Snaiprikoolituse (täpsuslaskurid ka) asjad

[Leo]

Nädalavahetusel toimus teemaga haakuv üritus Muhus http://www.kaitseliit.ee/et/kaitseliit- ... -voistluse
Loeks huviga asjaosaliste kommentaare.

Soomlased ütlesid et võistlus oli äärmiselt sujuvalt korraldatud. Tugev ja puhanguline tuul tekitas paljudele probleeme ja võitsid need kes oskasid kõige paremini tuult lugeda. Mõned jätsid viimasel hetkel tulemata sest praamiühendus oli ebakindel. Need kes kohale tulid said hea treeningu keerulise tuulega kaugele ja täpselt laskmises.

[Kapten Trumm]

Ma arvan et Norra mauserite hanke taha ei ole mingit suuremat sorti vandenõud. Norrast osteti väga suur hulk relvasid ja viikingid pakkusid muu hulgas ka täpsusrelvasid hea hinnaga ning eestlased võtsid vastu sest kodus oli räägitud täpsusrelvade puudusest. Nüüd on need relvad ostetud ja mundriau ei luba neid kiiresti maha kanda ja nüüd püütakse neid sobivaks tuunida sest paremaid nagunii ei tule niipea. Kvaliteetse AP moona hange täpsusrelvade põhilaskemoonaks oleks suur abi sest see parandab oluliselt läbivust.

Noh, tangoks on vaja kahte. Kindlasti leidus peastaabis keegi, kes arvutas kokku, et 1+1=2, jagame täpsuslaskuri tasemel laskurite kätte kunagised snaiperrelvad (mis täna on kahjuks hea poolauto tasemel) ja võibki teha võimete ankeedile linnukese "snaiprivõime" kohale. Kui Kevadtormil paukmoonaga paugutada, siis mis seal vahet eksju on. Saab kasutada lausa Brasiilia padruneid. Samas kui see võimekus läheb sarvipidi kokku idanaabri brigaadi kutselise snaiprirooduga (selliseid praegu luuakse), kes on relvastatud kodumaiste/välismaiste poltlukkudega, maksab see lahendus lihtsalt elusid ja verd. Kõige hullem, "linnukese" tegemine sellisel viisil tähendab, et "võime on loodud" ja korralikest relvadest ei maksa unistada.

Sellised "geniaalsed", kuid suht asjatundmatud lahendused ongi põhjus, miks see snaiprite koolkond meil viriseb ja kriitilisi poste järjest ilmub.

[trafomees]

Kes vastutab peastaabis konkreetselt snaiprivõimekuse eest?

[Leo]

Kes vastutab peastaabis konkreetselt snaiprivõimekuse eest?

Vat see on 1 väga huvitav kysimus, opsecile viidates ilmselt sellele nime taha saada ei olegi voimalik avalikus foorumis, kuid SN eriala arendamine on peamiselt Maaväe SN kooli teema, asukohaga Johvis. Seal on moned vanemallohvitserid tööl, kes peamiselt KV erialakoolitust läbi viivad ja MV staabist käske saavad. Vanasti pyydsid veeblid kyll aeg-ajalt oma nägemust vajalike muudatuste teemadel MV staabis tutvustada, kuid reeglina viidati Exceli tabelile (kus piisavalt relvi ja laskureid, ehk koik on vägev!!) ning arvaja auastmele ehk saadeti peamiselt pikalt. Viimastel aastatel on näha, et isegi ei pyyta midagi selgitada, keskendutakse ylemuste käskude täitmisele ehk oma karjääri edendamisele, mis on igati moistlik, sest kui veeblid majoritega ja kolonelidega vaidlema hakkavad, siis mojub see veeblite karjäärile halvasti, mitte vastupidi. KV peamine mure on komplekteerida Skaut ja ajateenijatest moodustatavad reservid enam-vähem koolitatud laskuritega ja enamaks MV SN koolil lihtsalt ei jätku töötunde, sest kursuste korraldamine ja läbiviimine ning ise täiendkoolitustel käimine votab palju aega. Isegi Muhu Karikale ei ole aega tulla.

KLi inimesed on käinud selgitamas nii KVJ kui Riigikogu riigikaitsekomisjonini välja ja kasu on täpselt null. Laua taga mööndakse kurva näoga, et probleeme ju on, kuid nende lahendamiseks raha ei ole ja ongi jälle ring täis. Seega KL laskurid keskenduvad ka peamiselt harjutamisele, sest see on ainuke moistlik tegevus selles olukorras. Paljud head laskurid on ennast ka tervislikematele ametikohtadele loksutanud, sest lihtsalt ei viitsi enam. Mis aga siis saab, kui homme algaks relvastatud konflikt Venemaa voi Moskva toetatud mehikestega, ei ole probleem, sest meil on NATO ja liitlased ja koik need vanad tuntud ilusad laused. Liitlastel on piisavalt snaipreid Eesti kaitsmiseks! EKJ yleliigsete M14 kantimine väikese raha eest eraisikutele, mis kindlasti oleks tostnud huvi laskespordi ja ka täpsuslaskmise vastu, sest M14 saab edukalt tuunida, suri vaikselt ära, sest Kaminas ei olnud inimest, kes oleks suvatsenud selleks vajalikud seadusemuudatused läbi suruda riigikaitse vajadustele viidates, need samad moned read seaduses olid EROKi juristidest liikmed juba ammu valmis kirjutanud. Kui ikka ei ole viitsimist, siis ei tee ja ongi koik, isegi kui arukad inimesed on asja valmis teinud.

[vk1]

õela sutsakana võiks siia vahele torgata norra mauserite koha pealt võimaliku variandi - peastaabis vaetakse norra relvi, keegi ütleb, et ´´krt., need mausrid on ju põhimõtteliselt 1 MS aegsed!´´
- ´´a mis siis, soome põhiline snaipripüss on ju ka sama vana Mossini modifikatsioon*´´
- ´´noh-jah, kui juba kõlbab soomele , siis peab sobima meilegi, muidu veel kuuldakse, et meile ei kõlba ja seda jauramist on siis paarkümmend aastat veel kuulda....´´
-´´tehtud!´´

* https://en.wikipedia.org/wiki/7.62_Tkiv_85

NB! tegemist on fiktsiooniga, kõik sarnasused isikute , relvade ja mõtteviisidega on juhuslikud ja ei baseeru reaalsusel

[Kapten Trumm]

Oma ergonoomikalt ja sihikumajanduselt ei paista see Tkiv 85 midagi nii WWII aegne, isegi mina saan sellest aru.
Kui seal on muudetava suurendusega Zeissi optika ja öösihik, siis pole see isegi 1985 läbilõikeline tase, vaid ikka uuem.
80ndatel olid asjad tüüpselt veel fikseeritud suurendusega (Galil Snaiper on taoline näide).

[Leo]

Tkiv 85 jutu peale võib tekkida selline tunne, et kuni aastani 1985 soomlastel täpsuspüss puudus. Tegelikult olid täpsuspüssid kogu aeg olemas, vahel eriti õnnelikel Soome relvaajaloo huvilistel võib olla selline, mis näeb välja nagu M39, kuid on optika kinnituse siini ja dioptersihiku ning põsetoega. Need olid siis vanemat malli täpsuspüssid, tavalisest eristas eriti kvaliteetne ja väikese hajuvusega raud ja täpsema käiguga päästik, tavalise vindi päästik on tavaliselt pika käiguga ja veniv juhulaskude vältimiseks, kuid täpsuskütil on väga tähtis, et lask toimuks just õigel hetkel.

Tkiv 85 peal kasutatakse 2 erinevat optikat, vanem 4x suurendusega on kindlasti vanemate püsside pealt maha tõstetud, sellise tüüpilise II MS eelse ühe jämeda terava tipuga vertikaalse postiga ja kahe horisontaalse postiga, kauguste hindamine on sellega päris vastik. Teine, muudetava suurendusega optika on oluliselt peenema niitristiga uuem mudel, selle on lihtsalt kaugusi hinnata ja liikuva sihtmärgi või tuule ennakuid võtta. Lisaks on relvale 2 erinevat kaba, üks sportlaskmiseks dioptriga ja teine optikaga inimeste jahtimiseks. Tavaline laskemoon on raske kuuliga D166, mis küll lendab täpselt, kuid üle 600 m muutub subsooniliseks ja kaitsevahendite läbivus on pliisüdamikuga täismantelkuulil nadi. PKMi või SVD kerget vene kaliibriga kuuli on lubatud kasutada ainult hädaolukorras, raske kuuli vindisamm ei stabiliseeri seda korralikult ja hajuvus läheb nii suureks, et enesekaitseks lähedale lasta võib, kuid kaugele pole eriti mõtet. Raske kuuliga AP või API moona Tkiv 85 tarbeks mina näinud ei ole, võimalik, et midagi on, kuid eriti ei usu, et soomlased viitsivad nii väikesele sihtgrupile erimoona laadima hakata mõni tuhat padrunit aastas. Samal põhjusel on AP ja API moona TRG jaoks nii 10-15% laskudest, et koolitusel saab laskur veenduda, et see jookseb piisavalt täpselt ja SA varudesse igale laskurile peotäis erimoona, kuid peamine laskemoon on nii RA kui SA tingimustes oluliselt odavam Lock Base, mis lööb valusalt ka kaitsevestiga vastast.

Afgaani sõjas tulid venelastel massiliselt kasutusse AKMi terassüdamikuga kuulile vastupidavate titaanist või keraamikast kaitseplaatidega kaitsevestid, mille läbistamine D166 kuuliga üle 300 m kaugustele on väga küsitav. Lisaks oli Jugos vaja teha sõbralike üksuste katmist täpsusrelvadega, laskekaugused olid seal suured. 1990ndate lõpus tegid soomlased põhimõttelise otsuse võtta peamiseks täpsusrelva kaliibriks kasutusse kodumaine 338 LM ja uus relvasüsteem Tkiv 2000, ehk TRG 42 militariseeritud kloon. Tkiv 85 on kasutusel niikaua, kuni nende rauad on siledaks lastud ja Tkiv 2000 asemele ostetud, mis võib kesta veel kaua, sest raudu saab kergesti vahetada. Praktiliselt näeb asi välja nii, et osades garnisonides on Tkiv 85, teistes SVD ja kolmandates Tkiv 2000, SVD on peamiselt tuletoetusrelv, sest täpsus ei ole võrreldav Soome oma püssidega, kuid kuni 500 m inimese suurusele sihtmärgile saab pihta piisavalt hästi. Ma prognoosin, et varsti on Soome KJ käes ka Sako TRG uus vahetatava kaliibriga M10, mille raudade vahetamise peamine idee ongi säästa väljaõppe ajal kulusid ja hoida magnumit kogenumatele laskuritele olukordadesse, kus 7,62 ei ole piisavalt vägev. Teiseks on võimalik, et magnumina on kasutusel hoopis Cheytac 375 vms hetkel marginaalne kaliiber, katserelvad on juba olemas relvatootjatel. 338 LM praktilise laskekauguse absoluutne ülempiir 300 gr raske kuuliga ideaalsetes tingimustes on kusagil 1500 m, kuid sellest ägedamad kaliibrid rokivad oluliselt kaugemale, miinusena muidugi kõvem tagasilöök ja 1-2 kg ehk peamiselt pikema ja jämedama relvaraua võrra suurem relva kaal.

[Kapten Trumm]

Kas oma olen õigesti aru saanud, et optika puhul loetakse moodsamaks muutuva suurendusega optika ja püsiva suurendusega optika (nt Galili Nimrod) loetakse juba eilseks päevaks?

[Kulibin]

Kaptenihärral soovitaks tutvuda sellega siin: http://www.tracking-point.com/
Tegu siis kättesaadava laiatarbetehnikaga.
Milliseid võimalusi pakub DARPA sõjarditele ja mis juba on US army käsutuses on idaeurooplasele vist täielik ulme.
Ajad muutuvad ja nutikaks muutuvad isegi käsirelvad.

[Leo]

Ma olen vanade meeste juttudest aru saanud, et fikseeritud suurendusega optikaid peetakse odavamaks ja töökindlamaks, sest on vähem liikuvaid osi, kuid tänapäeval suudetakse ka muudetava suurendusega piisavalt hea kvaliteediga valmistada. Muidugi on molemad metalltoru sisse pakitud klaasist läätsed ja ylipisikeste tolerantsidega liikuvad osad, nii et haamrina kasutades on tulemus sama, kindlasti lähevad katki. Sellepärast ongi paljudel militaartäpsuspyssidel voimalik kasutada llisasihikud, et siis optika hävimise korral ikka saaks lähematele kaugustele sihitud laskusid sooritada.

Selle Trackingpointi kohta ei arva midagi. Ei ole ka kuulnud, et elukutselised sellest midagi arvaks. Too Eestisse ja vii K voi EOG meestele testimiseks, siis saad teada, mis nad arvavad. Neil juba praegu probleem, et kogu kaasasolev elektroonika nouab vähegi pikema tegevuse puhul seljakotitäie akude ja patareide kaasatassimist, mis on oluline piirang. Ehk eriyksused veel kaaluks, kui on veendunud, et asi töötab ja annab olulise eelise, kuid massilisemasse kasutusse pigem mitte, hind on liiga soolane ja pikemaks sojakäiguks ei ole usaldusväärne. Teadlikumad laskurid Eestis ja mujal kasutavad näiteks kauguste hindamiseks ikka vana head silm-bino-sihik vms juhtub olemas olema. Ballistikatabel veekindlal materjalil töötab iga ilmaga, ka siis, kui elektroonika on ammu hangunud voolukatkestuse voi kylmakraadide tottu. Muidugi on äge, kui on elektroonilisi abivahendeid, kuid tegevust ei saa ainult sellele oletusele yles ehitada on, et koik kaugused laseriga ja tuulemoodik sinihambaga ja termokaamera öösel.

[andrusjo]

Optikal ja optikal on suur vahe.
Vaateväli,pildi kvaliteet ja pildi kvaliteet ka hämaras,vihmas,udus jne,reguleerimisele allumine,suurendus,ristid,rist valgustatud või mitte,sisemised kaugusmõõdikud,..tegureid on palju,palju.
Kui vaatad sisse Nimrodi, ja võtad vaatad S&B,Zeiss,NF,Swarovski või mõnda teise tip tootjasse siis saad hoobilt aru,et Nimrod ei ole mitte eilne päev vaid juba yle eelmise kolmapäevane.Muidugi hinnad on neil headel asjadel 2000 ja edasi. Seega kui ikka ei ole saab hakkama ka sellega mis on.

[Unto Pulkkinen]

Selle moodi kõrvaltvaatajana, nagu mina, mulle paistab, ett Eestis on raske korralikuks saada SN-koolitus ja varustus.
Kas SN-koolitus on Malevilt keelatud?
Ma mäletan, ett 90-aastadel kõik oli Malevidega lihtne korraldada.
Oli vaja ainult kokku leppida Maleva pealikuga ja kõik teostus.
Seal oli sellel ajal mitmed head pealikud: Puusepp, Ostumaa, Sikka, Kivisson ja palju muid. Kindlasti ka nüüdsel ajal.
Oli head harjutusalad: Männiku, Koogi, Klooga, Rummu jne.
Oli palju osalejad, isegi tüdrukuid ja poisid gümnaasiumist.
Kõik töötas hästi.
Iga kord oli õppuse lõpuks ka SN-lahinguharjutus ja lahing-padrunid oli kasutusel.
Tuleb meelde ”multirambo” J. Putkinen'i sündmus yks kord Männiku polygonil.
Oli lahingu-harjutuse aeg ja lasime polygonil erinevaile pikale distantsile märklauadele.
Putkinen juhtis seesamal ajal lahingupaari edasimise väljaõppust lahingupadrunidega.
Ma ütlesin, ett meie ootame kuni nende laskmise lõppuni.
Juhani ütles, ett ”Ei, laseke ometi, tuleb rohkem tõde tundmust meie õppusele.
Teie ei vististi meid lase.”
Meie ootimme ikkagi.
Teine kord Ülo peletas eemale laskealalt vene tsiviileid, kes otsivad väärtusmetalli,
ja lasis ”pystykorva”-vintpüssiga paar korda nende pea üle.
Tsiviilid läksid ära kiirjooksega.
Teine kord ma jooksin otse ja hüüdsin: ”Myi streljaajem!”, ja need läks kohe ära.
Ma ei oska vene keelt, aga Lätis olin kuulnud midagi sellist.
Palju ja mitmesuguseid meeldivaid ja head mälestuseid on sellelt ajalt.
Kõik osalejad oli innukkaad, isamaalised ja visad.
Oleks suur kahju, kui kõik kes tahavad, ei saaks osaleda SN-õppusele.
Hea motivatsioon aitab palju hea SN-võime saavutamist.
Igal juhul SN-koolitus oleks kasulik kõikile sõltumata SA-ülesandest.
Kui see on vabatahtlik ja peamiselt oma rahaga, nii miks mitte?
Praegune olukord SN-tegevuses on vist sidudud erinevad turva- ja bürokraatiliste reeglidega.
Kuidas oleks, kui Malevad ainult ise ennast või nabermalevtega korraldaks SN-õppuseid omaalgtuslikult?
Kunagi ma olen maininud, ett Eestis võiks olla 1000 snaipri ja täpsuslaskurid lisaks.
See oleks strateegiline, hajutatud ja ühtlasi odav resurs ja sõjaajal tulemused võiks olla arvuliselt head.
Suhe vaenlase kaotused/omad kaotused oleks palju parem kui normalsel jalaväel.
Simo Häyhä'l suhe oli umbes 549 / 0,5.
Mõju oleks veel parem märkhierarkia kasutuse tõttu (tähtsad märgid kõige esimesena).
Lisaks tuleb kasu vaenlase tegevuse halvatuse kaudu ja SN-hirmu nahka ajamise kaudu.
SN-tegevus sõbib hästi ka sissitegevusele.
(Võib olla, ett mu eesti keel siin pole sujuv, aga ma lootan, ett see, kes lukeb saab aru.)

[Leo]

Unto meenutatud 1990ndatel asjad käisidki peamiselt niimoodi, sest malevad olid iseseisvad juriidilised isikud oma eelarvetega ja maleva staabil ning juhatusel olid suured volitused eelarve kasutamisel, seega paljude asjade tegemiseks piisaski malevapealikust. Nimetatud ajad on pöördumatult möödas ja nimetatud pealikud ammu pensionile saadetud ning asemele roteeritud head käsutäitjad KVst karjääriohvitserid, kelle peamine eesmärk on ettenähtud aeg pealikuna ära tiksuda ja siis edasi liikuda ning selleks on kõige tähtsam, et paberi peal oleksid asjad ilusad ja ülemused rahul. See välistab igasugu isetegevuse ja aastaplanist kõrvalekaldumise. Süsteemi sees olijad ütlevad kriitiliselt, et väikeriigi vahendutega püütakse kopeerida suurriigi armeed ja rahvuskaarti, arvestamata meie reaalset olukorda ja nappe võimalusi. See on siis asja negatiivne pool. Positiivne pool on kindlasti see, et KL eelarve on kasvanud mühinal ja aktiivi isiklik varustus, relvastus ja väljaõppe tase on oluliselt paremad, kui varem.

Tulles tagasi täpsuslaskmise juurde, siin ühes kommentaaris kirjeldati hästi, miks sama läbimõõdu ja suurendusega optilised seadmed maksavad 200 ja teine 2000 €. Vahe on optika kvaliteedis ja seadme enda töökindluses ja sellest saab peamiselt aru hämaras sihikusse vaadates, ühega ei näe midagi ja teisega oluliselt paremini kui palja silmaga, sest optika koondab kogu läätse ulatuses valguse silma kokku. On korduvalt olnud lasketreeninguid, kus hämaras enam sihtmärki ei näe, kuid sihikuga näed ja tabad.

Soomlased otsustasid 1990ndatel kinkida EKJ paarkümmend enda vana suurtükki koos pataljoni varusrtuse komplektiga, see sai oluliseks aluseks EKJ STV loomiseks, mis on arvukuselt suurem kui teistel Balti riikidel kokku. Suur tänu ettenägelikkuse eest nii Soome kui Eestri KJ otsustajatele sel hetkel, kui kahurite teema jutuks tuli! Saaks ajaratast tagasi keerata, siis püüaks soomlastelt välja rääkida 20-30 Tkiv 85 komplekti, mis oleksid olnud oluliseks panuseks täpsuslaskmise arengule, ehk oleks areng läinud teistmoodi, kui oleks kohe olnud käes korralikud täpsusrelvad koos korraliku laskemoonaga. Mina olen jätkuvalt seda meelt, et väikeriik peab riigikaitses panustama sellele, mis on reaalne ja annab kõige suurema tulemuse.

KL lahingüksuste arvukus tõuseb seoses uue arengukavaga kusagil 6500 võitleja juurde, neist vähemalt 500-600 peaksid olema täpsuslaskuri väljaõppega ja 100-150 snaipri väljaõppega, need numbrid on päris lähedal Unto 1000 täpsuslaskuri reeglile koos reserviga. Siis oleks reaalne komplekteerida iga jao TL kohad ja jalaväekompanii juurde SN meeskonnad, lisaks pataljoni taseme üksused. See tähendab sisuliselt seda, et kõik aktiivsed kaitseliitlased, kes oskavad hästi lasta, peavad saama mingisuguse täpsuslaskmise väljaõppe, sest isegi siis, kui nad ei ole eriala ametikohtadel, on väljaõppest üksusele kasu ja selle läbiviimine ei ole mingi raketiteadus, vaid seda on võimalik läbi viia igas malevad.

Praegused erialakursused põhinevad sellele, kui palju on X malevas Y eriala ametikohti ja neid on väga vähe. Kui malevas ametikohti ei ole, siis eriala kursusele kandideerida ei ole võimalik, isegi kui oleks tegemist Simo Häyhä klooniga. Erialakursusele võetakse ainult vastavalt SA ametikohtadele ja mingit varuga vastuvõttu ei toimu, kui keegi kursuse katkestab omal soovil või halbade tulemuste tõttu ja väljalangevuse % on märkimisväärne, siis jääbki meeskonnas koht tühjaks kuni järgmise erialakursuseni. Selle kõige tulemusena puuduvad enamikes malevates korraliku väljaõppega snaiprid ja üksikute koolitatud SN meeskondade vastutusala on suurusjärgus maakond kuni kaitsepiirkond, mis on ikka täiesti ulmeline. Selle tulemusena peavad ärksamad KÜd oma üksikuid TL kasutama SN ülesannetes, mis on enamikelt liiga palju nõutud, sest väljaõpe ei ole piisav.

Erineva astme täpseid laskureid peab olema massiliselt ja selle koha pealt minu sügav lugupidamine soomlastele, kus SN eriala koolitatakse mitmes garnisonis samade õppekavade järgi, lisaks MPK RY paaripäevased erialakursused, mis põhinevad samadel KJ õppekavadel ja saab läbida jupikaupa moodulitena pikema aja jooksul ning reservistile lähevad need päevad arvesse täiendõppena. Sisuliselt soomlased on 10 a jooksul teinud ära selle, mida eestlased planeerisid ja täpsuslaskmise koolitus on tõeliselt massiline ja piisavalt hea tasemega, näiteks said EKJ esiluurajad Soome reservi laskuritelt Finnsniperis puhta kaotuse, kuigi soomlased eeldasid, et EKJ profid on parimate hulgas. Eestlased ajavad mingit suurriiklikult kanget väljaõppepoliitikat, kus ainult ideaalsed kandidaadid saavad koolitust, mille tulemusena eriala on täiesti marginaliseerunud ja mobilisatsiooni korral mingit olulist sõjalist võimekust ei tekigi ühel vähestest sõjalistest erialadest, kus eestlastel oleks võimalik toota olulisel hulgal piisavalt häid võitlejad.

[allatah]

Galili Nimrodi kasutusjuhendit on kuskilt saada?
Eeldusel et ei ole, siis küsin mõned olulisemad küsimused.

1)Kas 200-1000 mõõtejooned on kubemest pealaeni?
2)Kaks alumist laia joont on mingi erimoona ja 1000m laskmiseks. Kumb on kumb ja kas see 1000m joon kehtib siis, kui optika on muidu 100m peale keeratud?
3)Kas horisontaalsel joonel olevate triipude skaala on 1 tuhandik?
4)Külgparand teeb 1 ja 2 vahel mitu klõpsu. Kas 1 ja 2 vahe on 1 tuh. või rohkem?
Ka muud õpetusssõnad kuluvad ära.

[Kapten Trumm]

Suur tänu ettenägelikkuse eest nii Soome kui Eestri KJ otsustajatele sel hetkel, kui kahurite teema jutuks tuli! Saaks ajaratast tagasi keerata, siis püüaks soomlastelt välja rääkida 20-30 Tkiv 85 komplekti

Mida need TKIV 85 komplektid oleks muutnud võrreldes tollal juba olemas olnud tuttuute Galil täpsuspüssidega? Mida oli vist 100+ komplekti (kuskil kirjutati seoses Iisraeli tehinguga)`? Kuigi formaalselt on TKIV poltlukk, siis see on tehnilistelt näitajatelt umbes analoogne asi nende kirutud Norra Mauseritega (st tollal igati tasemel Galili poolautomaadist vaid natuke parem). Snaipri laskeoskusega inimene saab ka Galiliga inimesele 700 m pealt pihta (Eestis praktikas ka tõestatud).