Sellele, et suur osa Euroopa riikidest on oma riigikaitse viimastel aastatel ja aastakümnetel unarusse jätnud ja peaksid (eriti USA-ga ja mõnede üksikute Euroopa riikidega võrreldes rohkem pingutama ja panustama), on ilmselt kõik nõus. Küll aga ei näe ma siin erilist seost sellega, kas mõned Lääne-Euroopa riigis rakendatakse relvajõudude mehitamiseks üldist ajateenistuskohustust või mitte.kaugeltuuriv kirjutas:Lisaks Saksamaale on veel suurematest armeedest meil Prantsusmaa..........0 väärtus minu arust,kui näiteks puhkeks konflikt Ida-Euroopas.Ei suuda ta isegi oma endisi koloniaalvaldusi korrale kutsuda,mis siis muust rääkida.
Kogu see palgaline armee enamuses Euroopas,kui vast britid välja arvata on rohkem nagu show case ja enda rahustamine.Ja ma ei kujuta ette,et keegi seal seda muuta tahab,isegi,kui Trump paneb nad fakti ette.
Jah,endine Varrsavi blokk ja meie baltlased +taanlased+britid-norrakad on vahest asjalikumad.
Taanlased,sest nad ei suudaks väinu ja enda terviklikust ilma abita hoida,norrakad,sest pikk rannajoon venitab alade kontrolli nii välja,et ilma kutsealusteta ja abita läheks jamaks.Ning brittidel on vahest ainukesena mingi visioon,kuigi ka eriti ei saa loota,et šotlased igavesti sinna jäävad.
Endistest Varssavi riikidest ja meist me ei räägi,liiga palju idanaabri kirsat tunda saanud,et ennast uuesti lambaks lasta teha.
Kesk- ja Lääne-Euroopa riikides kaduski Külma sõja lõppedes tegelikult igasugune ratsionaalne põhjendus ja vajadus suurte, reservväelastest komplekteeritud rahvaarmeede järele, kuna vastane, kellele vastuseismiseks oleks vaja olnud suurt armeed, kadus lihtsalt ära (Varssavi Pakti näol) või nihkus tuhatkond kilomeetrit idapoole. Ka täna ega nähtavas tulevikus ei ole eriti näha, et Kreml võiks oma kirsaga tõsiseltvõetavalt ulatuda Berliini, Viini või Roomani nagu külma sõja ajal selliselt, et tekiks vajadus suurte reservarmeede loomise ja selleks ajateenistuse taaskehtestamise järele. Ilma sellise vahetu ja tunnetatava ohuta on äärmiselt keeruline oma riigi kodanikele põhjendada seda, miks peab iga meeskodanik vähemalt aastakese riiki teenima ja valmistuma sõjaks mingisuguse väga kauge ja mittetajutava vaenlasega.
Paradoksaalsel kombel on Eestile ja teistele NATO piiririikidele nendest Lääne-Euroopa profiarmeedest isegi rohkem kasu, kui oleks reservarmeedest. Sest pole midagi teha – üldjuhul on elukutselised üksused paremini väljaõpetatud, kõrgemas lahingvalmiduses ja reageerimiskiiruses kui reservüksused, rääkimata sellest, et vabatahtlikult teenistusse tulnud ja sõduri elukutse valinud proffe on poliitilistel lihtsam ja kiirem väljaspool oma riigi territooriumi rakendada, kui sunniviisiliselt värvatud ajateenijaid või kodudest välja kutsutud reservväelasi. Ehk teisisõnu kordan juba varem sarnastel teemadel öeldut – meile on võimaliku kriisi korral Venemaaga rohkem kasu ühest juba kasarmus valmis olevast ja ainult käsku ootavast Saksa elukutseliste pataljonist kui Saksa reservväelaste brigaadist, mis on küll suurem ja võimsam, kuid ei pruugi siia õigeks ajaks kunagi kohale jõuda, kuna reservväelased on vaja alles välja kutsuda, uuesti kokkuharjutada ja poliitikutel tuleb enne otsuse tegemist hakata piike murdma sõduriemadega sel teemal, et kuhu koledasse kohta te nüüd meie poegi saatma hakkate ja milleks.
Suurt pilti vaadates on kõikide Euroopa riikide (profi)armeedes teenivate sõjaväelaste arv endiselt u 1,4 miljonit ehk enamvähem samas suurusjärgus VF-iga – küll aga üldjuhul ilmne kvalitatiivne ülekaal. Ja ka Euroopa riikide kaitsekulud on ka pärast kõiki neid koledaid kärpeid endiselt suuremad, kui VF-i kaitsekulud. Ja sellele kõigele lisandub veel USA, ja siis on ülekaal VF-i ees juba üsna masendav nii kvalitatiivselt kui kvantitatiivselt.
Kui millelegi mõõdetavale tähelepanu pöörata, siis võiks selleks olla mitte niivõrd konkreetne armee suurus, vaid pigem sõjalisele riigikaitsele kuluva raha osakaal SKT-st. Neid numbreid vaadates ei maksa enam eriti midagi see jutt, et Ida-Euroopa on piisavalt idanaabri kirsa all kannatanud ja võtab riigikaitset läänenaabritest tõsisemalt – vaadake kasvõi selliste paljukannatanud Ida-Euroopa riikide nagu Läti, Leedu, Ungari, Tšehhi ja Slovakkia kaitsekulusid viimastel aastatel (kõigil 1% või isegi alla selle SKT-st). Selliste kulutuste taseme juures pole enam erilist vahet, kas pead väiksemat profiarmeed või mõnevõrra suuremat reservväelaste väge – normaalset arengut, tehnika ja relvastuse uuendamist ja väljaõpet sellise taseme juures pole võimalik tagada, vaid toimub vaid suure hulga kasarmus istuvate inimeste vegeteerimine vaid personalikuludest koosnevate kaitseeelarvete otsas.
Prantsusmaast – ma ei ole kindlasti mingi eriline frankofiil, kuid Prantsusmaa on ka kõikidel külma sõja aegsetel aastatel hoidnud kaitsekulusid 2% või selle lähedasel tasemel. Ja sekkuvad nad väljaspool oma piire üsna aktiivselt – suurem osa nende sekkumisi oma endistest Sahaara alustes kolooniates on olnud üsna edukad – aga kuna olnud edukad, siis nendest uudised ei kirjuta eriti. Ka Süüria puhul olid ühed nendest, kes oleksid 2013. aastal suurima rõõmuga tormanud Assadit pommitama (selline sõjakas ja interventsionistlik lähenemine, mida üldiselt enam Euroopas eriti ei kohta), kui just Obama poleks viimasel hetkel pidurit tõmmanud.
), vastasel juhul oleks meil 10a pärast sealt appi loota....kergejalaväge.