Kui vaadata seda, kui suured (või õigemini väiksed) olid Eesti kaitseeelarved 2000. aastate esimesel poolel, siis ega tollal hangeteks ettenähtud raha eest suurt muud ei jõutudki osta kui üldiselt sedasama teiste riikide second-hand külma sõja kraami eelkõige reservüksustele – suurtükiväepataljon Saksmaalt, TT-raketisüsteemid sealtsamast, rivisõidukeid Saksamaalt ja Hollandist. Ainsaks n-ö uue asja hankeks oli 2000. aastate esimesel poolel USA-st hangitud keskmaaradar Kellaverre, ilma milleta poleks me ilmselt kuni 2010. aastateni omanud absoluutselt mingit ülevaadet sellest, mis meie õhuruumis toimub.Tapper kirjutas: Egas tõesti kuna instantsid kaitsevägi ja mingil määral kaitseministeerium soosib kainet mõtlemist ja roosade prillide retsept pole kohustuslik. Siis suudeti tõesti midagi saada ja teha isegi Läti suutis midagi. Ja minu sügav austus neile inimestele kes suutsid midagi teha. Kuid minu hinnang ei muutu. Peale II Tšetseenia sõda 1999, Kaitseministeerium töötama selliselt nagu hakati tööle peale Ukrainat 2014(väike müks ka Gruusialt 2008). Vähemalt hangete kohapealt kindlasti. Ja seda mida kõike head 2000-2010 relvaturult saada oli. Noh seda on siin arutatud sadade lk kaupa. Loomulikult polnud aeg küps poliitiliste otsustega sh. usa brigaadi jaoks või lisavägede jaoks kuid oma varustamist ei keelanud küll keegi.
Näituseks arvestades seda reservi keda meil FH70 koolitatud on, kuluks see võileva hinnaga saadud pataljon 3 kordselt ära ja see oli võimalik. Tollal saksamaaga võeti aga üks pataljon, kus praegu fh70 saada sellise hinnaga? Millega reservistid relvastame?
Ei olnud tollal veel „kahjurlikke“ miinijahtijate hanget ega raha pumpamist „asjatusse“ Ämari betooni. Kindlasti oleks saanud 2000. aastate esimesel poolel kõvasti rohkem seda kraami kokku osta, ainult et raha selleks eriti ei olnud. Kui keegi teab, millise kaitseelarve rea all see raha toona „peidus“ oli, andke teada.
Aga pigem olekski tollal olnud nii, et Saksamaalt oleks ju võinud toona ühe suurtükiväepataljoni asemel kolm tükki võtta, ainult et siis oleks kas kõik ülejäänud üksused endiselt jalameheks jäänud, või oleks tankitõrje jäänud põhinema Rootsi tagasilöögita TT-suurtükkidel ja streikivatel Mapatsitel. Seda enam, et ega tollases 2003. või 2004. aasta operatiivstruktuuris meil oligi ainult üks selline väeüksus (1. brigaad), mille koosseisu oli omaette suurtükiväeüksus ette nähtud. (See, kas üksainus brigaad on palju või vähe, on muidugi omaette küsimus, kuid oleneb taaskord lõpuks olemasoleva raha hulgas. Seda enam, et reaalselt suutsime oma 1. brigaadi reaalselt ära relvastada ja varustada alles kümme aastat hiljem tunduvalt suuremate kaitseelarvete tingimustes – ja seda nii hilja paljuski põhjusel, et vahepeal oli kange kihk luua juurde brigaadiekvivalentseid kaitseringkondasid ja kogu napp ressurss ühtlaselt nende peale laiali hõõruda ilma, et kuskil oleksid tekkinud terviklikult relvastatud, varustatud ja varudega tagatud üksused).
Ühesõnaga – see kui palju asju suudame hankida (vahet pole, kas uusi või kasutatud) ei sõltu niivõrd sellest, mida turul pakutakse, vaid sellest, kui palju reaalselt kaitseelarves üldse raha on hankimiseks. Näiteks 1990. aastatel ei suutnud me pärast 1993. aasta Iisraeli relvatehingut pea kümme aastat üleüldse midagi hankida peale tasuta abi, sest kaitseelarve oli sisuliselt alla 1% SKT-st.
.
