Vahepeal ka Helmest positiivsemas võtmes. Natukene kahtlane on see sõjaväestatud piirivalve teema, sest paralleelstruktuur tuleks jälle uuesti nullist luua ning kust saaks inimesi ja raha, kui juba praegu on PPA-s sellega suht tuuga. Kardan, et kui Trump peaks pukki saama, siis ka USA-lt 5 miljoni saamine oleks suure küsimärgiga, rääkimata 500 miljonist.
Sõjaväestatud piirivalve ei oleks mõistlikus teostuses mingi paralleelstruktuur, vaid võiks välja näha nii, nagu eespool kirjeldatud tuletõrjeteenistus toimub. Igas allüksuses (komandos, kordonis) on lihtsamaid ja keerukamaid töid. Kui teha mõistlik tööjaotus, siis on päris raudselt ka ajateenijate (kes nt KV ei mahu või ei sobi) kasutamine. Neile tuleb anda alguses muidugi teatud baasväljaõpe, aga muu on töö käigus õpitav. Kindlasti on siin leevendust kaadripuudusele, tekitame tuleviku värbamisvälja (mis kutselistel teenistustel alati suur probleem on) ja kindlasti kutselised virisevad ka vähem, kui nähakse, et nende töö võidakse ka muudmoodi ära teha.
Taasluua piirivalveametit koos täiendava bürokraatiaparaadiga nagu endised piirivalve tegelased nutnud on - no see ei lähe mette.

Piirivalvurite kriitika (ja need piirivalveameti taasloomise jutud) on alguse saanud sellest piirivalve nn mendistamisest, kus ühendameti juhtkonnas anti loomisel jäme otsi politsei kätte (PV jäi väikseks vennaks), kes võttis juhtkonda ainult oma politseitaustaga jopesid- kursavendi-kambajõmme ning loogiliselt sellisest juhtimiskvaliteedist hakkas tulema asju, mis piirivalvuritel suu lahti võtsid.
Muideks ka politseipoolelt võiks mõelda, milliseid tegevusi võiks aja/asendusteenistuslased edukalt täita. Olles näinud mitmel korral meie sõjaväepolitsei ajateenijate tegutsemist, julgen öelda, et kakleja raudu paneku või joodiku pokri pistmisega saavad väga kenasti hakkama.
Paljud vist ei tea, aga KV meditsiinikeskuse parameediku kursuse lõpetajad on mingi aja praktikal Tallinna kiirabis (kindlasti olete näinud neid KV vormis) - kuulda oli, et kiirabi oli poiste tööga rahul.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.