Trumm, foorumil rohkem kui üks kord valetamisega vahele jäänud seltsimees peaks otsima mingeid tõsisemaid argumente, selmet enda isikule viidataSelle kohta ma ju ütlesin, et refereerin seda, mida asjatundjatelt kuulnud olen.
Kui sul on paremad andmed, esita.
Seni aga pole su jutul pakasuhhast tõsiseltvõetavalt katet näha olnud.
sedapidi...Uno Kaskpeit tundis huvi tsiviilkaitse olukorra kohta Eesti Vabariigis, eriti seda mis puudutab varjendite küsimust: “Mis te arvate, härra peaminister, kas Eesti riigis on üldse vaja tsiviilkaitse eesmärgil varjendeid või on see minu nõukogude ajast pärit vale arusaam tänapäeva vajadustest?”
...Me oleme NATO liige ja me teame ja demonstreerime seda igal võimalikul sammul, et rünnak mis iganes NATO liikmesriigi vastu oleks rünnak absoluutselt kõigi vastu. See on oluline teadmine ja see aitab kõige rohkem kaasa sellele, et sõjalist otsest ohtu Eesti riigile ei oleks. Aga loomulikult me peame iga päev selle nimel töötama, et see heidutus oleks veenev. Kõige parem on iseseisva kaitsevõime ülesehitamine ja liitlaste kohaloleku suurendamine”
Minu isiklik tagasihoidlik kogemus ei piirdu paraku ainult selle "Saue varjendiga". Ja ma olen seda eelnevalt ka siin foorumis teistes teemades jaganud.Kapten Trumm kirjutas: Sinu isiklik kogemus "Saue varjendist" paraku ei päde, minul nt on vastupidised kogemused. Kellel õigus?
Ei pidanud. Ja ei oleks ka mahtunud. BTW Skoone bastioni varjendis olen ma ka käinud. Sinna veeti meid keska ajal ekskursioonile. Ja kujutan ette kui suur see on. Isegi parima tahtmise juures ei mahuks sinna peale selle staabi suurt midagi ega kedagi.Lemet kirjutas:Kas Ilmaime töökas kollektiiv õhurünnaku puhul mitte Skoone bastioni alla ei pidanud kappama? Sinnasamasse, kus tsiviilkaitse staap asus?
http://www.ohtuleht.ee/105606/sojakomis ... ge-mangidaTšernobõli avarii likvideerimistöid on kritiseeritud igast otsast. Kuidas oleksite toiminud teie kui toona Eestis kõige kõrgem sõjaväelane?
Kui võtta eelduseks, et tegu oli rahuaegse objekti tuumakatastroofiga, siis olnuks see sajaprotsendiliselt tsiviilkaitse ülesanne. Kahtlen sügavalt, kas armee üldse asjasse pidanuks puutuma.
Aga ülihästi finantseeritud tsiviilkaitse polnud ju praktikas võimeline mitte millekski muuks, kui oma lolle sõjamänge mängima ja totakaid formulare täitma. Järelikult oli sõjavägi ainus võimalus. Ent samas olen ma sügavalt seda meelt, et Tšernobõl oli kogu tollase riigi ühine asi ja ma ei leia ühtegi põhjendust, miks eestlased poleks pidanud sinna minema.
http://www.postimees.ee/45207/siseminis ... id-ei-vajaSiseministeeriumi hinnangul ei ole Eestil varjendeid vaja, sest traditsiooniline sõjapidamine, milleks külma sõja ajal valmistuti, ei ole enam siin regioonis tõenäoline.
1993. aastal arutas valitsus Nõukogude Liidu tsiviilkaitse süsteemist järele jäänud varjendite küsimust ning leidis, et nende käigus hoidmine ei ole otstarbekas, teatas siseministeerium.
Varjendid olid mõeldud eelkõige elanikkonna varjamiseks tuumasõja või lihtsalt välisriigi ulatusliku sõjalise rünnaku korral, kuid Nõukogu Liidu kokkuvarisemise järel on tuumasõja või lihtsalt ulatusliku sõjalise konflikti oht ministeeriumi hinnangul vähemasti Euroopa regioonis ära langenud.
Muutunud julgeolekukeskkonnast tulenevalt ei pidanud valitsus mõistlikuks suurte summade eraldamist tsiviilkaitse varjendite käigushoidmiseks, kuna need seisaks reaalsuses jõude ja neile ei oleks rakendust.
«Ka ohuhinnangud ei prognoosiks neile rakendust,» kinnitab ministeerium.
Samuti takistas varjendite haldamist nende kirju omandiseis, osa neist kuulus riigiasutustele, osa aga haridusasutustele jne.
Siseministeeriumi hinnangul ei ole erinevateks hädaolukordadeks valmistumisel ning nende ette lahendamine ette tekitanud vajadust taastada varjendite süsteemi.
«Elanikkonna varjumine tuleks suuremahuliselt kõne alla kiirgushädaolukorra korral, näiteks ülepiiriline tuumaõnnetus, riigisisene õnnetus kiirgusallikaga, kuid siis piisab varjumisest oma kodus ning oluline on just varajane hoiatamine ning kriisikommunikatsiooni korraldus, samuti vajadusel tervishoiusüsteemi ning evakuatsiooni efektiivne toimimine,» teatas ministeerium.
Varjendite ehitamine oleks ministeeriumi hinnangul mõistlik, kui oleks olemas oluline välisriigi sõjalise rünnaku oht.
Varjendisse minnes satutakse ohtu
Läänes on leitud /.../, et kui tekib mingi taoline oht ja käivitatakse sireenid, inimesed tuuakse kodusest välja tänavatele, et suunata nad varjendsisse, siis tähendab see reaalsuse seda, et nad pannakse ohtu ehk tuuakse ohu kätte, rääkis kogenud päästeametnik, praegu riigikogus olev Mati Raidma.
«Ühest küljest tundub ahvatlev varjendiprotsessi taas alustada, aga teisalt, on siin olemas teatud riskid ja ohud,» lisas ta.
Ministeeriumi andmetel on paljud Euroopa riigid, kes külma sõja ajal varjendite süsteemi lõid, otsinud varjenditele alternatiivseid kasutusvõimalusi või hoidnud neid konserveerituna.
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/arhitekt ... anoilised/Põhjanaabrid soomlased peavad vastavalt seadusele kõikide hoonete juurde, mis on suuremad kui 600 m² ja püsivalt kasutusel, rajama varjendi. Seejuures arvestatakse minimaalselt 0,75 m² põrandapinda inimese kohta (varjend ei tohi olla väiksem kui 12 m²). Varjend on ka enamiku uute eramajade juures, tihti rajatakse
see mitme peale. Varjend peab tagama kaitse kiirituse, mürkainete ja purustuste eest, seal peavad olema täidetud hügieeninõuded, rajatud ventilatsiooni- ja küttesüsteem. Varjendiruum ei pea häire ootuses tühjana seisma, seda võib kasutada veinikeldri, panipaiga või millegi muu sellisena, mille saab kiirelt ümber kohandada
varjupaigaks. Varjendina on arvel ka linnade suured maa-alused parklad. Mis muidugi soomlastel viga neid rajada – auk kalju sisse ja tugev ehitis olemas.
Kas soomlased on paranoilised? See küsimus tekkis mul juba paarkümmend aastat tagasi Soomes arhitektina töötades. Kas tõesti hirm ryssä’te ees on nii suur, et iga ehitisega valatakse hulk raha kaitsvasse betooni? On see äkki pelgalt teraapiline rahva rahustusvahend nagu turvavestid lennukis, kuigi nende asemel võiksid vabalt ka suusad olla? Psühholoogiline valmisolek? Noorem põlvkond Eestis ilmselt ei teagi, mis asi on varjend, sest koos okupatsiooniga kadus käibelt ka termin „tsiviilkaitse”. Nõukogude ajal pidi nimelt iga inimene teadma, kuhu
suunas joosta ja kuhu keldrisse pugeda, kui üle linna kõlab häiresignaal, koolides tehti vastavat väljaõpet kaks korda aastas ning eriti tähtsate inimeste tarvis olid loodud varjendid, mis pidid vastu pidama ka tuumarünnakule.........artikkel jätkub
http://kjk.eki.ee/ee/issues/2014/11/5581987. aasta mai. Saan kutse ilmuda tsiviilkaitse õppustele. Samas pannakse mind aga koolis lõputunnistusi kirjutama. Küsin, mis teha. Ülemus arvab, et õppus kestab kolm päeva ja võin ühe päeva hiljem ka minna. Nii siis jääbki. Kirjutan tunnistusi ja lähen järgmisel päeval kohale. Enese hämmastuseks märkan, et teisi kursuslasi polegi, ainult ametnik istub laua taga. Esitlen end ja küsin, kus teised on. Mees laua taga vastab, et kursused on juba lõppenud.
„Kuidas lõppenud?” karjatan mina hirmunult.
„Te teate, et Tšernobõlis oli plahvatus. On eriline olukord ja kursusi tuli lühendada.”
„Mis minust saab?” ägan nutuselt.
„Ma võin teile pakkuda mõnd teist. On veel juunis,” selgitab mees.
„Ei, juunis ma ei saa. Mul on maasikad valmis ja hein teha,” muutun närviliseks.
„Siis augustis tuleb veel üks grupp,” arutleb mees edasi.
„Mina ei saa! Mul on viis last ja lüpsilehmad. Ka august ei sobi mulle!” hüüatan nutuselt.
„Ega midagi. Lugege siis ise läbi vastavad raamatud (need pealkirjad on ununenud) ja loeme teid kursuse läbinuks.”
Lubasin lugeda. Sain tunnistuse nr. 1. Pärast selgus, et rohkem tunnistusi välja ei antudki ja mina olin ainsana selle omanik. (ERA, DK 75, 119 < M. J.)
Siseministeeriumi hinnangul ei ole Eestil varjendeid vaja, sest traditsiooniline sõjapidamine, milleks külma sõja ajal valmistuti, ei ole enam siin regioonis tõenäoline.
Küll kärss kärnas, küll maa külmanud.Samuti takistas varjendite haldamist nende kirju omandiseis, osa neist kuulus riigiasutustele, osa aga haridusasutustele jne.
Oled sa kindel, et need suvakeldrid olid ka kirjas konkreetselt "varjend" nime all?Hiljem (1995-1998) sai tööalaselt (ülesmõõdistusprojekte koostades) väisatud aga päris suure hulga neid muude hoonete kooseisus olevaid erinevaid varjendeid (ja ka "varjendeid") ja nende seas oli nii naljanumbreid kui ka ülitõsiseid ehitisi. Viimaseid kõvasti vähem kui esimesi. Enamus siiski sellised keskmised asjad. 95-98 olid need nn "keskmised" ja tõsised varjendid veel võiks öelda enamuses kas heas või lausa väga heas korras. Koos erineva atribuutikaga ja varustatusega. Enamus neist hoonetest, mille alla sellised ehituse käigus kohe rajati, on ka täna ilusasti püsti, ja ilmselt need varjendid on lihtsalt kolikambrite ja keldritena kasutuses.
Seda tõsiasja tunnistades muutuvad eelnevad kiidulaulud N.Liidu tsiviilkaitse võimekuse ja varjendite arvukuse kohta kergelt öeldes ülepakututeks.Kapten Trumm kirjutas:See on nõuka süsteemile omane, et puudus uniformne kord - oli kohti, kus olid asjad tõesti korras ja oli kohti, kus nalja tehti.
See polnud mitte ainult tsiviilkaitses, vaid ka laiemalt nii - ka tollane armee funkas umbes analoogse süsteemiga.
Et enne polnud midagi, aga see-eest pole nüüd sedagi...Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline
