http://www.delfi.ee/news/paevauudised/v ... d=74610263Vene kosmose hiilgus ja viletsus
Re: Vene kosmose hiilgus ja viletsus
Hakkavad saama http://www.delfi.ee/news/paevauudised/v ... d=74610263
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/v ... d=74610263Re: Vene kosmose hiilgus ja viletsus
Kusjuures on lombi taga ju pidevalt ja ajast aega starte edasi lükatud, küll meteo, küll tehnilistel põhjustel, sellist jaburat lauskontrolli aga pole seal tähendatud. Tehnilise kultuuri vahe?
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Re: Vene kosmose hiilgus ja viletsus
Pisut ajaloost. Gagarini nimekaim, pikalt kosmoseprogrammides töötanud mees meenutab, et Gagarin oli oma lennu ajal kolmel-neljal korral väga tõsises surmaohus.
http://gazeta.zn.ua/SOCIETY/troynik_gag ... smona.html
Esiteks lendas rakett liiga kõrgele ja kui automaatsed pidurdussüsteemid poleks hakanud tööle, oleks kulunud 50 päeva, et orbiidilt alla tulla, kuid Gagarinil oli õhku ja vett vaid 10-ks päevaks. Teiseks ei eraldunud maandumiskapsel õigel ajal ülejäänud laevast vaid see tolknes trosside küljes kaasa. Kogu kupatus ähvardas atmosfääris ära põleda. Kolmandaks kui Gagarin katapulteerus 7 km kõrgusel, ei hakanud tööle klapp, mis pidi talle välisõhku andma ja ta pidi lausa lämbuma. Ning neljandaks, langevarjuga langedes oli oht langeda kevadiselt jäisesse Volga jõkke, sest maandumispaik oli kaugel ettenähtust. Külmas vees poleks ta ellu jäänud. Appi tuli puhas õnn, tugev tuulehoog puhus nii Gagarini kui kapsli langevarjud Volgast eemale.
http://www.russianspaceweb.com/vostok1_landing.html
Nii et see inimese esimene kosmosereis oli väga suure õnne tähe all.Gagarin ja Koroljov tõmbasid õnneliku lotopileti. Kuid vene inseneride auks peab ütlema, et nad analüüsisid tõsiselt kõiki vigu ja ohtusid, mis esimesel inimlennul ilmnesid ja tegid korrektiivid.Avalikkusele ei teatatud neist äpardustest muidugi midagi, seal oli suur hurraa ja eufooria
http://gazeta.zn.ua/SOCIETY/troynik_gag ... smona.html
Esiteks lendas rakett liiga kõrgele ja kui automaatsed pidurdussüsteemid poleks hakanud tööle, oleks kulunud 50 päeva, et orbiidilt alla tulla, kuid Gagarinil oli õhku ja vett vaid 10-ks päevaks. Teiseks ei eraldunud maandumiskapsel õigel ajal ülejäänud laevast vaid see tolknes trosside küljes kaasa. Kogu kupatus ähvardas atmosfääris ära põleda. Kolmandaks kui Gagarin katapulteerus 7 km kõrgusel, ei hakanud tööle klapp, mis pidi talle välisõhku andma ja ta pidi lausa lämbuma. Ning neljandaks, langevarjuga langedes oli oht langeda kevadiselt jäisesse Volga jõkke, sest maandumispaik oli kaugel ettenähtust. Külmas vees poleks ta ellu jäänud. Appi tuli puhas õnn, tugev tuulehoog puhus nii Gagarini kui kapsli langevarjud Volgast eemale.
http://www.russianspaceweb.com/vostok1_landing.html
Nii et see inimese esimene kosmosereis oli väga suure õnne tähe all.Gagarin ja Koroljov tõmbasid õnneliku lotopileti. Kuid vene inseneride auks peab ütlema, et nad analüüsisid tõsiselt kõiki vigu ja ohtusid, mis esimesel inimlennul ilmnesid ja tegid korrektiivid.Avalikkusele ei teatatud neist äpardustest muidugi midagi, seal oli suur hurraa ja eufooria
Re: Vene kosmose hiilgus ja viletsus
Ülimalt kaheldav väide olukorras, kus planeeritud lennuaeg oli napilt üle tunni. Kindlasti tahaks siin viidet.tympsa kirjutas:...Gagarinil oli õhku ja vett vaid 10-ks päevaks.
Re: Vene kosmose hiilgus ja viletsus
Seda räägib toosama kosmodroomi veteran Juri Gagarin (nimekaim ! ) eelpooltoodud lingis .
http://gazeta.zn.ua/SOCIETY/troynik_gag ... smona.html
Muide, Gagarini päästevahendite hulka kuulus ka püstol, et juhul kui maandub kuskile taigasse, on võimalik end kaitsta kiskjate vastu. See oli tavaline Makarovi püstol. Hiljem töötati välja spetsiaalne kolmeraudne kosmonaudirelv TP 82, millega sai endast ka otsijatele märku anda ja jahti pidada kui kõht väga tühjaks läks.Seda kasutasid Nõukogude ja Vene kosmonaudid pikka aega.
See oli tõesti hämmastav, mille peale pidid kosmoselendude spetsid kõik mõtlema. Kuid Gagarini juhtumil unustasid nad ühe asja ikka ära: kuidas kaitsta maandunud kapslit, et uudishimulikud sealt suveniire pihta ei paneks.Kapsel ümbritseti küll primitiivse improviseeritud piirdega ja otsingurühma mehed jäeti valvesse, kuid öö oli külm ja neil polnud tuld, toitu ega vett.Ei jäänud muud üle kui mähiti end langevarju sisse, et oleks soojem ja lähedalolevast külast toodi puid ja leiba, tehti lõke üles. Leivast siiski ei jätkunud ja siis pistsid mehed nahka ka Gagarini toiduvarud, mille nad kapslist leidsid. Võib-olla oli seal ka kurikuulus tuubimarmelaad Põltsamaalt ; )
http://gazeta.zn.ua/SOCIETY/troynik_gag ... smona.html
Ma saan aru, et see õhu-ja veevaru oli juhuks kui pidurdussüsteem poleks tööle hakanud, siis loomulik pidurdus oleks kapsli ikkagi umbes nädala pärast alla toonud. Sel juhul muidugi jumal teab kuhu, võib olla ookeani või kuhugi kapitalistlikule maale koguni.Kuid nii kõrgelt oleks loomulik pidurdus orbiidil võtnud 50 päeva ja Gagarin oleks oma laevas lihtsalt lämbunud või surnud janusse.Во-первых, он должен был подняться на орбиту 180—200 километров — это предел запуска, но отказала система управления (которую мне пришлось расшифровывать) и ракету вынесло на... 370 километров! В два раза выше. Чем это грозило? В первых «Востоках» тормозная установка была одноразовая: если бы она не сработала, то за десять суток с высоты 180—200 километров спутник за счет природного торможения спустился бы на землю самостоятельно. Питание и кислородное обеспечение было рассчитано на десять суток. Так что, в случае с Гагариным, если бы тормозная установка не сработала как положено, он бы погиб, поскольку спуск с высоты 370 километров — 50 суток. Было бы с Юрой то же самое, что и с Лайкой.
Muide, Gagarini päästevahendite hulka kuulus ka püstol, et juhul kui maandub kuskile taigasse, on võimalik end kaitsta kiskjate vastu. See oli tavaline Makarovi püstol. Hiljem töötati välja spetsiaalne kolmeraudne kosmonaudirelv TP 82, millega sai endast ka otsijatele märku anda ja jahti pidada kui kõht väga tühjaks läks.Seda kasutasid Nõukogude ja Vene kosmonaudid pikka aega.
See oli tõesti hämmastav, mille peale pidid kosmoselendude spetsid kõik mõtlema. Kuid Gagarini juhtumil unustasid nad ühe asja ikka ära: kuidas kaitsta maandunud kapslit, et uudishimulikud sealt suveniire pihta ei paneks.Kapsel ümbritseti küll primitiivse improviseeritud piirdega ja otsingurühma mehed jäeti valvesse, kuid öö oli külm ja neil polnud tuld, toitu ega vett.Ei jäänud muud üle kui mähiti end langevarju sisse, et oleks soojem ja lähedalolevast külast toodi puid ja leiba, tehti lõke üles. Leivast siiski ei jätkunud ja siis pistsid mehed nahka ka Gagarini toiduvarud, mille nad kapslist leidsid. Võib-olla oli seal ka kurikuulus tuubimarmelaad Põltsamaalt ; )
Re: Vene kosmose hiilgus ja viletsus
Vaevalt küll. Põltsamaa jõudis oma kosmosetoitude proovipartiini alles 67.tympsa kirjutas:Võib-olla oli seal ka kurikuulus tuubimarmelaad Põltsamaalt
Re: Vene kosmose hiilgus ja viletsus
* Panic is called on unresolvable fatal errors.
* It syncs, prints "panic: mesg" and then loops.
* It syncs, prints "panic: mesg" and then loops.
Re: Vene kosmose hiilgus ja viletsus
Veel pisut ajalugu, BBC 4-osaline dokudraama Space Race.
https://youtu.be/xcLphSY8PX0
On olemas ka venekeelne versioon, kellele see keel rohkem suupärane.Keskendutakse von Brauni ja Koroljovi karjäärile ning kaudsele kahevõitlusele
Üsna tasakaalustatud film, mis räägib päris avameelselt kõigist raskustest ja äpardustest kosmosevallutuse algajastul.N. Liidus sõltus palju kompartei juhist. Stalinile kosmos muljet ei avaldanud, tema tahtis vaid kontinentidevahelisi ballistilisi rakette. Hrustsov oli suur kosmose entusiast ja eraldas selle tarvis rohkesti raha, ta taipas kosmosevõitude suurt proagandistlikku tähtsust.Tema ajal Vene kosmosetööstus õilmitses ja saavutas oma tipu .Breznev oli suht jahe kosmose suhtes ja pärast Koroljovi surma käis kõik kiiresti alla. Vene kuurakett oli suur äpardus ja kroonileselt alarahastatud.Pärast ameeriklaste Kuu-vallutust suleti Vene Kuu-programm üsna kiiresti ja Breznev teatas, et N. Liit keskendub orbitaaljaamadele, mis tõepoolest tõid ka teatud edu.Orbitaaljaamadel oli ka sõjaline tähtsus, mida Kuu-reisidel polnud .
Filmis on ka ebatäpsusi ja naiivseid asju, kuid näiteks Vene kosmonautidele film üldiselt meeldis, pidi olema tõepärasem kui paljud teised. Nad polnud ainult nõus, et N. Liidu poliitilist ja sõjalist juhtkonda oli kujutatud karikatuurselt ja samuti sellega, et akadeemik Gluškost oli tehtud väga negatiivne tegelane.
https://youtu.be/xcLphSY8PX0
On olemas ka venekeelne versioon, kellele see keel rohkem suupärane.Keskendutakse von Brauni ja Koroljovi karjäärile ning kaudsele kahevõitlusele
Üsna tasakaalustatud film, mis räägib päris avameelselt kõigist raskustest ja äpardustest kosmosevallutuse algajastul.N. Liidus sõltus palju kompartei juhist. Stalinile kosmos muljet ei avaldanud, tema tahtis vaid kontinentidevahelisi ballistilisi rakette. Hrustsov oli suur kosmose entusiast ja eraldas selle tarvis rohkesti raha, ta taipas kosmosevõitude suurt proagandistlikku tähtsust.Tema ajal Vene kosmosetööstus õilmitses ja saavutas oma tipu .Breznev oli suht jahe kosmose suhtes ja pärast Koroljovi surma käis kõik kiiresti alla. Vene kuurakett oli suur äpardus ja kroonileselt alarahastatud.Pärast ameeriklaste Kuu-vallutust suleti Vene Kuu-programm üsna kiiresti ja Breznev teatas, et N. Liit keskendub orbitaaljaamadele, mis tõepoolest tõid ka teatud edu.Orbitaaljaamadel oli ka sõjaline tähtsus, mida Kuu-reisidel polnud .
Filmis on ka ebatäpsusi ja naiivseid asju, kuid näiteks Vene kosmonautidele film üldiselt meeldis, pidi olema tõepärasem kui paljud teised. Nad polnud ainult nõus, et N. Liidu poliitilist ja sõjalist juhtkonda oli kujutatud karikatuurselt ja samuti sellega, et akadeemik Gluškost oli tehtud väga negatiivne tegelane.
Re: Vene kosmose hiilgus ja viletsus
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Re: Vene kosmose hiilgus ja viletsus
Juunis saab 45 aastat viimasest venelaste hukkumisest kosmoselennul.
Sojuz 11 tegi eduka lennu, kuid maandumisel 160 km kõrgusel avanes enneagselt õhuklapp ja õhk kapslist voolas välja nagu katkitorgatud õhupallist. Kiire rõhulangus tekitas ränga kessoontõve ja mehed surid suurtes valudes veel enne kui õhk otsa sai, sest veri läks sõna otseses mõttes keema .
Sellest ajast saadik keeravad vene torujürid vähemalt mehitatud lendudel mutrid korralikult kinni.
Muide õnnetut Sojuzi pidi juhtima hoopis Leonov, kuid ta meeskonnakaaslase Kubassovi kahtlase röntgenipildi pärast pandi lendama hoopis dublöörid.Sama Leonov andis enne lendu Volkovile nõuande need õhuklapid käsitsi kinni keerata, sest ta ei usaldanud seda lahti-kinni automaatikat. Kuid Volkovil kas läks see meelest ära või ei pidanud ta seda tähtsaks.Instruktsioonis seda ju polnud, seal oli automaatika .Meeste omavahelised suhted polnud kah just head .
Nii on ka teoriseeritud, et kui oleks lennanud automaatika suhtes umbusklik Leonov, oleks ta klapid ise käsitsi kinni keeranud ja tema meeskond oleks ellu jäänud.Samuti oleks kosmonautide elu päästnud skafandrid, kuid 3 skafandris meest poleks mahtunud laeva ja ka kaal oleks üle normi olnud.See, et kitsasse Sojuzi topiti 3 meest dressides ja polnud isegi hapnikumaske nagu reisilennukis dehermetiseerumise puhul alla langevad, oli aga juba Koroljovi aegne viga.
Edaspidi pandi skafandrid alati selga maandumisel ja stardil ning 3 mehe asemel mahtus kabiini vaid kaks.
Film õnnetu Sojuz 11 kohta on siin.
https://youtu.be/uuNjlyIdvVo
Ma ise mäletan kah neid leinapealkirju ajalehtedes, olin siis teismeline poisike .See oli ikka paras shokk kogu maailmale.Isegi Nixon saatis kaastundavalduse ja kirjutas ka Dobrovolski tütrele isikliku südamliku kirja .
2 aastat ei lastud ühtegi vene kosmonauti lendama, kõik rakettide ja laevade sõlmed kontrolliti piinliku hoolega ja mitu korda üle.Leiti tohutult vigu,mutrid olid sõna otseses mõttes keeratud kinni lohakalt, erinevat jõudu kasutades ja mõni isegi palja käega ilma võtit kasutamata.Oli tõeline ime, et taolise töökvaliteediga said surma vaid 2 ekipaazhi.( enne veel Komarov )
Sojuz 11 tegi eduka lennu, kuid maandumisel 160 km kõrgusel avanes enneagselt õhuklapp ja õhk kapslist voolas välja nagu katkitorgatud õhupallist. Kiire rõhulangus tekitas ränga kessoontõve ja mehed surid suurtes valudes veel enne kui õhk otsa sai, sest veri läks sõna otseses mõttes keema .
Sellest ajast saadik keeravad vene torujürid vähemalt mehitatud lendudel mutrid korralikult kinni.
Muide õnnetut Sojuzi pidi juhtima hoopis Leonov, kuid ta meeskonnakaaslase Kubassovi kahtlase röntgenipildi pärast pandi lendama hoopis dublöörid.Sama Leonov andis enne lendu Volkovile nõuande need õhuklapid käsitsi kinni keerata, sest ta ei usaldanud seda lahti-kinni automaatikat. Kuid Volkovil kas läks see meelest ära või ei pidanud ta seda tähtsaks.Instruktsioonis seda ju polnud, seal oli automaatika .Meeste omavahelised suhted polnud kah just head .
Nii on ka teoriseeritud, et kui oleks lennanud automaatika suhtes umbusklik Leonov, oleks ta klapid ise käsitsi kinni keeranud ja tema meeskond oleks ellu jäänud.Samuti oleks kosmonautide elu päästnud skafandrid, kuid 3 skafandris meest poleks mahtunud laeva ja ka kaal oleks üle normi olnud.See, et kitsasse Sojuzi topiti 3 meest dressides ja polnud isegi hapnikumaske nagu reisilennukis dehermetiseerumise puhul alla langevad, oli aga juba Koroljovi aegne viga.
Edaspidi pandi skafandrid alati selga maandumisel ja stardil ning 3 mehe asemel mahtus kabiini vaid kaks.
Film õnnetu Sojuz 11 kohta on siin.
https://youtu.be/uuNjlyIdvVo
Ma ise mäletan kah neid leinapealkirju ajalehtedes, olin siis teismeline poisike .See oli ikka paras shokk kogu maailmale.Isegi Nixon saatis kaastundavalduse ja kirjutas ka Dobrovolski tütrele isikliku südamliku kirja .
2 aastat ei lastud ühtegi vene kosmonauti lendama, kõik rakettide ja laevade sõlmed kontrolliti piinliku hoolega ja mitu korda üle.Leiti tohutult vigu,mutrid olid sõna otseses mõttes keeratud kinni lohakalt, erinevat jõudu kasutades ja mõni isegi palja käega ilma võtit kasutamata.Oli tõeline ime, et taolise töökvaliteediga said surma vaid 2 ekipaazhi.( enne veel Komarov )
Re: Vene kosmose hiilgus ja viletsus
Kuidagi vaikseks on Rogozin jäänud...ei kuuldu enam kilkeid batuuditeemal.
Вице-премьер Дмитрий Рогозин, выступая 27 мая 2016 года на коллегии Минпромторга, заявил о непреодолимом отставании России от США в космосе. Позднее председатель наблюдательного совета госкорпорации «Роскосмос» на своей странице в Facebook сообщил, что пресса исказила смысл его слов. «Лента.ру» разбирается, что могут означать слова Рогозина и как сильно Россия отстает от США в космосе.
«Мы сегодня в космической отрасли отстаем от американцев в девять раз. Все наши амбициозные проекты говорят о том, что мы должны повысить производительность в полтора раза. Ну, повысим в полтора раза, но все равно их не догоним никогда», — заявил на заседании вице-премьер. По его словам, если российская промышленность не станет бороться с бюрократией, то россияне так и будут «смотреть на НАСА и Илона Маска».
«Я сказал, что при таких наших "амбициозных" планах роста производительности труда в космической отрасли мы американцев, от которых по данному показателю отстаем в девять раз, не догоним никогда. Но это вовсе не означает, что мы от них в космосе отстаем в остальном. В некоторых делах, например, в ракетно-космическом двигателестроении мы их опережаем», — пояснил свои слова позднее чиновник
Почему США считают себя лидерами в космосе
То есть вице-премьер имел в виду, во-первых, то, что планы Роскосмоса недостаточно амбициозны, чтобы догнать США. Исправить это почему-то должны предприятия космической отрасли в ходе борьбы с бюрократией. Во-вторых, не все так плохо и РФ есть чем гордиться: двигатели РД-180 считаются лучшими в своем классе и экспортируются в США. Там они устанавливаются на первую ступень ракеты Atlas V, которая используется для военных пусков (в том числе аппаратов GPS) и стартов межпланетных станций НАСА (например, зонда New Horizons к Плутону).
Рогозин не первый раз говорит о низкой производительности труда в космической отрасли страны. Год назад, 19 мая 2015 года, представляя в Госдуме законопроект о создании госкорпорации «Роскосмос», чиновник сравнил ведущие аэрокосмические компании России и США. По его словам, в частной американской Orbital Sciences (входит в Orbital ATK) — производителе корабля Cygnus и легко-средней ракеты Antares для отправки грузов к МКС — работают 1,3 тысячи человек, каждый из которых в среднем ежегодно приносит компании 414 тысяч долларов. В российском Центре Хруничева (производителе российских тяжелых ракет «Протон-М» и «Ангара-А5») работают в 13 раз больше сотрудников, а производительность на порядок ниже. Ее повышение — одна из задач космической госкорпорации.
Первые грузчики
В настоящее время Россия лидирует по трем космическим направлениям: количеству стартов носителей, технологии ракетных двигателей на жидком топливе, а также пилотируемым пускам к МКС. В 2015 году 33 процента (29 раз) мировых пусков ракет-носителей пришлись на Россию, 23 процента — на США и 22 — на Китай. Пятая часть стартов осуществлена ракетами «Союз», десятая — «Протонами». Носитель «Союз» —единственная в данный момент ракета, которую запускают с четырех космодромов трех стран на двух континентах планеты.
В середине 2015 года было объявлено, что европейские компании Arianespace и OneWeb заключили контракт с Роскосмосом на покупку 21 носителя «Союз». Это обеспечило на несколько лет вперед полную загрузку РКЦ «Прогресс», расположенного в Самаре и выпускающего ракеты, а также его подрядчиков. С другой стороны, заказы на коммерческие пуски «Протон-М» продолжают падать и не вселяют оптимизма.
Производимые НПО «Энергомаш» двигатели РД-180 устанавливаются на американские носители Atlas V и Antares. Ранее на носитель компании Orbital ATK устанавливался также модифицированный российский агрегат НК-33, использовавшийся в советской лунной программе. К двигателям этого проекта до сих пор проявляют интерес иностранные партнеры, планирующиеиспользовать модифицированный НК-39К в новом европейском ракетоплане.
Электроники нет
Если у России пока есть средства выведения, то с полезной нагрузкой большие проблемы. Как отмечал все тот же Рогозин, в России сразу семь компаний занимаются космическим приборостроением: ИСС имени Решетнева, РКЦ «Прогресс», НПО имени Лавочкина, РКК «Энергия», НПП ВНИИЭМ, ЦНИИ «Комета» и КБ «Арсенал». У каждой — свои бортовая аппаратура и компьютер. Это приводит к низкой загрузке предприятий, невозможности выпускать массовую продукцию и нехватке средств на технологическую модернизацию.
На Западе в космическом приборостроении сотрудничество производителей и подрядчиков давно налажено. Рынок поделен между четырьмя основными игроками: американскими Lockheed Martin и Boeing, а также европейскими Airbus и Thales, выпускающими аппараты в том числе и двойного назначения. Их спутники отлично себя зарекомендовали: очень надежные, с большим сроком работы (как правило, от 15 лет). Это связано не только с культурой производства, но и с применением радиационно стойкой электроники категории Space, которую в промышленных масштабах Россия не производит.
Один процент
Рынок коммерческого космоса превышает 300 миллиардов долларов в год, и большая часть приходится на космические услуги связи. Например, на предоставление спутникового вещания или доступа к информации, получаемой аппаратом. Производство спутниковых платформ и космических приборов — вторая по доле часть рынка. На этих сегментах России практически нет. Космические пуски, по разным оценкам, — это около четырех процентов. Тут Россия лидер. Даже если добавить продажу силовых агрегатов и посадочных мест в «Союзах» для астронавтов НАСА, то общая доля России на мировом космическом рынке все равно не превысит процента.
Только это не позволяет считать Россию космической державой. Лидерство в пусковом сегменте, двигателестроении и пилотируемых полетах обеспечено за счет советских наработок. В СССР были способны создавать продукт с высокой добавленной стоимостью, большие вложения на начальном этапе обеспечивали его окупаемость в дальнейшем. Но используемые Роскосмосом ракеты, корабли и двигатели, несмотря на постепенную модернизацию, уже нельзя считать бесспорным преимуществом перед конкурентами.
Батут отменяется
С 2018 года США планируют отправлять астронавтов к МКС на собственных пилотируемых кораблях. Для этого НАСА в 2014 году заключило контракты с компаниями Boeing и SpaceX на разработку кораблей CST-100 (Starliner) и Dragon V2. Сумма контрактов — 4,2 миллиарда и 2,6 миллиарда долларов соответственно. Грузовые полеты к МКС США и Япония уже могут обеспечить своими силами. Несмотря на слова Рогозина, батутом США наверняка не воспользуются.
Компания SpaceX, имея в своем распоряжении среднетяжелый носитель Falcon 9, уже сегодня представляет конкуренцию российскому «Протону». Основанная Илоном Маском компания успешно тестирует технологию многоразового использования первой ступени ракеты, что способно удешевить пуск на 30-40 процентов. Хотя двигатели РД-191 (производные от РД-170 и РД-180) ракеты «Ангара» спроектированы с возможностью многоразового применения, экспериментальных работ в этом направлении не ведется. Falcon Heavy (ее можно считать промежуточной между тяжелым и сверхтяжелым носителями) позволит отправить на геопереходную орбиту 22,2 тонны полезного груза, что в три раза превышает возможности «Протона».
На смену тяжелым носителям Atlas V и Delta IV в США придет ракета Vulcan. Двигатели BE-4 для ее первой ступени разрабатывает частная компания Blue Origin, уже три раза вернувшая свой многоразовый корабль New Shepard и одноименную ракету после суборбитального полета. Первые испытания Vulcan назначены на 2019 год.
Нет электроники
Негативно повлияли на космическую отрасль и санкции. Если в таких сферах, как, например, сельское хозяйство, возможно сравнительно быстрое импортозамещение, то в высокотехнологичных отраслях это нереально: в России нет подходящей микроэлектроники, а это означает, что без зарубежной поддержки создать надежный спутник страна не может. Пример с двигателями РД-180 здесь хорошо подходит: СССР вкладывался в инновационные отрасли, а Россия — нет. На это нужны деньги и время, тогда как результат можно ждать слишком долго.
МАТЕРИАЛЫ ПО ТЕМЕ
00:03 19 сентября 2015
Раздраконенный «Союз»
Корабли компаний Boeing и SpaceX как конец российской монополии
Покупка технологий у западных партнеров затруднена по политическим причинам. Надеяться на Китай не приходится — в 1990-е годы Пекин интенсивно заимствовал технологии у России и Украины, и именно промышленный шпионаж заставил США ограничить свое сотрудничество с Поднебесной в космосе. Предлагаемый Китаем вариант обмена технологиями (микроэлектроника на двигатели) слишком неравноценен для РФ, поскольку Поднебесная не располагает достаточно качественными, по сравнению с США, микросхемами категории Space.
Кроме того, у России практически нет рынка сбыта производимых ею (пусть и с иностранными комплектующими) космических аппаратов, кроме стран третьего мира, которые готовы за меньшую стоимость рисковать надежностью спутника. Даже если придет понимание необходимости долговременных инвестиций в космическую науку, отдача от них будет заметна не сразу.
Плохо в стране и с частными компаниями, хотя именно на них делают ставку в США. Успехи российских фирм «ЛИН Индастриал» (разрабатывает сверхлегкую ракету-носитель), «КосмоКурс» (проектируют многоразовый корабль и ракету для суборбитального туризма), а также Dauria Aerospace и «Спутникс» (создают микроспутники) гораздо скромнее, чем у американцев. Но винить в этом сами компании нельзя. Их проблемы не уникальны для инновационного бизнеса в России: бюрократия со стороны Роскосмоса, отсутствие заинтересованности у предприятий-подрядчиков, высокие цены на комплектующие, недоверие инвесторов и долгая окупаемость.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Re: Vene kosmose hiilgus ja viletsus
РОСКОСМОС. ИНФОРМАЦИОННОЕ СООБЩЕНИЕ
08.06.2016 06:49
Пуск ракеты-носителя «Протон-М» с американским космическим аппаратом Intelsat DLA-2 по техническим причинам перенесён на резервную дату - 09.06.2016. Планируемое время пуска – 10:10 мск.
08.06.2016 06:49
Пуск ракеты-носителя «Протон-М» с американским космическим аппаратом Intelsat DLA-2 по техническим причинам перенесён на резервную дату - 09.06.2016. Планируемое время пуска – 10:10 мск.
* Panic is called on unresolvable fatal errors.
* It syncs, prints "panic: mesg" and then loops.
* It syncs, prints "panic: mesg" and then loops.
Re: Vene kosmose hiilgus ja viletsus
Märksa mõistlikum käitumine kui et hambad ristis täiendada grupeeringut Vaikse ookeani põhjas...
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Re: Vene kosmose hiilgus ja viletsus
Putin nimetanud viimasel BRICS-il tähtaegu - 2023 Venemaa oma orbitaaljaam. Varem olla teatatud, et Venemaa võib teha ettepaneku oma Briksi partneritele luua ühine orbitaaljaam kaldenurgaga mitte 51,6 kraadi vaid 64,8 kraadi. See võimaldab sinna kosmoseaparaatide saatmise ka Venemaa territooriumilt (Plesetski kosmodroomilt).
Hiinlased plaanivad 2022-ndaks oma orbitaaljaama.
Allikas Lenta.ru
Hiinlased plaanivad 2022-ndaks oma orbitaaljaama.
Allikas Lenta.ru
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist