Midagi väga olulist on muutunud. Kuni ülemineva aastani ei kuulnud me peaaegu üldse niisuguseid vihaseid ründavaid sõnu oma arvamuslugude autorite ja intervjueeritavate kohta kui praegu. Olen palju võrrelnud, aga lood on pigem ikka sisukamad, paremini argumenteeritud ja autorkond laiem ning akadeemilisem kui varem.
Ma ei pea silmas poliitikute või ametnike survet. Vähesed telefoniõiguse katsed on alati saanud väärilise vastulöögi ja ega seda enam üritatagi. Pean silmas sildistavaid rünnakuid inimeste vastu, kes võtavad aja ja julguse, et jagada oma teadmisi ning arusaamu teravatel aruteluteemadel. Pean silmas ka (pool)seljataga levitatavaid kiuslikke laimujutte.
Jah, üks pool on räuskav ja nui neljaks vastanduv kõnepruuk, mille on kaasa toonud osa n-ö uusi poliitikuid ja aktiviste.
Arvan, et nad on teinud seda teadlikult osana oma asümmeetrilisest meediataktikast: ütle midagi nii räiges sõnastuses, et (online)meedia selle igal juhul üles korjaks, et nende sõnade ümber tekiks kära. Minu süda ei luba kuidagi heaks kiita inimeste alandamist, küünilist, omakasupüüdlikku räuskamist ega valetamist.
Teine pool on aga samuti üha ilmsem. Vastandumiseks sobib ka täiesti viisakatest, intelligentselt argumenteeritud (ja üldse mitte poliitikute kirjutatud) artiklitest lausekatkete väljarebimine ning neile rassismi ja kõikvõimalike foobiate sildi kleepimine. Isegi neile, kelle asjatundjatest kolleegid on pidanud neid akadeemiliste ametikohtade vääriliseks tippülikoolides. Ekspertide ega muidu arvajate hinnangutega ei pea nõus olema, aga nendega tuleb sel juhul argumenteeritult väidelda, mitte püüda neid laimu ja sisuliselt rafineeritud sõimuga diskrediteerida. Sellised meetodid meenutavad hoopis teist laadi ühiskonda – seda, kuidas politrukid Stalini ajal lubasid endale lausa ülikooli aula kõnepuldist väärikate professorite ja akadeemikute räiget sõimamist.
Meil on esile või ka kaadri taha astunud inimesi, kes arvavad miskipärast, et nende kohus on hakata väärikate inimeste tekstidest ja esinemistest vägisi rassismi jmt leidma. Inimesi, kes peavad oma peas eksisteerivat tõsiasjadest miskipärast tähtsamaks. Inimesi, kes nende käitumise ja sõnade järgi otsustades ei suuda mõista, et eetika pole (ainult) mingisuguste väärtushinnangute kogum, vaid ka meetod ja kunst, kuidas otsida parimat lahendust eri väärtuste ja eesmärkide põrkumisel, nende pingeväljas. Inimesi, kes miskipärast ei suuda uskuda, et absoluutne enamik mingi eriala pärisprofessionaale peab iga päev leidma lahendusi just sellistel pinge- ja vahel lausa miiniväljadel.
Sõnavabadus pole üksnes abstraktne printsiip, vaid ka (mitmel moel mudeldatav) viis ühiskonnas usaldust hoida ja edendada. Usaldust ei ole paraku võimalik hoida nii, et lihtsalt vaikime maha osa andmetest, seisukohtadest jne.
Mis juhtub, kui otsustaja (ka näiteks kõrgeima riigivõimu kandja) kahtlustab eksperti kallutatuses? Princetoni ülikooli professor, mänguteoreetik Stephen Morris katsetaski mudelit, kus informeerimatu otsustaja kahtlustab informeeritud eksperti. Tulemuseks sai ta, et kui see nõuandja on oma reputatsiooni pärast piisavalt mures, siis ta lihtsalt ei anna otsustajale mingisugust infot. Ta vaikib Morrise mudeli seletuse järgi selleks, et hoida oma väärtuslikku ja kallutamata nõuannet tulevaste otsustajate jaoks, kes teda ei kahtlusta. Hoiab selleks, et tulevasi otsuseid päriselt mõjutada. (Stephen Morris «Political Correctness», Journal of Political Economy 2001 109:2, 231–265) Pärismaailmas on muidugi järgmine küsimus, kas üldse saabub aeg, kus aus ja tark nõuandja kohtub usaldavama otsustajaga.
Kui me talume ekspertide sõimamise ja diskrediteerimise kultuuri, siis peamegi arvestama sellega, et see toob kaasa vaikimise. Kui toome selle mudeli avalike väitluste konteksti, siis peame arvestama, et sihiteadlikult ja ebaõiglaselt usaldust murendades jääb meil kodanikena vähemaks infot, mille põhjal otsuseid langetada. Mina seda ei soovi ja ma olen pigem valmis taluma pluralismi raskust ning kannatama ära, et absoluutselt iga eksperdi iga sõna ei pruugi olla puhas kuld. Olen ka valmis taluma, et ühel kaalukausil on kellegi (hüpoteetiline) solvumine mõnest lausekatkest (või lihtsalt faktide esitamisest) ja teisel võimalus jõuda informeeritumana parima võimaliku inimväärika otsuseni.
On ka üpris selge, et ajakirjandusel ei ole võimalik osaleda ühiskonnas usalduse loomisel sel teel, et mingeid tõsiasju vaikitakse sütemaatiliselt maha, mingeid argumente ja mõttekäike ei käsitleta üldse, vaid tõrjutakse igal võimalikul viisil. Sõimu, inimeste alandamist ja inimvihkajalikkust ei tohi kuidagi soosida, ent samamoodi ei tohi ka inimvihkajaks kuulutada neid, kes seda pole.
Meil tuleb hoida sõnavabadust ja teisi vabadusi tagavaid institutsioone ning kultuuri nagu silmatera. Meil tuleb kaitsta usaldust.
P.S. Ahmisin esimesed sekundid lihtsalt õhku, kui pidin ühes välissaatkonnas sinna meediateemalisse vestlusringi kutsutud inimese suust kuulma, et Eesti lehtedes ilmuvat iga päev rassistlikke tekste. Kui siis küsisime, kus ja mis «iga päev», tuli vastuseks, et «olgu siis, üle päeva». Küsimisega veel konkreetsemaks minnes kuulsime kolme autori nime. Olles faktitruu, on üks neist üldse eksperdina sõna saanud ainult ühe korra! Teise viimane arvamus ilmus viimati ülepea enne jõulu ja kolmas on tõesti esinenud viimasel ajal eri meediakanalites, nii lehtedes kui ka teles ja raadios natuke rohkem. Niipalju sagedusest. Kui neid viidatud esinemisi rahulikult üle lugeda või vaadata, siis peab olema erakordselt palju fantaasiat ja/või kiuslikkust, et sealt rassismi välja lugeda. Seda enam, et kõik nimetatud autorid rõhutasid veel eriti, et kõiki nende käsitletava rühma liikmeid ei ole õige panna ühte patta pahategijatega, et absoluutne enamik käsitletava rühma esindajatest on normaalsed toredad inimesed.
Milles on asi? Inimesi ei tohiks tõesti nende grupikuuluvuse (sh rahvuse, usutunnistuse jne) järgi halvustada ega omistada üksikute grupiliikmete tegusid või omadusi meelevaldselt kõigile. Samas ei saa see ootus tähendada, et me ei või üldse rääkida gruppidest, kultuurilistest ning ka rassilistest erinevustest, omaduste jaotusest populatsioonis või mingisugustest tendentsidest.
Kasvõi kuritegudest kirjutades ongi arukas kaaluda, kas näiteks kurjategija rahvuse rõhutamisel on ikka mõtet, kas see on konkreetse loo jutustamisel sisuliselt oluline või taandub see killukeseks, mis lihtsalt pritsib soppa kurjategija kõigi rahvuskaaslaste kuuereväärile. Teiselt poolt me teame, et mitte ainult Eestis, vaid suures osas ühiskondades on mingid vähemusgrupid kuritegelikus maailmas viisakalt öeldes üle esindatud. Selle mahavaikimine ei ole kuigi hästi põhjendatud. Esiteks, kui me ei teadvusta selliseid kaldeid, siis me ei saa ka mõelda, miks see nii on ja mida teha, et olukord paremaks läheks. Teiseks, inimesed ju näevad tegelikkust enda ümber ning säärane süstemaatiline mahavaikimine murendab usaldust. Arvan, et rasketest ja ebamugavatest teemadest vaikimine või ka mulje mahavaikimisest ongi üks teguritest, mis on sünnitanud paljudes maades donaldtrumpe.
P.P.S. On mitmest valdkonnast – epidemioloogiast hariduseni, kriminaalpoliitikast linnaplaneerimiseni – näiteid, kus kultuuriliste vmt erinevuste valikuline mahavaikimine ning kramplikult ja formaalselt (!) võrdsustav kohtlemine sisuliselt hoopis kahjustab selle grupi huve, keda püütakse kaitsta. Ka võib see tähendada ressursside raiskamist tulemusetutele programmidele, mis omakorda tõstatab alati uusi eetilisi dilemmasid, kui kusagil jääb selle tõttu inimjõudu, raha ja aega puudu ning teised inimesed kannatavad või lausa surevad.
Lühidalt: ei ole mõistlik välistada kõiki grupi või populatsiooni taseme analüüse põhjendusega, et kui toome mingid erinevused esile, siis «kohe tuleb Hitler, algavad pogrommid» vmt. Üks asi on see, mida me tegelikkusest tuvastame, ja teine see, mida me saadud teadmisega ette võtame. Viimane sõltub ju eesmärgist. Viisakas ja arukas vaikimisi eeldus on, et meid ei ümbritse inimvihkajad.
Kõige väärtuslikum sellest, mida me arvamustoimetuses iga päev teeme, on sääraste päris asjatundjate leidmine ja avalikesse aruteludesse kaasamine, kellest laiem avalikkus enne ei teadnud midagi või teadis väga vähe. Seda mitte meie oma edevuse rahuldamiseks, vaid kogu Eesti ühiskonna heaks. Selleks, et me vaidlused ei takerduks klišeede ja loosungite puntraisse, et Eesti inimeste ees oleks maailma tippteadmine või vähemalt natukenegi rohkem teadmisi peale tühipalja targutamise. Meenuvad kümned inimesed, keda on hakatud kutsuma telesaadetesse, kelle arvamuse vastu on hakanud huvi tundma teisedki meediakanalid just pärast seda, kui me oleme neid veennud Postimehes oma teadmisi jagama. Ja need inimesed pole kaugeltki mingi ühetaolise maailmavaate esindajad. Selle töö eest tuleks tänada ja kasvõi orden anda, mitte väiklaselt süüdistada ajalehte selles, et sadade hulgas on ilmunud mõni arvamuslugu, mille autor kriitikule lihtsalt ei meeldi või kus on mõni noritav lausekatke.
Usaldust meediasõnumite vastu on võimalik hoida ikkagi avaldades eri seisukohti ning väga oluline on ka see, et tegutseks mitu üksteisest ja võimust sõltumatut meediamaja, kes tegelevad pärisajakirjandusega.
