Annekteerimise varjus. Isegi Venemaa riiklikud kompaniid pelgavad Krimmi
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/annekt ... d=75751873
Poolsaarel ei toimi rahaautomaadid ega tegutse Vene mobiilioperaatorid.
Ometi lootsid nad, et Moskva muudab nende olukorra viivitamatult paremaks. Paraku näitavad kaks möödunud aastat, et kui Krimmi olukord on üldse muutunud, siis veelgi halvemaks kui Ukraina võimu all.
Hoolimata sellest, mida väidavad Krimmi integreerimise kohta riigiametnikud, jääb poolsaar majanduslikult isoleerituks. Kahe aasta jooksul pole Krimmis kanda kinnitanud ükski suur Vene kaubanduskeskus. Nad kardavad, et võivad tunda saada oma rahvusvaheliste tarnijate sanktsioone.
Pärast annekteerimist lubasid võimud muuta Krimmi Venemaa Ränioruks. Kuid millegipärast pole isegi sellised Venemaa riiklikud korporatsioonid nagu Rosatom, Rosnano ja teised seni Krimmis kanda kinnitanud. Nemadki kardavad märksa rohkem oma rahvusvaheliste sidemete pärast.
Sama puudutab pangandussüsteemi. Paradoksaalselt töötasid Ukraina võimu ajal Krimmis paljud Vene pangad – näiteks Sberbanki Ukraina filiaal. Praegu pole Krimmis enam ainsatki Sberbanki automaati. Nagu paljud teised, mõistab seegi pank, et üheainsagi aparaadi avamine tähendaks rahvusvahelisi sanktsioone ja suhete purustamist oma lääne partneritega. VTB president Andrei Kostin nimetas Krimmi minekut oma pangale lausa hukatuslikuks.
Praegu ei toimi Krimmis rahvusvahelised Visa ja MasterCardi pangakaardid. Tegelikult saab küll mõlemalt raha võtta, kuid see on riskantne ja kallis. Iga sularaha väljavõtu eest tuleb tasuda 15% summast.
Krimmis ei tööta ka Venemaa mobiilioperaatorid. MTS-i, Megafoni, Beeline’i jaoks kuulub Krimm rahvusvahelise rändluse alla. Seal pole isegi Venemaa postiteenistust, ainult Крымпочта. Niisamuti ei tegutse seal Venemaa, vaid Krimmi raudtee.
Sanktsioonide tõttu jättis Apple’i kompanii kõik Krimmi iPhone’ide ja iPadide kasutajad ilma võimalusest rakendusi alla tõmmata – nii tasuta kui ka tasulisi versioone. Nüüd tuleb neil registreerida oma telefonid fiktiivselt teistes regioonides. Mõistagi pole Krimmis Apple’i ega teiste rahvusvaheliselt tuntud brändide müügipunkte.
Kaks aastat pärast annekteerimist on loodud selline mudel: kõik välismaa elektroonikaseadmed tuuakse Krimmi teistest Venemaa regioonidest ja kohapeal müüvad neid poolametlikud diilerid. See puudutab ka autosid. Samal ajal võib Krimmis ostetud Mercedesega Ukraina või Euroopa Liidu territooriumile sõitmine tähendada suuri trahve või koguni auto konfiskeerimist.
Omapärane ärimudel
Sevastopoli ajakirjanik Andrei Vassiljev kinnitab: „Teoreetiliselt on Krimmis võimalik kõike osta. Iseasi on, et hinnad on isegi kõrgemad kui Venemaa pealinnades.”
Normaalne tsiviliseeritud äri pole sellistes tingimustes mõistagi võimalik. Kahtlemata oli korruptsiooni Krimmis ka Ukraina ajal, kuid Venemaa rüpes on see saavutanud erakordselt kõrge taseme. Suurimateks anneksioonist võitjateks on osutunud ametnikud, sõjaväelased ning Nõukogude ja Venemaa jõuametkondade (kaitseministeerium, siseministeerium, KGB) pensionärid.
Paraku ei tooda ametnikud, sõjaväelased ega pensionärid midagi. Nad elavad eelarvest. Sellepärast ongi Krimmil võimalik eksisteerida üksnes dotatsioonide najal. 2020. aastani on ette nähtud rahastada Krimmi umbes kümne miljardi euro eest.
Seejuures jaotatakse kõiki suurprojekte varjamatult korruptiivselt. Näiteks sai tänavu augustis Simferopoli rahvusvahelise lennujaama omanikuks Juri Kovaltšuk, Rossija panga president ja Vladimir Putini sõber 1990. aastatest. Tõsi küll, „rahvusvaheliseks” on jäänud üksnes lennujaama nimetus. Mingeid välismaalende Krimmist ei tehta.
Impeeriumi sild
Impeeriumikesksed poliitikud kipuvad mõtlema esmajoones laienemisele ja alles siis selle majanduslikele tagajärgedele. Krimmiga läks täpselt niimoodi. Alles pärast poolsaare annekteerimist näisid võimud märkavat, et neil pole hõivatud territooriumiga mingit ühendust. Loomulikult keeldus Ukraina transiitkaupa läbi Perekopi laskmast.
Krimmist lendab mõistagi Moskvasse lennukeid. Aga needki ei saa lennata otse nagu varem, vaid peavad Ukraina territooriumist kõrvale hoidma ja alustama maandumist Kertši väina kohal. See kõik pikendab lennuaega kuni poolteist tundi. Pole vist vaja märkida, et lennu-transport on kaupade vedamiseks üksjagu kulukas. Ent vanamoodsate parvlaevadega liiklus Kertši-Tamani vahel jääb üsna vähevõimekaks. Sestap otsustatigi juba 2014. aastal, et üle Kertši väina ehitatakse 2018. aastaks 19 km pikkune auto- ja raudteesild.
Tasub märkida, et ehitama hakkab seda kompanii Stroigazmontaž, mis kuulub Arkadi Rotenbergile, Putini vanale sõbrale juba Peterburi päevilt.
Huvitav on seejuures märkida, et ajaloos on varemgi üle Kertši väina sildu ehitatud, kuid nende saatus pole olnud kadestamisväärne. 1943. aastal ehitasid sakslased üle lahe pontoonsilla, ent hoovus viis selle kiiresti minema. 1944. aastal tegid ajutise raudteesillaga katset Nõukogude ehitajad, kuid jääminek purustas selle talad juba järgmisel aastal.
Tugevad hoovused on Aasovi ja Musta mere vahel aasta läbi. Kevaditi saabuvad väina hiiglaslikud jääpangad. Peale selle ulatub vee sügavus 60 meetrini. Tundub, nagu oleks loodus ise silla rajamise vastu. Impeeriumitel on siiski kombeks loodust ignoreerida ja raha mitte lugeda. Kreml on Kertši silla ehitamiseks eraldanud üle kolme miljardi euro.
Mida siis teha?
Üks lahendus oleks õiguspärane, kuid ebatõenäoline. Ilmselgelt ei paista rahvusvaheline üldsus Krimmi annekteerimisega leppivat kasvõi seetõttu, et mitte anda alust pretsedendiks. Teisalt aga vaevalt et Venemaa Krimmi Ukrainale vabatahtlikult tagasi annab.
Mõelgem kasvõi praktilisele aspektile: igasugune territooriumi üleandmine tooks ilmselt kaasa rahva vastupanuliikumise, mida suudeti vältida isegi annekteerimise ajal. Naasvate Ukraina võimude ja propagandaga ajupestud kohalike elanike konflikt oleks vältimatu.
Aga kui vaadata teiselt poolt, võiks esitada küsimuse ka nii: kas Ukraina üldse vajab Krimmi kogu selle venemeelse elanikkonnaga? Ukraina üritab ikkagi korraldada euroopalikke reforme, mida Krimmi valijad takistaksid. Meenutagem, et isegi 1991. aasta Ukraina iseseisvusreferendumi ajal anti sõltumatuse poolt kõige vähem hääli just Krimmis.
Sellises olukorras on ainult üks tsiviliseeritud lahendus, mille kirjutab ette majanduslik reaalsus. Kui Venemaale on Krimmi valdamine niivõrd oluline, peaks ta selle välja ostma. Võib-olla näiteks pikaajaliste või isegi tähtajatute tasuta energiakandjate tarnetega.
Selline kokkulepe suudaks kahe riigi suhted kohe normaliseerida. Ukraina poleks enam selle vastu, et tema territooriumi läbib Venemaa Krimmi-transiit. Tuleks küll alla kirjutada leping praegu represseeritud krimmitatarlaste õiguste kohta.
Selliste kokkulepete ajalooline kogemus on ju olemas. Kui Venemaa müüs omal ajal Alaska USA-le, võttis kogu ülejäänud maailm seda seadusliku lahendusena. Niisamuti aitaks Krimmi ostmine legaliseerida Venemaa kohalolu poolsaarel ja päästaks ta sanktsioonidest.
Selline lahendus näib praegu siiski täiesti ebatõenäoline. Kremlis domineerivad agressiivsed imperialistlikud tunded, mis hindavad ekspansiooni iseenesest majandushuvidest kõrgemaks. Majandusseaduste eiramine võib aga lõppeda väga õnnetult. Meenutagem Nõukogude Liitu, mis samuti lootis naftadollaritele, aga varises oma sõjaliste kulutuste all kokku.
Moskvas toimus värviliste ja suleliste osavõtul Kremli rahastatud teine ülemaailmne separatistide kongress.
https://meduza.io/feature/2016/09/25/li ... nyh-natsiy
https://www.youtube.com/watch?v=oXmvNOZhu7U
В воскресенье, 25 сентября, в Москве состоялся форум «Диалог наций. Право народов на самоопределение и построение многополярного мира» — съезд сепаратистских движений со всего мира, который уже второй год проводится в Москве. Конференция, которая в 2015-м называлась «экспертной», а в 2016-м стала «правозащитной», прошла в отеле «Ритц Карлтон Москва», ее организатор — «Антиглобалистское движение России». На съезде побывал корреспондент «Медузы» Евгений Берг.