Hääl räägib sissejuhatuseks, et on näinud Vene transpordiministeeriumi sisemiseks kasutamiseks mõeldud dokumenti, mis käsitleb Venemaa kauba ekspordikoridoride järgmise viie aasta kava. See üksikasjalik kava näeb ette, et Baltimaade sadamad peavad 2020. aastaks Vene kaubast kuivad olema.
Järeldus on muidugi üks:Tõite konkreetse näite: tippaja 600 miljonist transiidieurost on nüüdseks saanud 90 miljonit eurot.
Suurusjärkudes on see täpne. Transiidi tipp oli meil 2006. aasta, kui Eestit läbis 42 miljonit tonni kaupa. Tänavu aga sõidab läbi Eesti kuus miljonit tonni kaupa.
Stseenile tõepära lisamiseks võiks muidugi ka mainida, et see tervitamine toimub samal ajal kui too naabrimees kõnealuse õue peal pesuköögis kedagi kolgib ja vägistab.Kõlab inetult ja saan aru, et nii ei sobi ajalehes kirjutada ega mul öelda, aga me naaber, see paha Venemaa on paraku igavesti suure õuega peremees, eks ole. Sellel peremehel on mitu naabrit. Ja vahe ongi selles, milline naabritest ütleb viisakalt „Tere hommikust!” ja milline näitab keskmist sõrme.
Mina jällegi arvan, et eestkõneleja Eesti siiski päris ei olnud. Teiseks kehtestas Venemaa vastusanktsioonid ju kogu EL-ile. Eesti oleks suhteliselt halvas kirjas nii või naa.Kas teile tundub, et kipume asja eest teist taga tüli norima? Kas tõesti peaksime kõigest hoolimata, näiteks Ukrainas toimuvast hoolimata sõbralikud olema?
Loomulikult ei pea minagi õigeks seda, mis on toimunud Krimmis, ega seda, mis on toimunud Ida-Ukrainas. Seetõttu kuidagi teisiti kui sanktsioonidega ei olegi võimalik Venemaaga rääkida. Aga kas nende sanktsioonide kehtestamise eestkõneleja peab tingimata olema Eesti? Kas peame väikeriigina esireas kõige kõvemini karjuma? Selles ma nii veendunud ei ole.
Selle taga on ju majanduslik loogika, mitte poliitika... Oma sadamaid ehitada tasuks Venemaal igal juhul, olgu siis suhted Eestiga millised tahes. Muide, väga hea, et see soov ja võimalus neil on - motivatsiooni vähem meid eluliselt tähtsaks strateegiliseks piirkonnaks pidada.Transiidiässad on maakaardile osutades öelnud, et geograafiline asend eeldab, et peaksime tegema Venemaaga suurt äri.
Olen isegi öelnud, et geograafiline asend on me suurim loodusvara. Nüüd on tõsiasi see, et kümne aastaga on venelased väga palju oma sadamatesse panustanud. Nafta ja naftaproduktide ekspordi ja käitlemisega – kui väiksed nišikaubad välja jätta – saavadki Venemaa sadamad praeguseks ise hakkama.
Samas mingi vahe siiski Balti riikide vahel on:
Kokkuvõttes saab ta muidugi väga hästi aru, et rong on läinud:Sageli tuuakse eeskujuks Lätit: vaat Läti inimesed käivad Moskvas ja räägivad kaubavood välja. Valitsuse tasemel on peetud vajalikuks transiidiinimesi aidata.
Jah.
Aga nüüd on löök neile seda valusam... Käisid ja rääkisid, aga on nagu meiegi naftatransiidist ilma.
Kõik on suhteline ja ma pole selle väitega ka päris nõus. Jah, kui üks Vene ettevõte ehk Transneft teatab, et nemad lõpetavad 2018. aastal Baltimaade-suunalise tegevuse, siis: tore, selline on selle ettevõtte otsus. Aga tasub siiski vaadata Läti transiidimahtu laiemalt. Meil sõidab üle Eesti piiri 500 000 tonni transiitkaupu kuus, Lätil kolm miljonit. See vahe on ikka väga suur. 2006. aastal edestasime me Lätit oma transiitkauba mahult.
Meil sõidab üle Eesti piiri 500 000 tonni transiitkaupu kuus, Lätil kolm miljonit. See vahe on ikka väga suur.
Nad teevad riiklikul tasemel paremat tööd?
Tahaks öelda, et nemad vähemalt üritavad. Meil ei üritata. Eksisteerib poliitiline suund, et seda majandusharu ei ole riigile vaja.
Vähja Tiidust on tal vähemalt siin oluliselt mõõdukam jutt.Aga mis heanaaberlikest suhetest siin rääkida, kui Venemaa paigutab Baltimaade külje alla rakette, korraldab me piiri ääres suuri õppusi?
Olen nõus. Nüüd on juba hilja kurssi muuta. See ongi meie seis. Eks peame selle uue reaalsusega arvestama.
:
