vesse kirjutas:
Pigem on vene häda punase korra poolt hävitatud ühiskonna sidusus ja inimeste vaheline usaldus (nähtus, millel lääne ühiskonna edu suures osas põhineb). Tšekistide poolt suure vanglapopulatsiooni kultiveerimine ja selle järsku uute tuulte valguses vabastamine tekitas paraja ühiskondliku veremürgituse (mitte et inimeste surmalaagritest vabastamine halb oleks olnud aga need siiski muutsid oma elanikud metsikuks võrreldes aiatagustega). "Kui mina ei võta, võtab keegi teine", "Üks kõigi vastu" jm. vanglamentaliteet levis üle maa ja annab siiamaani vilju. Olgugi, et ajapikku üha väiksemaid.
Ehk ka mõningate muude pikemaajaliste tagasiside mehhanismide rakendumine. Öeldakse, et kes külvab tuult, see tormi lõikab. Vene ühiskond on Lääne omaga võrreldes ikkagi väga vägivaldne. Kuriteod, mis sealkandis toime pannakse, ületavad Lääne "pehmode" sooritusi oma vägivaldsuselt pahatihti ikka kordi. Ehk siis lubatu-lubamtu piir on nihutatud märksa kaugemale, võrreldes Lääne-Euroopaga, aga eriti kaugele näitkes võrreldes Austraalia ühiskonnaga. Käibivad mitmed teooriad, mille kohaselt ongi "nomraalne" iga 25 aasta tagant vägivaldseid puhastuslaineid läbi viia- muidu saavatki rahvast liiga palju ja tegemist on vaat et loodusseadusega ehk normaalse ühiskonna enesepuhastusega. No surevad mõned, aga teistel seetõttu rohkem eluruumi ja eul jälle nagu lill!
Öeldakse, et andestus on heategu iseendale. Kõiki neid jubedusi-rõvedusi, mille abil "nashi dedõ vojevali", ei ole võitjate ühiskond isegi mitte tunnistanud, rääkimata kõigest muust. No tapsime-vägistasime-röövisime muu hulgas sõjasse mittepuutuvaid lapsi-naisi-vanureid, aga mis siis?!? Sõda oli ja sõja ajal tehaksegi selliseid asju! Kaitses emakest kodumaad oma elu hinnaga, mis asja nüüd urgitseda sõnnikuhunnikus ja rasketes oludes tehtud vigasid arvustada?!? Teised teevad ka, miks siis meie ei tohi?!? Ilmselt seeläbi kantakse ühiskonda sisse ka lisaks vangide mentaliteedile ka sõjakurjategijate mentaliteeti, keda on ju sealpool idapiiri ikka kangelaste eest peetud.
Sõjas saadud psühhotraumad on veel omaette teema. Nende meeste hingehaavad ei lähe kellelegi korda, sest mehed ju ei nuta. Nii need naised-lapsed kodus peksa saavad, kui mees oma sisepingeid kuidagi teisiti maandada ei oska. Tihtilugu viinapudeli juures ja see kipubki olema peresuhete normaalsus.
Siit õppust võttes tasub ikkagi Ameerika moodi mõned teod lugeda sõjakuridegudeks isegi siis, kui oma selle kõige õilsamal eesmärgil korda saatsid. Kusagil jookseb piir hea ja kurja vahel, mida ületada ei ole ühiskonna kui terviku jaoks hea. Või kui, siis pole me varsti kuigivõrd paremad kui idanaabrid.
No one said survival was fun.
