Peale seda kui USA ja NLiit olid loonud oma esimesed tuumapommid, toimus nende areng kahel suunal. Esiteks võimsuse suurendamine ja pommi kohaletoimetamiseks vajaliku tehnika arendamine, mis lõppkokkuvõttes viis välja strateegiliste ballistiliste rakettideni. Teine, vähem afiseeritud arendussuund oli kompaktsust taotlev. Nii loodigi USA-s süsteem Davy Crockett, mis tulistas väikesi tuumamürske.
TU-16
Neljakümmnendatel välja töötatud esimesi tuumarelvi oli võimalik pahalasteni toimetada vaid raskepommitajatega. Strateegid aga unistasid võimalusest kasutada tuumarelva otse lahinguväljal. Viiekümmnendate lõpuks oli saavutatud juba märkimisväärne edu ning loodi esimesed tuumamürsud. Paraku aga olid esimesed tuumatorud siiski liialt kohmakad, rasked ja gabariitidelt suured, et neid operatiivselt kasutada oleks saanud. Selle asemel, et tulepositsioonile organiseerida tohutuid artsüsteeme, mille iga mürsk kaalus tonn, oli lihtsam ja effektiivsem panustada pommitajatele. Siiski suudeti kuuekümmnendate alguses vähendada tuumamürsu gabariite sedavõrd, et oli võimalik kasutada haubitsaid. Sellest alates võis tuumarelva lugeda taktikaliseks relvaks.
Tuumarelva minimaliseerituse ja käsitlemise lihtsuse tipuks võib lugeda USA-s loodud tagasilöögita artsüsteemi Davy Crockett. Relva mürsu väljatöötamisel võeti aluseks tuumalaeng W-54. Süsteem oli kergesti käsitletav, kiire tuletempoga ning töökindel. Kaks sellist relva oli planeeritud motoriseeritud jalaväe- ja dessantbataljoni relvastusse. Väljatöötatud mürsku M388 kaaluga 34 kilo, oli võimalik reguleerida vahemikus 0.01-0.25 kilotonni. Põhiliseks hävitusteguriks loeti läbivat radiatsiooni.
Kasutati kahte sorti laskeseadeldisi: M28 ja M29. M28 kaliiber oli 120mm, kaal 49 kilo ja laskekaugus 2 km. M29 omas vastavalt järgmisi numbreid: 155mm, 180 kg ja 4 km. Kergem M28 oli mõeldud eelkõige dessantvägedele ja M29 motoriseeritud jalaväele. Kuigi väliselt nägid relvad kenad välja omasid nad suuri puudusi: väike sihtimistäpsus (mürsud hajusid kuni 300m) ja liialt väike laskekaugus. Kogu tulistatav kama võis iseendale fataalseks saada. See sai ka põhjuseks miks vahemikus 1961-1971 relvastuses olnud süsteemidest lõpuks loobuti.
Väliselt meenutas mürsk väikeste stabilisaatoritega 78 X 28 sentimeetrist kõrvitsat. 34 kilone mürsk oli gabariitidelt liialt suur, et teda rauda toppida ja ta varustati selleks vardaga. Relva oli lihtne monteerida dziibile ning vajadusel sealt ka kiiresti demonteerida ning asetada kolmjalale.
Pearelva all paiknes väike 38mm kahur, millega sooritati märgi sisselaskmist. Kohe peale "kõrvitsa" minemalennutamist pidi kogu meeskond kiirelt ise varjuma, et pääseda valgussähvatusest ja lööklainest. Laengu detoneerimine toimus taimeri abil, mille pidi häälestama nii, et plahvatus toimuks õhus sihtmärgi kohal. Keskmiselt võttis lasust plahvatuseni aega 1 minut. Mürsk koosnes 12 kilost plutooniumist mis oli kätketud berülliumist kesta. Detonatsioon toimus kaunis peenel moel. Spetsiaalne, varem ülitäpselt väljaarvutatud laeng, tekitas plutooniumisse õõnsuse ja seejärel pressis radioaktiivse materjali intensiivselt kokku, vallandades tuumareaktsiooni. Berülliumkate peegeldas võimalikult palju vabanenud neutroneid töötsooni tagasi, et lõhestuks võimalikult palju plutooniumi tuumi.
Praktiliselt sajaprotsendiliseks elavjõule fataalseks raadiuseks loeti 300m. Need kes asusid ligemal kui 150m said sellise radiatsioonidoosi, et surid mõne minuti jooksul, isegi kui neid kaitses tankisoomus. Inimesed, kes asusid vahemikus 150-300m epitsentrist tundsid iiveldust ja kerget peapööritust, mis kiiresti möödus. Kuid see oli petlik. Paari päeva pärast surid nad suurtes piinades. Kuni 500m kaugusel asujatel oli võimalus saada omale geenimutatsioone ja mitmesuguseid pahaloomulisi kasvajaid ning vajasid aktiivset teraapiat, mille puudumisel saabus erineva aja möödudes ikkagi surm.
Relva meeskonnal oli võimalus äärmisel vajadusel kasutada ka kamikadze effekti ja lõhata iseennast pealetormavate vastasete vahetus läheduses. Selleks oli võimalik taimer seadistada 300m peale lasu toimumise kohast. Muidu arvestati, et meeskonnal on effektiivne kaitse oma laengu eest kaugusel 1,5 km. Tulistatav territoorium muutus 48 tunniks läbimatuks.
Relv oli mõeldud vastuseks Varssavi pakti tankikolonnidele ning nendega varustati piiriäärsed väeosad Lääne-Euroopas kokku kahe tuhande ühikuga.
Vot sellisest omapärasest mürtsutegijast rääkisime täna
NB! Looke on foorumipostitus, mitte artikkel
