Arupärimine kaitseväekohustuslaste tervise kohta (nr 230)
Esimees Eiki Nestor:
Nüüd siis arupärimised. Kõigepealt Riigikogu liikmete Viktor Vassiljevi, Aadu Musta, Anneli Oti, Erki Savisaare, Olga Ivanova, Rein Ratase, Tarmo Tamme, Enn Eesmaa, Dmitri Dmitrijevi, Oudekki Loone, Märt Sultsi, Marika Tuus-Lauli, Kadri Simsoni, Mailis Repsi, Peeter Ernitsa ja Siret Kotka arupärimine. Arupärijate nimel Viktor Vassiljev, palun!
Viktor Vassiljev:
Hea Riigikogu esimees! Austatud kolleegid! On suur au ja ülim nauding tõdeda, et sel hooajal olen mina osutunud selleks isikuks, kes avab arupärimiste vooru. Ma olen kaugel mõttest, et ma olen osutunud selleks valituks oma isikuomaduste tõttu, pigem on ikkagi tegemist tähtsa küsimusega. Eesti on oma geograafilises asupaigas aegade hämarusest alates ikka olnud ajalooliselt tähtsate ja valusate sündmuste ristumise kohas. Sellepärast ei ole meie kaitsevõime mitte ainult teoreetiline või formaalne küsimus, vaid – jumal hoidku selle eest! – see võib osutuda tõesti eluliselt vajalikuks.
Seoses sellega teeb minule ja 16 Keskerakonna fraktsiooni liikmele muret meie kaitseväekohustuslaste terviseseisund. Nimelt osutus eelmisel aastal nendest noortest, kes läksid Kaitseressursside Ameti arstlikku komisjoni, vähem kui üks kolmandik ehk 31,4% kõlblikuks. Ja nendest, kes siiski tunnistati kõlblikuks, saadeti umbes viiendik pärast seda, kui nad mõnda aega olid teeninud, ikkagi koju, sest nad ei saanud hakkama, ei olnud kõlblikud.
Küsimus on siis selles, mis toimub. Kas on liiga ranged tingimused või on miskit meie noorsooga toimumas, et ta on hukka minemas? Kuidas on võimalik, et kaks kolmandikku meie noortest kas ei mõista ühte jalga sammuda või ei jaksa püssi maast üles tõsta? Igal juhul küsimused on üleval ja kaitseminister on meil olemas ning meie praegune kaitseminister on usutavasti parem kui nii mõnigi eelmine kaitseminister, kes ei ole sõjaväes käinudki. Ma usun, et praegune kaitseminister oskab midagi vastata nendele kolmele küsimusele, mis me esitasime.
Kõigepealt: miks meie noored ei vasta nõuetele? Teiseks: milline oli noorte kutsealuste tervislik seisund viis aastat tagasi ja kuidas on see viie aastaga muutunud? Vastusest saame teha järeldused üldise arengusuuna kohta, eks ole. Ja lõpuks: mida on teinud ja mida kavatseb ette võtta ministeerium, et meil siiski valdav osa noortest suudaks läbida selle karastuskooli, milleks paratamatult ja üsna loomulikult on Kaitsevägi, sest see mitte ainult ei karasta inimest, vaid on ka patriootliku kasvatuse koht. Me võime siin rääkida soolisest võrdõiguslikkusest või mitte, aga mehe teeb meheks ikka see, kui ta oskab koos teiste meestega metsas telgis ööbida, oskab püssi lasta, oskab enda eest seista, oskab arvestada sellega, et temaga õlg õla kõrval ja seljad vastamisi on teised mehed, kes samadel eesmärkidel ja sarnase ettevalmistusega on alati nõus välja tulema, et kaitsta naisi ja lapsi, et kaitsta kodumaa vabadust ja kindlustada meie tulevik, et püsiks siin meie rahvas, meie kultuur, meie keel ja me elaksime edasi sellel maalapil, mis paraku ka edaspidi on nii NATO piiriks kui ka Euroopa Liidu piiriks. Ohutu see elu siin ei ole ja mingit ohutustunnet ei ole ju ka meie emadel ja isadel ning vanaemadel ja vanaisadel, kui nende pojad ja pojapojad ei oska püssi lasta, ei oska ennast ja oma peret kaitsta. Kuidas nad ikkagi oskaksid kaitsta seda riiki, kus me tahame elada veel ja veel? Aitäh!
Esimees Eiki Nestor
Arupärimisele vastab kaitseminister Hannes Hanso. Palun!
Kaitseminister Hannes Hanso
Head Riigikogu liikmed! Ka minu poolt soojad tervitused uue poliithooaja alguse puhul! Ning suur au on olla siin uue istungjärgu esimesele arupärimisele vastaja. Sel nädalal saab mul aasta – mõni päev on siiski veel minna – selles ametis täis. Loomulikult meie ees seisab riigikaitseküsimustes, nagu ka eelkõneleja väga elulisi arve tuues viitas, väga palju keerulisi ja raskeid ülesandeid. Ajateenistus loomulikult on üks peamistest komponentidest, mille baasil me oma reservile rajatud sõjaväge üles ehitame, ja seetõttu on noorte tervis kahtlemata nii ühiskondlikus plaanis kui ka Kaitseväe plaanis ääretult oluline.
Aga esiteks natukene statistikat. Tegelikult on nii, et päris üheselt öelda ei saa, et kahe kolmandiku kutsealuste terviseseisund ei luba neil teenistuskohustust täitma asuda. Nimelt, Kaitseressursside Ameti arstlik komisjon saab teha kolm võimalikku otsust. Esiteks, et kutsealune vastab kehtestatud tervisenõuetele ja ta suunatakse ajateenistusse. Selliseid otsuseid tegid Kaitseressursside Ameti arstlikud komisjonid eelmisel aastal tõepoolest umbes kolmandiku kutsealuste kohta. Kui kutsealune ei vasta kehtivatele tervisenõuetele, siis langetatakse vastav otsus ja selliseid otsuseid tehti möödunud aastal 29% kutsealuste kohta. Ent enim tehti otsuseid, et kutsealune ajutiselt ei vasta tervisenõuetele. Sellisel puhul, head Riigikogu liikmed, antakse kutsealusele ajapikendust oma tervise parandamiseks ning ta kutsutakse uuesti komisjoni ette, kuni ühel hetkel saab teha otsuse selle kohta, kas kutsealune vastab või ei vasta tervisenõuetele. Selliseid otsuseid tehakse tegelikult kõige rohkem. Möödunud aastal näiteks moodustasid sellised otsused umbes 40% kogu otsustatud kaasustest. Pean ka täpsustama, et nendest ajutiselt mittekõlblikest umbes kolmandik tunnistatakse siiski hiljem tervisenõuetele vastavaks. Mis puudutab peamisi diagnoosigruppe, siis põhjuseks, miks enamik kutsealuseid teenistusest kõrvale jäetakse, on psüühika- ja käitumishäired ning lihas-luukonna ja sidekoe haigused.
Teine küsimus oli, kuidas on olukord muutunud viimase viie aasta jooksul. Märkimisväärseid muudatusi tegelikult toimunud ei ole. Teenistuskõlblike, mittekõlblike ja ajutiselt mittekõlblike suhtarv on püsinud sama, nagu ka mittekõlblikuks tunnistamise peamised diagnoosigrupid – need, mida ma just ära nimetasin.
Tegelikult tahaks eelneva valguses ümber lükata ühe levinud valearusaama, mis kipub arstlike komisjonide statistikat vaadates tekkima. See arusaam kumab läbi ka sellestsamast arupärimisest siin ja see arusaam on see, et justkui Eesti noored on kuidagi eriti haiged. Ei ole tegelikult Eesti noored eriti tõbised, kindlasti pole nad haigemad kui näiteks Soome noored, kellest kaitseväeteenistusse võetakse 75%. Pigem on küsimus meie tervisenõuetes, mis on kehtestatud kaitseväeteenistusse võetavatele noortele. Need nõuded on Eestis üsnagi ranged. Nii et küsimus on pigem selles, kas nende terviseseisund vastab nendele nõudmistele, mida meie kaitseväeteenistus eeldab. Ühest küljest on sellised ranged tervisenõuded põhjendatud. Me ei valmista ajateenijaid ette jõhvikal käimiseks või seente korjamiseks, me valmistame neid ette väga konkreetselt riigi kaitseks ja tänapäeva sõjaks.
Tõin siin ennist Soome näite. Soomes on pandud rõhku mitte ainult inimeste ettevalmistamisele sõjaliseks riigikaitseks, vaid on ka motivatsioon, et inimesed läbiksid kaitseteenistuse – filosoofiline alus on seega mõnevõrra teistsugune. Meie puhul tähendab see seda, et keskmine ajateenija peab suutma kiiresti ja raske varustusega joosta, roomata, läbida pikki vahemaid, kanda seljas mitte ainult automaati, vaid näiteks ka üle kümne kilo kaaluvat kuulipildujat või tankitõrjegranaadiheitjat koos laskemoonaga ja nii edasi. Olen ka ise koos meie sportlastega sidepataljonist ühe täieliku sõduritesti läbi teinud ja ütlen, et see on päris ränk asi. See kestab üle 20 tunni, 36 kilo seljas, 20-kraadises külmas ja sügavates lumehangedes, hommikul kell 4 on algus ja sisuliselt kulub ööpäev kuni kogu katse lõpetamiseni. Vahepeal tuleb varjuda, siis astuda lahingutegevusse ja täita kõikvõimalikke ülesandeid. Jah, peale kolme või nelja kuud seda n-ö SBK-d ehk sõduri baasväljaõpet on see on päris tõsine füüsiline väljakutse. Ja see, mida ma nägin, oli, ma ütleks, väga muljetavaldav.
Aga teemapüstitus kui selline muidugi on õige. Need tervisenõuded vaadati 2013. aastal üle ja võib-olla tõesti on praegu kehtivad nõuded liiga ranged. Selles mõttes, et kaugeltki mitte kõik tänapäeva sõjas vajalikud ametikohad ei eelda näiteks suurte raskuste kandmist või pikkade vahemaade jalgsi läbimist. Palju on ametikohti, kus vaimne vastupidavus või matemaatiline mõtlemine või arvuti käsitsemise oskus on sama olulised. Kui me sellises tehnoloogilises toitumisahelas liigume oma Kaitseväega väga süsteemselt järjest kõrgema tehnoloogia kasutuselevõtu poole, siis on tõesti põhjust tervisenõuetesse paindlikumalt suhtuda. Praegu me mõõdame kutsealuseid ühe mõõdupuuga.
Ja ega Eesti noored tegelikult väga haiged ei ole. Seda kinnitab ka sõltumatu, tsiviilsektori tervishoiuspetsialistide kogutud statistika. Lisaks küllap näete tänaval ka ise, et inimesed kõnnivad meil üldiselt kahe jala peal. Tervise Arengu Instituudi läbi viidud Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuringu andmetel esines pikaajaline haigus või terviseprobleem 29%-l meid huvitavast vanusegrupist ehk siis noormeestest vanuses 16–27 eluaastat. Selle uuringu järgi on terviseprobleemid põhimõtteliselt samad, mida ma juba nimetasin: need on seotud liigesehaigustega, traumadega, lülisambahaiguste ja depressiooniga, samuti kõrgenenud vererõhuga, ülekaalu ja rasvumisega. Selline üldine tervisestatistika näitab, et tõsisem terviseprobleem võib esineda mitte 60%-l, vaid pigem 30%-l noormeestest. See meie kogutud statistika põhimõtteliselt vastab ka teistele tervisestatistika andmetele.
Loomulikult, meie süsteem on üles ehitatud nii, et me tegeleme kutsealuste puhul kontingendiga, mille ühiskond meile ette annab. Mul sündis 40 päeva tagasi laps ja riigikaitsega pole tal midagi tegemist enne, kui ta on nii vana, et temast on saanud kutsealune. Aga tahan öelda, et me peame tegelema selle produktiga või selle materjaliga – ühiskondlikus plaanis materjaliga –, mille ühiskond meile ette annab.
Me oleme alustanud Kaitseressursside Ametiga arstlike komisjonide töö täpsemat analüüsi, et aru saada, mismoodi noorte terviseseisund ühes või teises Eesti piirkonnas erineb ning mis on selle põhjusteks. Statistikat vaadates me näeme eri kohtades väga erinevat teenistusest vabastamise protsenti. See on kindlasti üks suur küsimus, miks kusagil saab suunata teenistusse 70 või 80%, teisal aga näiteks 30% kohaletulnutest. Tuleb vaadata, mis selle kõige taga on.
Riigikogu võttis möödunud aastal vastu väga targa seaduse, mille me ise muidugi kirjutasime, et uuest aastast saavad arstlikud komisjonid üle terve riigi – loomulikult kutsealuse nõusolekul – ligipääsu e-tervise infosüsteemile. See aitab meie arstlikel komisjonidel teha paremaid ja teadlikumaid otsuseid ning annab ka pikaajalise ülevaate, mitte ainult hetke läbilõike noore inimese hetkeseisundist. Me näeme tema tervet terviseajalugu.
Sellega me saavutame kaks või kolm asja korraga. Esiteks säästame määratult maksumaksja raha. Praegu me hekseldame läbi 13 000 inimest ja ühe inimese läbihekseldamise hind on natuke alla 200 euro. Ka tekib võimalus inimeste jooksutamist vähendada. Kui nad teevad selle linnukese, et nad on nõus, et nende andmed edastatakse, siis on kõik palju lihtsam. Võib-olla mõnda noort pole üldse põhjust komisjoni kutsuda, võib-olla mõne puhul tekib küsimus, et oled terve elu terve olnud, miks siis nüüd põlv valutab. See on väga oluline uuendus ja see jõustub uuest aastast. Aitäh Riigikogule, et te selle targalt vastu võtsite!
Aga väljalangemine ajateenistuse käigus on jah probleem. Me oleme oma uuringutega jõudnud järelduseni, et tegelikult ajateenijatele teenistuse käigus nii suur füüsiline koormus ei lange, et neist umbes 20% peaks välja langema. Ilmselt on põhjused kusagil mujal. Eks kindlasti mõjub täiesti teine keskkond, igapäevaste harjumuste kõikvõimalik muutmine. Inimesed ikkagi pannakse sõna otseses mõttes telki elama, hommikul vara ärkama ja siis kõik korraga sööma ja tualettruumis käima. Siin on mingisugused sellised põhjused minu arvates ka, mängus ei ole otseselt tervise- või mingid füüsilised probleemid. Võib olla ka teisi probleeme. Mina kindlasti kavatsen sellele teemale suurt tähelepanu pöörata.
Käimas on kümneaastase arengukava tegemine ja üks nendest asjadest, mida me peame kindlasti analüüsima, ongi see, kas meie Kaitseväe suurus kümne aasta perspektiivis on optimaalne. Võib-olla ei ole, võib-olla peaks seda suuremaks tegema. Kui meie vajadus reservväelaste järele jääb samaks, siis hakkab tegelikult asjaomane protsent tulevikus nii või teisiti tõusma. Lihtsalt elanike ja ka potentsiaalsete kutsealuste arv väheneb ning kui me otsustame liikuda teises suunas ehk siis ajateenijate arvu suurendada, siis loomulikult nende osakaal elanike arvus kasvab.
Mis puutub sellesse paindlikkusesse, millest ma juba rääkisin, siis seda me praegu tolle kümne aasta arengukava raames väga tõsiselt arutame. Ühel hetkel loomulikult kõik need diskussioonid jõuavad ka siia Riigikogusse.
Nii et me peame nendes küsimustes keskenduma kõige paremale võimalikule integratsioonile. Samas ma igaks juhuks ütlen, et eesmärk omaette ei tohiks olla kõikide teatud vanusegrupi noormeeste ajateenistusse võtmine. Meil on oma eelarve juures optimaalne Kaitsevägi. Loomulikult me peame tegema valiku, kas me loome lihtsalt üksusi, kes käivad automaadiga metsas, või hoopis panustame näiteks soomusmanöövervõime tekitamisele. Mõlemat korraga, kõike me ei saa. Need on need valikud ja me peame neid tegema sõjaliselt hästi ratsionaalsest vaatenurgast. Üksused, mis meil olemas on, tuleb komplekteerida ja seni me oleme seda suutnud. Jah, on olnud väljalangejaid, aga tegelikult me võtame kaitseväeteenistusse noormehi teatud varuga, et seda probleemi vältida.
Nii et küsimused, mis siin tõstatatud on, on kõik õigustatud. Aga ma mingit musta, tumedat pilti ei maaliks. See protsess on dünaamiline ja me jätkame kohandumist aja nõuetega, nii nagu kõik teised valdkonnad. Midagi ei ole lõplikult valmis, me peame olema paindlikud, et meie riigikaitse oleks parim. Aitäh!
Esimees Eiki Nestor
Küsimused ministrile. Enn Eesmaa, palun!
Enn Eesmaa
Suur aitäh! Austatud minister, tänan põhjalike vastuste eest! Jäi kõrva võrdlus Soomega: et meil on vastuvõtutingimused rangemad ja soomlasi läheb kaitseväkke üsna palju rohkem kui eestlasi. Kuid sellel asjal on ka teine külg. See on kokkulepe, millised on piirid, mis tingimustel mehi teenistusse võetakse ja mis põhjustel mitte. Väga oluline on see, kui palju Soomes pärast välja langeb. Meil on enam-vähem see protsent teada. Äkki on niimoodi, et soomlasi pärast langeb rohkem välja kui meil siin Eestis?
Kaitseminister Hannes Hanso
Ma täpset Soome statistikat ei tea. Minu teada on neil süsteem üles ehitatud selliselt, et väga palju välja ei lange. Eesmärk on ikkagi, et inimesed, kes on ajateenistusse võetud, saavad selle ka lõpetada. Aga ma tean, et kui Eestis on tarvis arstliku komisjoni otsust, selleks et ajateenija, kellel on kaebusi, saaks lahkuda, siis Soomes lihtsalt väeosa ülem võib selle otsustada, kui ajateenija ükskõik mis põhjusel ei taha teenida.
Bürokraatiat on neil selles küsimuses vähem. Aga nagu ma ütlesin, meil on selles valdkonnas aus filosoofiliselt täiesti erinev arusaam. Aga oletagem, spekuleerigem või teoretiseerigem, et me võtame ajateenistusse 80% või 90% kutsealustest. Selleks on vaja täiendavat infrastruktuuri, meil peavad olema kasarmud, toit, väljaõpe ja kogu vajalik tehnika ning instruktorid. Saja ajateenija kohta on vaja – ma peast ütlen – kaheksa või üheksa instruktori ametikohta. Sel juhul me peaksime oma Kaitseväge selles mõttes kasvatama, aga meie sõjaline võimekus kannatab, sest me kulutame olemasolevat piiratud ressurssi lihtsalt väljaõppe peale.
Sellise tasakaalukoha määramine on igas riigis ilmselt erinev, aga muidugi me vaatame alati, mida teised riigid teevad. Ilmtingimata ei pea alati ise jalgratast leiutama ja selles mõttes on naaberriikides toimuv oluline. Me oleme kogu aeg ajateenistusepõhise reservi loomist jätkanud. Nagu me teame, otsustasid vahepeal paljud meie naabrid – Läti ja Leedu näiteks, aga ka Rootsi – sellest loobuda, nüüd on Leedu ajateenistuse taastanud, Rootsi aga valinud teatud hübriidlahenduse. Me oleme selles mõttes kogu aeg õigel teel olnud. Ma tean, et ka Lätis on asi uuesti arutlusel. Aga meie süsteem on ennast õigustanud. Kui me räägime kogu kontingendist, mis meil sõjaajal kasutada oleks, siis nii väikese riigi puhul umbes 21 000 inimest on väga hea. Me oleme selle süsteemi reaalselt järele proovinud ja teame, et see on tegelikult töötav süsteem.
Esimees Eiki Nestor
Peeter Ernits, palun!
Peeter Ernits
Aitäh, juhataja! Hea kaitseminister! Kui 26% meie poistest on psüühika- ja käitumishäirete tõttu tegevteenistuseks kõlbmatud, siis kas see peegeldab tervet ühiskonda? Kas näiteks teie juhitavas Kaitseministeeriumis või siin Riigikogus või ka muudes asutustes on samuti 26% personalist psüühika- ja käitumishäiretega või see iseloomustab ainult seda noorte poiste seltskonda? Või on hoopis nii, et hilisemas vanuses see protsent hoopis suureneb, mis oleks loogiline?
Kaitseminister Hannes Hanso
Ma arvan, ei oleks paslik, kui mina Riigikogu selles mõttes iseloomustaksin. Ka Kaitseministeeriumis ei ole sellist analüüsi minu teada tehtud. Aga ma usun, et sõel, mis inimestel tööle saamiseks konkurssidel läbida tuleb, on väga tihe. Viimasel ajal kandideerib ühe ametikoha peale tihtilugu vähemalt paarkümmend inimest ja see juba näitab, et ükskõik mis tasandil on nad ennegi läbinud väga tiheda sõela ja neil on varasem töökogemus. Ja ega 16.–27. eluaasta vahel ei ole inimestel sugugi ainult psüühikaprobleemid, võivad olla ka teised haigused.
Kui uuesti nimetada, siis tõesti on psüühika- ja käitumishäired, kuid ka lihas-luukonna ja sidekoe haigused. Ma ei ole küll arst, aga ma saan kinnitada, et sellel 26%-l ei ole kindlasti üks diagnoos. Tegu on statistikaga, kuidas meie ühiskonnas mingites valdkondades lood on. Mittemeedikuna ei kuulu kindlasti minu kompetentsi komisjonide otsuseid õigeks või valeks hinnata. Peab usaldama inimesi, kes oma tööd teevad.
Esimees Eiki Nestor
Viktor Vassiljev, palun!
Viktor Vassiljev
Aitäh, härra Riigikogu esimees! Härra minister, kolleeg Ernitsa küsimus oli päris huvitav. Enne teid oli ametis kaks kaitseministrit, kes ei käinud sõjaväeteenistuses. Teie olete käinud. Nii et ühe kolmandiku printsiip kehtib ilmselt ka kõige kõrgemas ešelonis. Aga minu küsimus on teine. Te väidate, et sõjaväeteenistus on ääretult raske, tuleb käia näiteks kümme kilomeetrit, kümne kilo raskune kuulipilduja seljas, ja ööbida telgis. Aga noored mehed saavad ju massiliselt hakkama sellega, et lähevad teise külla simmanile, seljakotis kaks six-pack'i, mille löögijõud ei ole mitte palju väiksem kui kuulipildujal, ja ööbivad Rabarockil telgis. Pole mingit häda! Mis ikkagi muutub järsku, mis klõps käib ära siis, kui nad lähevad Kaitseressursside Ameti arstlikku komisjoni, kus tuleb välja, et pikka maad nad käia ei saa, ööbida telgis ei saa ja raskusi tõsta ei julge?
Kaitseminister Hannes Hanso
Proovin siit kusagilt küsimuse välja lugeda. Ma olen nõus, et on inimesi, kes on rohkem huvitatud kaitseväeteenistusest ja riigikaitsesse panustamisest kui mõned teised. Noorus on noorus! Ja nagu ma ütlesin, siis tegelikult, kui me vaatame, kes lähevad teenistusse ja kelle teenistus lükatakse edasi, siis ei saa öelda, et Eesti noored on kõik haiged. Ma arvan, et Rabarockid ja külasimmanid on kindlasti füüsiliselt väga kurnavad, aga nad mõjutavad inimese tervist ja kogu käitumist ka positiivselt. See on see nn materjal, millega me tegeleme, ja me oleme seni leidnud toimiva tasakaalu, mis vastab meie vajadustele. Nagu ma juba seletasin, meie eesmärk ei saa olla 100% teatud vanusegrupi noorte kaitseväeteenistusse võtmine.
Esimees Eiki Nestor
Külliki Kübarsepp, palun!
Külliki Kübarsepp
Aitäh, hea esimees! Hea minister! See, et noored kukuvad teenistusest välja, on ju tegelikult tagajärg. Mitmed uuringud on näidanud, et koolides ei suudeta enam tagada piisavat kehalist kasvatust, anda tugevat füüsilist põhja järgnevaks eluks. Kui ma vaatan valitsuse tegevuskava punkti 6.29, siis seal on väga selgelt öeldud, et soovitakse gümnaasiumiastmes järk-järgult riigikaitsekäsitlus muuta põhiõppekava osaks. Kui kaugele te sellega jõudnud olete? On välja käidud ka idee, et sellestsamast 2%-st, mis me kulutame kaitseks, võiks midagi eraldada koolides riigikaitseõpetuseks. See puudutab minu arvates ka füüsilist valmisolekut. Kui kaugele te sellega jõudnud olete? Võib-olla see oleks samm, mis aitaks meil selle probleemiga lihtsamalt toime tulla.
Kaitseminister Hannes Hanso
Aitäh! Väga õigustatud ja mõistlik küsimus. See on võrdlemisi uus projekt, see riigikaitseõpetus. Seda me rahastamegi Kaitseministeeriumi eelarvest, olgugi et sõjaline riigikaitse ei ole ainukene julgeolekuteema. On väga palju ka Siseministeeriumi haldusala teemasid, mis puudutavad siseturvalisust. Me tegelikult juba teeme seda tööd. Kui me vaatame asjaomaseid numbreid ja õppekavu, siis me näeme, et me katame oma vahenditega ära väga arvestatava osa teiste ministeeriumide haldusalast.
Ja see on okei 
. See, et noored tahavad riigikaitset õppida, on väga teretulnud. Ma peast numbreid ei tea, aga praegu kõikides Eesti koolides veel riigikaitset ei õpetata.
Ent meie selge suund on see, et igas koolis, kus soovitakse seda õppida, peab see olema võimalik. Praegu see minu teada nii ka on. Me laiendame seda, aga õpetajate väljaõpetamine on päris pikaajaline protsess. Me ei saa üleöö teha nipsu, ja homme algab kusagil mingisugune uus kursus. See kõik nõuab tööd ja me olemegi seda aastate jooksul teinud. Väga teretulnud on ka see, et vähemalt pooled riigikaitsekursusest osavõtjad on noored neiud. Nii et ühiskondlik pinnas, noorte valmisolek nende teemadega kursis olla on laiem. On ka olemas võimalus osaleda vabatahtlikult teatud sõjalises väljaõppes, käia laagrites jne. Samas ma oma haldusala suure patrioodina ikkagi tõmbaks kuhugi joone alla. Kui me hakkame juba lasteaias või algkoolis Kaitseministeeriumi raha kulutama, siis me võib-olla riigikaitset tehnilises mõttes üles ehitada ei saa. Tuleb ikkagi leida mõistlik tasakaal. Veel kord ütlen, et praegu on see meil tegelikult olemas.
Esimees Eiki Nestor
Raivo Põldaru, palun!
Raivo Põldaru
Aitäh, härra esimees! Lugupeetud minister! Eelmise küsimuse jätkuks puudutan ka kooli. Kas on haridusministriga peetud nõu, et võib-olla oleks vaja võtta kasutusele meetmed kehakultuuri taas au sisse tõstmiseks? Mõtlen spordikoole ja kõike seda. Aastakümneid tagasi ikkagi sport oli koolis hoopis teistsugune kui ta tänapäeval, kehalise kasvatuse tunnid kaasa arvatud.
Kaitseminister Hannes Hanso
Tänan! Hea füüsiline vorm on kindlasti üldse terve, produktiivse ja normaalse elu eeldus. Noores eas tehtud sport on kahtlemata ülimalt oluline – siin ei saa olla mingisugust kaheti mõtlemist. Nende õppekavade koordineerimine kindlasti ka toimub. Mis puudutab kehalise kasvatuse au sisse tõstmist, siis jah, eks alad, millega inimesed tegelevad, on muutunud. Tänapäeval näeme noortel väga hästi välja arenenud pöidlaid, millega saab mingeid vidinaid kasutada. See ei ole ilmtingimata halb, aga tõsi on, et neid oleks füüsiliselt vaja rohkem koormata juba alates lasteaiast. Lasteaiakasvatajad ütlevad, et vanasti rippusid lapsed igasuguste ronimispuude otsas, aga nüüd enam ei jaksa rippuda. See on juba lasteaias nii. Kust see kõik algab?
Eks ühiskond muutub, toimub linnastumine. Me kõik teame, et Tallinn meelitab kuidagi inimesi kogu aeg pealinna. Väga paljud elavadki pealinnas. Enne oli elanikke midagi kolmsada tuhat, nüüd on üle neljasaja tuhande. Siin on aga inimeste ligipääs loodusele, metsale ja üldse vabas õhus ajaveetmise võimalustele oluliselt väiksem kui maal. Ühiskond muutub ja Kaitsevägi muutub, ka seal nõutavad füüsilised eeldused muutuvad. Ent kindlasti need on asjad, millega me peame tegelema ja mida on vaja arvesse võtta.
Esimees Eiki Nestor
Valeri Korb, palun!
Valeri Korb
Aitäh! Lugupeetud härra kaitseminister! Need noored, keda Kaitseväe arstlik komisjon läbi vaatab, saavad füüsilise ettevalmistuse ju tükk aega enne seda, kui nad peavad relva kätte võtma. Aga kui me vaatame, kus meie noored tänapäeval sporti teha saavad, siis pilt pole hea. Spordiklubid on kõik väga kallid, kõik ei saa sellega tegeleda. Me ehitame riigigümnaasiume, aga ühtki spordiväljakut ma pole veel uue riigigümnaasiumi juures näinud. Koolis toimetavad praktiliselt kohalikud omavalitsused. Kolleegid rääkisid siin riigikaitseõpetusest, aga tuleb välja nii, et riik seisab riigikaitsja füüsilisest ettevalmistusest kuidagi eemal. Ta lihtsalt peab kusagilt tulema ja relva kätte võtma. Kas mul läks midagi viltu?
Kaitseminister Hannes Hanso
Mul on raske hinnata, milline oli ligi paarkümmend aastat tagasi kutsealuste tervislik seisund – kas see oli kuidagi parem või halvem. Nagu ma ka teie küsimustele vastates ütlesin, viimase viie aasta jooksul pole muudatusi olnud. Kui me vaatame oma naaberriike, siis näeme, et mingit anomaaliat tegelikult ei ole. Eesti noored on sama terved või haiged, kui on meie naaberriikide noored.
Üldine tähelepanu füüsisele ja kõigele sellisele on mõistetav, aga minu meelest on tähtis, et meil oleks funktsionaalne Kaitsevägi. Ma ütleks, et Kaitsevägi on ka praegu funktsionaalne, ta täidab talle püstitatud ülesandeid. Meie eesmärk saabki olla ainult see. Mida parem on n-ö materjal, mis meile sisse tuleb, seda parem loomulikult. Aga kui te tähelepanelikult vaatasite viimaseid olümpiamänge, siis te teate, et meie neljast medalivõitjast kolm on kaitseväelased. See ei ole meile mingisugune seadusega pandud kohustus, ent just sellepärast, et meil oleks tõesti head maadlejad, sõudjad, vibulaskjad, on meil paljud inimesed Kaitseväes palgal. Tahame just neid väärtusi propageerida. Kordan, see ei ole meile seadusega pandud kohustus, see on meie missioon. Ma usun, et selles osas me teeme ära väga palju rohkem kui mõnedki teised asutused.
Esimees Eiki Nestor
Ain Lutsepp, palun!
Ain Lutsepp
Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Kas küsimus ei või olla selles, et mõningad nõuded kutsealustele on liiga kõrged? Võib-olla õnnestub nõudeid diferentseerides asjade seisu kuidagi paremaks muuta? Ja teiseks on mul küsimus, kas ei ole tihti küsimus hoiakus. Lihtsalt ei saada aru, mille jaoks meil ajateenistus on. Selles mõttes seisab ehk riigikaitseõpetuse valdkonnas ees suur töö.
Kaitseminister Hannes Hanso
Tänan! Paindlikkus, ma arvan, ongi tulevikku vaadates võtmeküsimus. Kui me ka Riigikoguga järgmist Kaitseväe kümne aasta arengukava arutame, siis kindlasti me seame endale uued eesmärgid. Eelkõige puudutab see kahte asja: see puudutab nii meie sõjaväe suurust kui ka tehnoloogiat, mis peab meil kümne aasta pärast tagatud olema. Minu meelest on üsna võtmetähtsusega see, et me peame olema suutnud eemaldada kõikide mõõtmise ühe vitsaga. Tuleb üle minna isikupõhisemale, indiviidipõhisemale lähenemisele, süsteem peab võimaldama teatud paindlikkust. Selles mõttes usutavasti mingit erimeelsust ei ole. Me peame kohanduma tehnoloogia arenguga, peame kohanduma uute väljakutsetega ja maailmaga meie ümber. Nii et ma olen nõus, et me peame tulevikus paindlikumad olema. Kaitseväe juhtkonnaga oleme sellest ka praegu rääkinud.
Esimees Eiki Nestor
Monika Haukanõmm, palun!
Monika Haukanõmm
Tänan, härra juhataja! Lugupeetud minister! See, et meie kaitseväeteenistusse minevate noormeeste tervis on kehvapoolne, on teada. Lisaks sellele, et nad ei lähe sinna tervisest tulenevatel põhjustel, ei lähe osa noori inimesi teenistusse ka tulenevalt oma usust või veendumusest – see lihtsalt ei võimalda neil püssi alla minna. Need noormehed või siis ka neiud saadetakse asendusteenistusse. Minu küsimus ongi, millistel juhtudel suunatakse noored asendusteenistusse ja kui palju neid on. Mis teie arvate, kas asendusteenistust peaks rohkem kasutama, et siiski ka need noored, kes muidu jääksid kõrvale, saaksid anda oma panuse ühiskonna jaoks oluliste valdkondade edendamisse?
Kaitseminister Hannes Hanso
Tänan! Kui me räägime sõjalisest riigikaitsest, siis loomulikult on minu töö vastutada selle eest, et meil oleks üles ehitatud võimekas ja sõjalist kaitset võimaldav Kaitsevägi. Asendusteenistus on meil väga mõistlikult seaduse järgi antud õigus nendele inimestele, kes teie nimetatud põhjustel ei taha või ei saa tulla Kaitseväkke. Neile on pakutud alternatiivi. Seda võimalust Eestis laialdaselt ei kasutata, ent siiski – mul statistikat ei ole käepärast – on igal aastal kümneid inimesi, kes lähevad asendusteenistusse. Selle vastu loomulikult ei saa kellelgi mõistlikul inimesel midagi olla.
Samas on siin mängus huvitavaid nüansse, näiteks see, et meie peame kaitse-eelarvest maksma nende inimeste miinimumpalga ja ka lisanduvad maksud. See seab nad teistest ajateenijatest väga erinevasse olukorda. Tegelikult, kuidas ma ütlen, kasutatakse meie kaitse-eelarvet nagu sotsiaalteenuste pakkumiseks. Kui me küsime asutuselt, kellele me asendusteenistujat pakume, kas nad on teatud inimesest huvitatud, siis vastatakse, et jah, oleme küll, aga kui me küsime, kas nad on huvitatud selle inimese palkamisest, siis ei ole. Selline väike paradoks kogu selles süsteemis on. Tegelikult on nii, et mida rohkem on asendusteenistuses olevaid inimesi, seda rohkem me peame eraldama ressursse nende kulude katmiseks asutustes, kus nad töötavad. Mingist piirist alates see muutub Kaitseväe seisukohalt ebaratsionaalseks.
Esimees Eiki Nestor
Krista Aru, palun!
Krista Aru
Aitäh, härra esimees! Austatud minister! Riigikaitseõpetusest koolides oli siin juba seoses ühe küsimusega juttu ja te ütlesite, et praegu on võimatu seda kõikidesse koolidesse sisse viia ka seepärast, et õpetajaid ei ole. Tõesti, Sisekaitseakadeemia ei jõua spetsialiste ette valmistada.
Kuid kas te põhimõtteliselt olete ministeeriumis arutanud ning läbi rääkinud ka Haridus- ja Teadusministeeriumiga, et riigikaitseõpetus, mis ühelt poolt on füüsilise ettevalmistuse algus, teiselt poolt aga patriootilise kasvatuse osa, võiks millalgi saada kohustuslikuks õppeaineks? Kui jah, siis millal orienteerivalt võiks see teoks saada?
Kaitseminister Hannes Hanso
Tänan! Tegelikult on nii, et riigikaitseõpetuseks me koolitame inimesi välja mitte Sisekaitseakadeemias, vaid meil on vabatahtlikke kõikides regioonides. Olles ise käinud päris mitmel sellisel üritusel ja näinud seal ridamisi tuttavaid nägusid Saaremaalt, kes võivad vabalt olla õpetajad ametikoolis või mõnes gümnaasiumis. Paljud õpetajad on kaitseliitlased, samamoodi võivad nad olla tegevväelased. Nende inimeste haridus võib olla väga erinev, ent me koolitame nad välja just selles valdkonnas teatud tasemeni. Nad saavad ka diplomi, et nad on need kursused läbinud ja vastavad nõuetele.
Mis puutub selle õppe kohustuslikkusesse, siis see on väga filosoofiline 
küsimus. Praegu me oleme lähenenud selliselt, et kui mõnel koolil on huvi, siis ta saab seda teha. Kui me teeme selle kohustuslikuks, siis võib alati küsida, mis selle tõttu tegemata jääb. Noorte aeg on piiratud nagu meie kõigi aeg. Kui midagi uut hakkad tegema, siis pead küsima, mida sa vähem teed.
Meie esimene eesmärk peaks olema, et kõik, kes tahavad Eesti Vabariigis gümnaasiumis riigikaitset õppida, peavad saama seda teha. Praegu me saame seda garanteerida.
Kohustuslikkuse küsimuses ma jääksin pigem mõõdukale seisukohale. Ma arvan, et ei peaks kohustuslikuks tegemisega kiirustama, võib-olla noorte inimeste reaktsioon sellele oleks hoopis soovitule vastupidine. Kõigepealt töötame selle nimel, et meil oleks piisavalt inimesi, kes sellega tegelevad, ja et nad oleks piisavalt kompetentsed. Õpime sellest, mida me juba teinud oleme, ja võtame need otsused vastu tulevikus, kui meil on juba paljude aastate põhjal saadud info, mida see meile annab, millised on väljakutsed ning millised on lahendused.
Esimees Eiki Nestor
Tarmo Tamm, palun!
Tarmo Tamm
Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Probleem on tõsine ja ma arvan, et sellele peaks tähelepanu pöörama. Kas on tehtud ka mingi uuring, mis on selle põhjus, et meie noortel on nii kehv tervis? Kui sellist uuringut pole tehtud, siis kindlasti oleks see vaja teha. Sellega tuleb hakata süvitsi tegelema, kas gümnaasiumi- ja põhikooliastmes kehalise kasvatuse tundide arvu suurendada või midagi muud ette võtta. Kui me selle põhjuseni välja ei jõua ja probleemiga ei tegele, siis see aina süveneb. Kas keegi on uurinud seda tegelikku põhjust?
Kaitseminister Hannes Hanso
Aitäh! Nagu ma korduvalt ütlesin ja ütlen uuesti, et kõik oleks selge: meie noorte tervis ei ole erakordselt kehv, see on täitsa tavapärane. Naaberriikides on need näitajad samad. Eestis on tehtud erinevaid uuringuid, mida ma ka juba nimetasin. Meie arstlikud komisjonid teevad neid ja nii koguneb pikaajaline statistika. Alates järgmisest aastast saame kasutada e-tervise andmeid ja nii tekib täiesti uus dimensioon. Meil on kõikide kutsealuste terviseandmed läbi aegade ja on väga hea, kui nad tahavad neid meiega jagada. Kohustuslikuks ei saa me seda privaatsuspõhjustel Eesti Vabariigi seaduste järgi teha. Aga ma lugesin siin ette Tervise Arengu Instituudi uuringu andmed. Ikka on neid uuringuid tehtud ja ma kinnitan, et meie noorte tervis on täiesti tavapärane. Vaatame itta, vaatame läände – nii palju kui mina tean, ei ole Eesti noored ei haigemad ega tervemad kui muud, nad on täiesti tavalised. Niisugune see elu on.
Esimees Eiki Nestor
Aitäh, härra minister, väga põhjalike vastuste eest! Kui rahvasaadik Peeter Ernits oleks saalis, siis mul oleks rõõm talle teatada, et Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 140 võimaldab arupärimise korral esitada ainult ühe küsimuse ja seetõttu ei pea ta teist esitama. Aga kuna teda saalis ei ole, siis võtame ta nime maha mõlemal põhjusel. Avan läbirääkimised. Arupärijate esindaja Viktor Vassiljev, palun!
Viktor Vassiljev
Härra Riigikogu esimees! Hea kaitseminister ja lugupeetud kolleegid! Oli väga värskendav kuulda suurepärast retoorikat. Kaitseminister oskas sõjaväelase või sõjaväelise kavalusega numbritega manipuleerida: üks kolmandik, kaks kolmandikku ... Ta väitis, et tegelikult ei olegi nii, et kaks kolmandikku on kõlbmatud ja üks kolmandik kõlblikud, et üks kolmandik on ajutiselt kõlbmatu ja üks kolmandik püsikõlbmatu. Need, kes on ajutiselt kõlbmatud, tulevad jälle komisjoni tagasi, ainult et nendest ikkagi kaks kolmandikku on kõlbmatud.
Nii et sellega on nagu püha kolmainsusega, keda on kolm, aga lõpuks ikkagi üks. Ent olgu sellega, kuidas on.
Kas peavad olema nii ranged nõuded, et need ei lase kahel kolmandikul noortest Kaitseväkke minna? Ma väidan, et kunagi nõukaajal olid tingimused tunduvalt raskemad kui praegu: teeniti kolm aastat, saadeti näiteks Kasahstani ja teeniti kõik seitse päeva nädalas. Aga praegu on viis päeva, puhkama minnakse koju ja nii peaks ju vastu küll.
Üks asi, millega härra kaitseminister aga tabas kas sihilikult või märgist mööda lastes naelapea pihta, on see, et on kahjuks noori inimesi, kes ei olegi huvitatud oma kohustuse täitmisest.
Härra kaitseminister märkis väga õigesti, et Kaitsevägi tegeleb ju selle materjaliga, mis ühiskond talle ette annab. Siit teeme järelduse, et midagi on selles ühiskonnas vajaka jäänud. Ega see ei ole meditsiiniline probleem, kui komisjonist mitte läbi lastud kahest kolmandikust mingi osa on inimesed, kes ei tahagi Kaitseväes teenida, tahavad kas memme seelikust kinni hoida või ei pea nad oma riigist, oma ajaloost, oma rahvast ja oma keelest lugu või tont seda teab, mis põhjused neil on.
Selle n-ö materjaliga, kes ei satu Kaitseväkke teenima, tulekski töötada. Siin ma pean muidugi mainima, et ega see ei ole otseselt ei Kaitseväe ega Kaitseministeeriumi ülesanne.
Küll aga on Kaitseministeeriumi ülesanne algatada mingisuguseid asjakohaseid tegevusi. Kunagi, kui mina veel noor inimene olin – praegu ma olen juba õnneks või õnnetuseks kõigist reservidest maha võetud –, siis meil oli selline asi nagu VTK. Olid VTK normid. Võib ju rääkida, et see on mingi kommunistlik igand, aga oli auasi korralikult ära teha 100 meetri jooks, kaugushüpe, kuulitõuge ja mis seal kõik olid. Kes poistest hakkama ei saanud, sellel ei olnud teiste poiste seas mitte mingisugust respekti ja tema elu tehti raskeks. Kõik pingutasid selle nimel, et ära teha. Võib jah rääkida, et see on kommunistlik igand, aga Venemaal osutatakse praegu VTK-le – venekeelne lühend on muidugi hoopis teistsugune – väga suurt tähelepanu. Asjalik asi ikkagi.
Muuseas, nii Venemaal kui ka üldse sotsialismi tingimustes oli palju asju, mis ei olnud sugugi halvad, olgu see maksuamet, olgu see liiklusmiilits või liikluspolitsei, karmid liikluseeskirjad. Nii et asjalikke ettevõtmisi on ja neid ei maksa mitte tähelepanuta jätta. Ja kui sealpool piiri tegeletakse noorte patriootliku ja kehalise kasvatusega, siis siinpool NATO ja Euroopa Liidu piiri peaks sellega samuti väga hoolega tegelema. Siiamaani me oleme ju teinud niimoodi, et kui sealpool on kümme raketti, siis siinpool peaks ka olema kümme raketti. Kui seal on staap, siis siin peab ka olema staap. Mingi tasakaal peab olema, eks ole.
Nii et ma usun, et Kaitseministeeriumil arenguruumi jätkub. Just Kaitseministeerium peaks selles valdkonnas algatama mingisuguseid diskussioone, võib-olla isegi arengukava või midagi muud sellist. Aga midagi tuleb ette võtta, et meie käsutuses oleks korraliku tervisega kontingent. Aitäh!
Esimees Eiki Nestor
Ants Laaneots, palun!
Ants Laaneots
Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Kolleeg Viktor Vassiljev tõstis küll temale omasel viisil üles väga tähtsa küsimuse, mis puudutab meie noorte ja ma arvan, et mitte ainult kutsealuste, vaid kõigi noorte, nii tüdrukute kui poiste terviseseisukorda. Ma arvan ka, et siin kaitseministrile välja öeldud pretensioonid, et meil on tervikuna nii vilets kontingent, ei ole päris õiglased. Justkui tema oleks süüdi selles, et noorte tervis kehvavõitu on. See on riiklik küsimus ja seda tuleb lahendada oluliselt laiemal pinnal, kuna see on ühiskondlik probleem.
Kui te tahate fakte, siis ma võin teile mõned ette lugeda.
Näiteks kutsealuste tervis aastal 2015 – lihtsalt, et olukorda illustreerida.
Arstlikust komisjonist käis läbi 12 000 noormeest, teenistusse kutsuti neist kõigist 3200. Kaitseväe tervisenõuetele sellest 12 000-st vastas 31,4%, ajutiselt ei vastanud 39,6% ja üldse ei vastanud – need on nn valge pileti omanikud – 29%. See näitab ilmekalt, et meil suuri saavutusi noorte tervise parandamise osas ei ole. Sellel on ka omad kindlad põhjused.
Mina lahterdaksin need kolme kategooriasse.
Kõigepealt, vale toitumine: igasugused burgerid, igasugune keemia, mida iga päev juuakse. Ma ükskord juba rääkisin teile juhtumist, kui ma olin Kaitseväe juhataja. Oli ajateenistusse kutsumine ja meil oli mereväes üks kompanii, kus teenijatest me tahtsime koolitada merejalaväelased. Sõduri baaskursuse ajal tekkisid paljudel noortel luumurrud – algul ühel, siis kuuel, seitsmel, neljateistkümnel, kuueteistkümnel. Hakkasime uurima, milles asi. Kutsusime arstid kokku ja tuli välja, et luud ei kannata sõdurikoormust välja, kuna luudes ei ole piisavalt kaltsiumi. Selgus, et need noored ei joonud kunagi piima, ei olnud kunagi söönud piimasaadusi.
Hakkasime neile andma kaltsiumitablette. See on üks näide lihtsalt, aga see probleem on väga laialt levinud, sest see, mida noored praegu söövad ja joovad, pole korralik toit. Ma võitlen ka oma lastega selles suhtes.
Teiseks, ebaterve eluviis: suitsetamine – ma olen näinud väga palju suitsetavaid noori –, alkohol, narkootikumid jne. Kolmandaks, kehakultuuri ja spordi kui süsteemi puudumine. Sellest ka nõrk füüsis tervikuna. Alustada tuleb kehakultuuriga juba lasteaias, isegi lastesõimes võib-olla. See peab süsteem olema, aga seda meil ei ole. Probleem jätkub koolides: kaks tundi kehakultuuri nädalas, see on absurd! Tõesti, Nõukogude Liidu ajal olid, nagu ka kolleeg Vassiljev mainis, spordikoolid. Ja igas koolis pidi laps kas vabatahtlikult või sunniviisiliselt tegelema mingi alaga, mis talle istus. Nüüd ei ole mitte midagi sellist, kõik on vabatahtlik.
Me peame leidma stiimuli. See ei ole mitte ainult Kaitseministeeriumi pärusmaa, sest Kaitseministeerium vajab ainult ühte kindlat kategooriat isikuid ehk kutsealuseid ja tegevteenistujaid. Kõigi teistega keegi ei tegele.
Võtame kõnealuse kontingendi, keda on 12 000 – 13 000 igal aastal. Sellest kaasatakse praegu ainult 3200–3300, kes lähevad ajateenistusse, ülejäänutega ei tegele mitte keegi. Sellepärast me peame siin väga tugevasti ajusid ragistama. See ei ole üksi Kaitseministeeriumi teema, see on ka Haridus- ja Teadusministeeriumi ning võib-olla teistegi ministeeriumide teema. Ilmselt tuleks välja töötada ka mingisugune, ma ei tea, tervishoiu strateegia või pikaajaline programm, mille elluviimisse tuleks kaasata kõik ministeeriumid, kes sellega kuidagi seotud on. Ilma selleta noorte terviseseisund ei parane.
Mis soomlastesse puutub, siis neil on teenistusse võetavaid noori 80–82% kutsealuste kontingendist, aga neil on väga madalad tervishoiunõuded. Ka meie peaks mõtlema, mida teha. Kaitseväe tervisenõuded on suhteliselt karmid. Suur tänu!
Esimees Eiki Nestor
Rohkem sõnavõtusoove ei ole. Kas minister soovib midagi öelda? Ei soovi. Lõpetan selle arupärimise arutelu.
Ega Te lugupeetavad kah elu kergeks tee ...
