
Venelaste õhukaitsestrateegia näib olevat ikka sama, mis NSVL ajal - pearoll on ÕT rakettidel ja lennuväel teisejärguline.
S-300V4 ei oma aga tiibrakettide teemal erilisi eeliseid, tegemist on eelkõige antiballistisi võimeid omava süsteemiga, mitte madala kõrguse omaga.
Tiibrakettide vastaseks tegevuseks pole vaja kaheastmelisi rakette ja taolisi lennukaugusi - 200 km kaugusel on radarihorisont nii kõrgel, et madalalt lendavat tiibraketti pole võimalik avastada (rääkimata tema stabiilsest jälgimisest, et saaks tuld anda).
Venelaste enda promo:

Tiibrakettide vastu tuleks kasutada hoopis mõnda madalakõrguselist varianti (sellised asusid ka Eestis 1990ndate alguses), eelkõige on vajalik madalakõrguseline sihtmärgile suunamise radar:

Edasi saate ka ise aru, et see S-300V4 on küll suht uus asi, aga mõeldud (vt jälle pilte) rohkem kõrgel asuvate sihtmärkide (nagu sissetulevad ballistilised raketid) vastu. USA tiibraketirünnakute vastu ma saadaks sinna madalakõrguseliste versioonidele lisaks ka rohkelt Pantsir'e. Lemeti viidatud sait eksib järeldustega (põhjuseks saidi kirjutaja poolne nõrk PVO materiaalosa tundmine).