Kriku kirjutas:
Ma ei ole siit mitme asjaga nõus:
* ma ei saa aru, milles seisnes "kunstlik venitamine" EU-sse vastuvõtmisel - kas mingil hetkel tõesti eksisteeris iga kriteeriumi järgi EU-kõlbulik Türgi?
Kunstlik venitamine toimus selliselt, et alguses anti Türgile üle ports nõudmisi, väites et nende kriteeriumide täitmisel avame uued peatükid, mis omakorda on eelduseks edukaks ühinemiseks. Seejärel aga, peale suure hulga peatükkide edukat sulgemist, hakati korraga EL'i poolt esile tooma (põhiliselt tehnilisi) põhjuseid, miks ei saada minna üle järgmisesse faasi. Üle viie aasta käis selline trall. Põhjus oli see mida ma juba mainisin, korraga leiti et keskmine eurooplane ükskõik-mis-riigis (kus rohkem kus vähem) ei soovigi Türgit EL'i liikmena näha. See ehmatas erinevate riikide keskvõime ja opositsiooni väga põhjalikult. Kui sellest sai aru Euroopa Komisjon, siis miks te arvate, et Ankara ei saanud sellest samuti aru? Sisuliselt Euroopa inimesed ei soovinud Türgit näha täisõigusliku EL'i liikmena. Vaatame siinses foorumis ringi - kes kümme aastat tagasi oli selle poolt, et Türgi võiks saada EL'i liikmeks 2008.aastal?
Aga lõppjäreldusega kahjuks olen. Nagu juba öeldud, on olukord nagu rahvusvaheliste suhete õpikust. Türgi juhtkond tahtis kaht asja korraga: olla nii EU liige kui ajada EU nõudmistele mittevastavat sisepoliitikat. Kummagi poole jaoks tähendaks järeleandmine eksistentsiaalset muutust: Türgi ei elaks praegusel kujul üle euroopaliku õigusriigi kehtestamise projekti ja EU ei elaks üle kõigi oma väärtuste vastast erandit Türgile (Brexit toimus palju vähema pärast). Niisiis on loogiline otsida endale EU asemel mõni muu liitlane. Selleks sobib oma eksistentsiaalse muutuse juba läbi teinud ja Türgile põhiolemuselt vastuvõetavaks muutunud NSVL, st. VF.
Mingi aeg ei olnud see absoluutselt nii, et Türgi keskvõim ei tahtnud. Türgi suutis umbes kümne aastaga enamat kui Rumeenia (loodetavasti ma ei solva neid) siiani üldse suutnud on.
Aastad aga pole vennad ning 2008.aasta kriis muutis korraga paradigmat veelgi rohkem. Türgis jäi kestma jätkuv majandusbuum, ELis aga tekkis kohutav depressioon. Lisaks juba "tehnilistele" nüanssidele, miks ELi jaoks üks või teine Türgi poolne sulgemine ei sobinud...
Ainuke asi, mis praegu Türgit ja Läänt ühendab, on NATO. Küsimus on, kas Türgi vajab pärast NSVL ohu kadumist NATO-t ja kui jah, siis milleks? Kui kõige suuremad ohud muutunud maailmas on gülenistlik vandenõu ja kurdide separatism, siis kas NATO aitab kumbagi neist tõrjuda?
NATO ei ühenda läänt ja Türgit. NATO ühendab USA'd ja Türgit. Suur vahe. Kõige suurem oht pole kuhugi kadunud. Nagu öeldud ei suudaks Türgi iseseisvalt olla isegi regionaalne liider ja Venemaaga liidus olles oleks see võimalus veelgi väiksem. Liitlasena tuleks kõne alla ka Hiina, kes aga teadupoolest ei vannu kellegile truudust või ei ole kellegi liitlane. Hiina on see riik, kes istub enamasti allavoolu ja ootab, mil kahe omavahel kempleva mehe kontekstis ühe laip mööda ujub, siis läheb ja soovib ellujäänule õnne (kui see ei ole just kalkulse tagajärjel pool minekul, siis võib Hiina ise järgmise mehe panna allavoolu ujuma).
