Lepime kokku, et me ei räägi siin teemas ainult tuumapommidest ja lõhkevatest mürskudest rohkem kui vaja. Kogu see värk on meile juba piisavalt selge. Nii sinu ja Co seisukoht nõukaaegsest ajast nagu ka see et mis on teie meelst vajalikud täna, et vähemalt vormiliselt oleks loodud nõukogude ajale sarnane keskkond tuumasõja kontekstis.
Lepime ka kokku selle, et kodanikukaitse pole ka tänase naabrivalve süsteemi laadselt toimiv asi.
Siin on ikkagi jutt arvestatavatest rahasummadest ning vastutusest inimeste elude eest ning seda pole võimalik korraldada nagu külaseltsi tegevust, et tuleb tahtmine, teeme, tahtmist pole, kah miskit ei juhtu. Eestis on täna olnud võimalust seda teha küll ja veel - isegi mõni aasta tagasi oli siseministeeriumist võimalik taotleda mingeid rahasid oma hädaolukorra lahendamise kava raames tehtud investeeringuteks. Probleem aga tekkis lihtsast asjast - lõviosa Eesti omavalitsustest pole viitsinud isegi riskianalüüsi teha (millest tulenesid vastavad maandamise kavad).
Minu professionaalsed kogemused sellise kogukondliku omakaitse tüüpi asjaga on üldiselt kehvakesed -teeme jah siis, kui "keegi" (vald, riik, linn, valitsus) arved maksab. Täna on ka Kaitseliit ikkagi päris range vastutuse ja kohustuste raamistikus, mitte nii, et tahame -sõdime, tahame, viskame püssid metsa. Ehk siis loota, et kogukond (korteriühistu, külaselts) ostab endale mis iganes kuluka asja - diiselgeneka, lumesaha, pommivarjendi või tuletõrje veemahutid, on suhteliselt mõttetu. Kõik see hakkab toimima kahel juhul
1. kui "keegi" (nt riik) köhib sinna arvestatavat raha, et külaselts ei peaks taeva pärast ise midagi maksma
2. kui "keegi" kehtestab vastava sunduse ja kontrollib ka selle täitmist ja osalised ongi sunnitud raha välja käima.
Selgitustöö stiilis, et teie 25 maja peale maksta 50 tuhat tuletõrje veemahutite eest teeb VAID 2000 maja peale, mille eest saate päris rahuldava lahenduse, ei toonud kohale ühtegi tahtjat. KEEGI pidi maksma. Lõpuks KOV maksis.
Jätame need varjendid kui kõige kulukama osa, kõrvale. Näiteks kui mitu külaseltsi on suutnud endale soetada Belaruss traktori lumesahaga ja ajavad oma külas kokku lapitud rahaga ostetud diisliga teed puhtaks? Näiteks kui suur osa neist käib selle asemel lihtsalt vallamajas jalgu trampimas, et miks juba vald pole oma kohustusi täitnud? Selline asi toimib väga vähestes kohtades ja siis on jõukamad inimesed oma rahakotist seda teinud (nt merepääste seltsid). Vaata, palju selline kaater maksab ja palju see tunnis bensiini võtab!
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.