolematus" on õnneks valimistevahelisel ajal ja "marginaalid" pole õige rahulolematuse näitamise viis, järelikult pole neid ja probleemi olemaski.See, et mingile osale ühiskonnast ei meeldi valitsus, peaminister, mõni pikalt võimul püsinud erakond või valitsuse aetav poliitika, ongi täiesti normaalne nähtus. Ainult et selle „rahulolematuse“ normaalseks ventiiliks ja ka „mõõdikuks“ ei saa päeva lõpuks olla midagi muud, kui kord nelja aasta tagant toimuvad valimised, mitte aga mingid valimistevahelised oodinlaste grupid, või minu poolest ka pseudodemokraatlik Rahvakogu.

Inglastel on taoline vanasõna, sobib hästi teemasse:
If you think that education is expensive, try ignorance. If this does not help, simply yell.
(kui sulle tundub, et haridus/teadmised on kallid, proovi ignorantsi. Kui see ei aita, karju niisama).
Väga hästi illustreerib seda protestihäälte käsitlust Eesti poliitilise establisment'i poolt.
Kuid kahjuks ka kodanike põhimassi ükskõiksust.
Enne seda oli kogemata uut, paremat, ausamat jne poliitikat lubanud nähtus nimega Res Publica uute tulijate tee võimalikult paksult täis roojanud.2011 Riigikogu valimistel ei lasknud rahvas üldse ühtegi uut erakonda Riigikokku, vaid leidis, et senised neli peamist erakonda käivad kah
Kui 2003 samuti protestiga püünele pääsenud Res Publica tuleku järel selgus, et nad polegi need, mida lubasid.