Otti Eylandt, reporter
Eesti Päevaleht
Türgi liir nõrgeneb ja president sunnib rahvast kulda müüma.Eurooplaste ainuke võimalus Türgi suunda mõjutada on saata oma liidrid opositsiooni meeleavaldustele.
Helsingi ülikooli teadur Halil Gürhanlı, kes on pärit Türgist, uurib Türgi islamistlikku populismi. Tema peagi valmiva doktoritöö fookuses on Türgi valitsuserakonna Õigluse ja Arengu Partei (AKP) muutumine ja ta väidab, et Türgit valitsev poliitiline eliit pöörab riiki tagasi minevikku. See tähendab, et Türgi minetab Euroopa kursi ja muutub uuesti traditsioonilisemaks islamimaaks.
Erdoğani partei on püüdnud seda väitlust küll vältida, aga kuidas teile tundub, kas ilmalikkus võib Türgi põhiseadusest kaduda?
See pole AKP fenomen. Türgi põhiseadus muutus täielikult juba pärast 1980. aasta riigipööret. 1982. aastal vastuvõetud põhiseadus, mida toetas tollal 99% rahvast, määratles väga selgelt Türgi rahvuse ja ühiskonna põhitunnused: türgi-islami identiteedi. Sel ajal muudeti usuõpetus kõigis õppeastmetes kohustuslikuks. See tähendas, et õppekava pidi sisaldama üksnes sunniitlikku islamikäsitlust, millele ei tohi olla ühtki alternatiivi.
Seega on nn rahvusluse loomise protsessi juured juba minevikus ja AKP ei ole islamiseerumise eestvedaja. Pigem saab seda nimetada valitsuse oportunistlikuks lükkeks, mida nad peavad kasutama, sest varasem liberaalsem taktika ei toimi enam. Seda põhjustab Euroopa Liiduga läbirääkimiste seiskumine ja riigi sisepinged. Niisiis on AKP mõistnud, et võimul püsimiseks tulebki neil pöörduda tagasi juurte ehk islami juurde. Seejuures pole see suur vandenõu šariaadi elluviimiseks. Siht ei ole muuta Türgit uueks Afganistaniks või Iraaniks. See võib juhtuda, aga see pole eesmärk omaette. Pigem on see julm poliitiline mäng, mille ainus tagamõte on võita valimisi ja püsida võimul. Mis tahes vahenditega.
Valitseva partei järgmine samm on kehtestada presidentaalne kord, mis kinnistaks juba praegu de facto kehtivat ühemeherežiimi.
Türgi riigipöördekatsest on nüüdseks möödas ligi pool aastat. Kuidas te sellele tagasi vaatate ja milline olukord on praegu?
Üldine retoorika, mida Türgi valitsus kasutab, on selline: ärge uskuge teiste vandenõuteooriaid, nagu oleks riigipöörde korraldanud valitsus, uskuge parem meie narratiivi – kuigi see räägib ju samaväärsest vandenõust. Mõelge ise, kas see on usutav, et üks tuhandeid kilomeetreid eemal Pennsylvania farmis elav mees (viitab USA-s elavale Türgi islamivaimulikele Fethullah Gülenile – toim) andis salajase signaali tuhandetele oma jüngritele, kes olid aastaid olnud jõuametkondade salajased kaastöötajad ning seepeale aktiveerusid ja püüdsid riiki üle võtta. See kõlab ju nagu ulmelugu, kus ühel päeval saavad miljoneid aastaid tagasi Maa sisemusse peidetud tulnukad väljastpoolt Maad signaali alustada suurt sõda. See on täpselt sama loogiline, ainult et seda levitab legitiimne valitsus.
Väljastpoolt vaadates võib öelda, et Türgis toimuski riigipööre. Eriolukord kestab.
Riigipöördekatse korraldas väike osa sõjaväest, kuid kõik vastutavad kindralid on endiselt ametis ja nende vastutust pole kahtluse alla seatud. Isegi kui nad ei olnud mässuga seotud, tuleks nad olukorras, kus tuhanded nende alluvad püüavad võimu kukutada, vähemalt uurimise alla võtta. Sama kehtib juhtivate poliitikute kohta. Aga kus on Türgis see süsteem, mis seda kõike läbipaistvalt kontrolliks ja õiguspäraselt menetleks? Seda ei ole.
Seega väljastpoolt vaadates võib öelda, et Türgis toimuski riigipööre. Eriolukord kestab. Sajad ajalehed pandi kinni, ülikoolide õppejõud lasti lahti, kodanikuühiskond on vaigistatud, opositsioonierakondade juhid on vangis. Mingite tõendite ja õiglase kohtumõistmiseta. See on autokraatia.
Meil Eestis esitas prokuratuur hiljuti peaministri erakonnale kriminaalsüüdistuse. Seega on mul eestlasena raske mõista, kuidas türklased sellise olukorraga lepivad.
Ametlikult tehti seda ka Türgis. Politsei ja prokuratuur alustasid kriminaalmenetlust, aga kõik, mis sellele järgnes, polnud enam sugugi õiguspärane. Hävitati tõendeid ja võimud vabastasid paljud süüdistatavad mingi aluseta. See ei ole ühegi definitsiooni järgi demokraatia. President koos lähikondlastega on ju ise korduvalt öelnud, et vabadus, demokraatia ja seadused ei ole nende jaoks mõistetavad. Täpselt nagu Viktor Orbán Ungaris.
Euroopa Liidu ja Türgi viisavabaduse saatus on lahtine, peale selle on liitumiskõnelused sisuliselt seiskunud. Samal ajal ähvardab president Recep Tayyip Erdoğan EL-i ja Türgi vahel sõlmitud rändeleppest taganeda, mis annaks rändekriisile sisuliselt uue hoo. Kas Erdoğan võib oma ähvarduse teoks teha?
See on põhimõtteline diplomaatiline probleem, kui lääneriigid peavad läbirääkimisi nii ettearvamatu osapoolega nagu Türgi. See on paradoks, mida on võimatu ennustada, sest ettearvamatul osapoolel pole ju piiranguid. Mõtleme korra, mis siis juhtub. Kui Türgi peaks ähvarduse täide viima, siis nende valitsusega ei juhtuks midagi. Nad püsiksid võimul edasi. Mis võimalused oleksid EL-il reageerida? Majandussanktsioonid? Julgeolekumeetmed? Poliitiline surve? Jah, muidugi saab EL kõike seda teha.
Enne kui rändelepe saavutati, käis samasugune kauplemine. Erdoğan kasutas julmalt ära kolmeaastase Süüria poisi Alan Kurdi juhtumit ja küsis Euroopa Komisjoni presidendilt Jean-Claude Junckerilt, kas ta suudab endale lubada olukorda, kus meri uhub Euroopa kallastele miljoneid süürlaste laipu. Läbirääkimine käis raha üle: kas anda Türgile kolm või kuus miljardit eurot. Türgi nõudis kuut, kuid EL ütles, et anname praegu kolm ja hiljem võib-olla veel kolm. Seega peeti miljonite asüülitaotlejate elu üle lehmakauplemist. Mõlemad pooled on suhtunud suure kriisi läbirääkimistesse ebainimlikult ja ilma igasuguse kaastundeta. Samal ajal püüavad mõlemad käituda avalikkuse ees täpselt vastupidi. Kuigi see on silmakirjalik, siis eks see olegi diplomaatia telgitaguste reaalsus.
Türgi on korduvalt mõista andnud, et on Euroopa Liidus pettunud, sest EL käitub Türgiga ebaviisakalt. Kas selleks on tõesti alust?
Jah, seda argumenti korrutatakse ja sellele on teatav õigustus. Aga sellega on nagu ka inimestevaheliste suhetegagi: kui üks pool ei täida järjest oma osa kokkuleppest, kaotab ta usaldusväärsuse. Alguses oli Türgil tõesti õigus viidata topeltstandarditele. Ent Türgi on pidanud EL-i liikmesuse üle läbirääkimisi 50 aastat! Järelikult peab midagi mõlemalt poolt valesti olema.
2000. aastate alguses käitus EL läbirääkijana tollal püüdliku partneriga väga halvasti. Seda põhjustasid liidu sisepinged. EL ei saanud ise ka aru, milliseks liidu tulevik ja identiteet võiks kujuneda. Samal ajal tegi Türgi nii türklaste kui ka Põhja-Küprose elanike seas kõvasti lobitööd ja nägi vaeva, veendes suure osa avalikkust muutuma EL-i-meelseks. Suurelt jaolt see õnnestuski ja seda võib pidada lausa revolutsiooniks Türgi poliitikas. Kuid mis juhtus? Küprose pool ütles ikkagi ei ja EL-i eestkõnelejad – tollal Saksamaa, Prantsusmaa, Kreeka ja Itaalia – olid väga tõrksad veenma Küprose valitsust meelt muutma. See olnuks lävepakk, pärast mida oleksid läbirääkimised läinud lihtsamaks. See on ainult üks näide, kus EL on näidanud end väga silmakirjalikuna.
Teisalt oli ka Türgil ees väga selge tegevuskava, mida oli vaja teha ja mis probleemid lahendada. Enamikuga neist ei hakatudki tegelema. Seega nüüd pole ka Türgil enam mingit alust ainult EL-ile näpuga näidata.
Türgi liberaalidele andsid siis lootust toona peaministri ametis olnud Erdoğani sõnad, et kui meid ei võeta liitu Kopenhaageni kriteeriumide järgi, täidame me Ankara kriteeriume. See tähendas samuti euroopastumist – riigi tolerantsemaks, liberaalsemaks, demokraatlikumaks muutmist. Selline siht seati olenemata EL-i pääsemisest. Mis sellest sihist sai? Türgi valitsus ei saa nüüd küll enam süüdistada kedagi peale iseenda.
Aga siiski, kas me saame öelda, et kui EL oleks toona olnud vastutulelikum, andnud Türgile avanssi ja võtnud ta liitu, oleks Türgi nüüdseks paremas seisus?
Ma kahtlustan, et mitte. Türgis pole viimase viie kuni kümne aasta jooksul olnud kordagi nii lootusrikas ega hea olukord, et riik kvalifitseeruks EL-i liikmeks. Veel 2010. aastal tutvustati põhiseaduse muudatust, millega kohtusüsteem anti sisuliselt täidesaatva võimu alla, mis on täielikus vastuolus lääneriikide arusaamaga võimude lahususest. Türgi astus samme tagasi isegi sel ajal, kui veel püüti liikmeks saada. Seega ei oleks liikmeks võtmine Türgit automaatselt paremaks muutnud. See võinuks toimida vastupidi ja andnuks hoopis vabamad käed. Näiteks nagu praegu tegutsevad Ungari ja Poola EL-i valvsa pilgu all.
EL ei suuda peale sõnade enam midagi, isegi mitte oma väärtusi tagada. EL ei suuda isegi pehmet võimu ära kasutada. Samal ajal on mujal maailmas järjest rohkem liidreid, kes tahavad proovida vastaste piire. EL on liiga mitmepealine ja tal ei ole ühtegi ühist seisukohta peaaegu üheski poliitikavaldkonnas. EL kulutab enamiku raha enda taastootmiseks. Bürokraatlik aparaat on muutunud iseennast teenindavaks mehhanismiks. Mõni ime, et praegu on üle Euroopa nii palju natsionalistlikke demagooge, kes ähvardavad liidule lõppu teha.
Mainisite pehmet võimu. Milliseid pehme võimu tööriistu peaks EL kasutama, et Türgit aidata?
Türgi on äärmiselt polariseerunud riik. Kõik – isegi inimeste riietus ja autovalik – taandub sellele, kes on valitsuse poolt ja kes vastu. Vahepealset võimalust ei ole. Kui EL soovib tõesti aidata, siis tuleks ilma igasuguse häbi ja kartuseta toetada nii sõnades kui ka tegudes Türgi opositsiooni. Enam ei saa öelda, et Türgi sõbrana soovitame me teha seda ja teist või et tunneme ühe ja teise asja pärast muret ja mõistame selle hukka. Nii ei saa! See liigitub automaatselt valitsuse toetamiseks, mis ei muuda mitte midagi. Saatke oma parlamendiliikmed Türgi valitsushoonete ja vanglate ette meelt avaldama ja opositsiooni toetama. Isegi sanktsioonid aitaksid, kuigi see mõjutaks tervet riiki. Opositsiooni jaoks ei saa olukord lihtsalt enam hullemaks minna, kui see juba on. Jah, see soovitus on utoopiline, aga ainus, millel oleks mõju.
Kas Türgis on midagi ka hästi?
Pikemas plaanis ilmselt ainult see, et liberaalne osa Türgist on hakanud sõbrunema kurdidega, sest nüüd mõistavad ka türklased, mida tähendab tagakiusamine.
Türgi on Venemaal igapidi peos.
Helsingi ülikooli teaduri Halil Gürhanlı sõnul on Türgi ja Venemaa suhete soojenemise taga lihtsad, kuid Ankarale väga ebasoodsad asjaolud.
„Türgi mänguväljak on piiratud, sest nende riigipiiri määrab Venemaa. Venemaal on Süürias õhutõrje, mis katab Põhja-Süüriat. Venemaa merevägi on Türgi lõunapiirile väga lähedal. Türgi väed on Süürias üksnes Venemaa armust. Seega geopoliitiliselt pole Türgil palju kaarte, millega Venemaa vastu mängida. Sama seis on energiaga. Türgi ostab kogu maagaasi välismaalt, üle kolmandiku sellest Venemaalt. Teisisõnu ei ole nad võrdväärsed partnerid, Türgi on Venemaal igapidi peos,” nentis Türgi teadlane.
„Peale selle on mitu NATO liiget öelnud, et Türgi pole enam usaldusväärne. Peamiselt agressiivsuse tõttu. Türgi kasutab küll jõulist retoorikat, kuid on tegelikult lahingutegevuses nõrk. Pöördepunktiks saab ilmselt Aleppo lahing, mille ilmselt võidavad valitsusväed ja Venemaa. Sellisel juhul leiab Türgi end eriti keerulisest olukorrast, sest Pärsia lahe riikide väed sunnitakse Türgi piiri poole taganema. Mis saab neist tuhandetest sõduritest? Türki pole nad teretulnud, õhku haihtuda nad ka ei saa. Sellest saab suur julgeoleku proovikivi. Peale selle on ISIS-e jõugud viimastel aastatel tapnud Türgi linnades sadu inimesi. Türgi on ISIS-e ees jõuetu, rääkimata kurdide probleemist. Minu arvates on kõige hullem Türgi jaoks alles ees.”
Raimo Poom, raimo.poom@epl.ee
Eesti Päevaleht
Erdoğan süüdistab riigi valuuta ja majanduse allakäigus poliitiliste vastaste sabotaaži.
Türgi liir on pärast 15. juuli riigipöördekatset teiste maailma suuremate valuutadega võrreldes ligi veerandi nõrgenenud. Viimane kuu on olnud eriti hull ja möödunud nädalavahetusel tegi liiri kurss äkilise jõnksu allapoole. Kui juulis tuli euro eest välja käia umbes kolm liiri, siis nüüd juba 3,75.
Odavnemise on ühelt poolt põhjustanud kõigi arenevate riikide valuutasid kõigutav dollari tugevnemine ja teisalt välisinvestorite hirm Türgi valitsuse ettearvamatuks muutunud tegevuse ees, mis on pärast putšikatset muutnud riigis küsitavaks ka eraomandi puutumatuse.
Kuid need majanduslikud tõsiasjad ei lähe korda president Recep Tayyip Erdoğanile, kes pidi nädalavahetusel lõpuks millegagi seletama liiri liulaskmist, mis teeb inimesed murelikuks. Riigipea teatas, et majandusnäitajate halvenemist ei põhjustavat miski muu kui valitsusvastane vandenõu.
Vahetage valuuta liirideks
Erdoğanil on liiri languse peatamiseks oma plaan. Ta pöördus kõigi türklaste poole ja kutsus neid üles patrioodina kodumaa valuutat toetama, vahetades oma kulla ja välisvaluuta liirideks. "Vahetage oma padja alla kogutud välisvaluuta liirideks, astuge vastu neile, kes tahavad meid kukutada. See oleks rahvuslik tegu, see oleks tulemuslik. Ärge kartke, te ei kanna kahju," kinnitas riigipea.
Samal ajal kui rahvast kutsutakse üles riiki toetama, teeb valitsus ettevalmistusi pärast riigipöördekatset väidetavatelt putši toetajatelt konfiskeeritud varade edasimüümiseks. Näiteks on valitsus eraomanikelt ära võtnud ligi 600 ettevõtet, mille väärtuseks peetakse ligi 10 miljardit dollarit ja mida nüüd tagastamise asemel müüma hakatakse. Eraomanduse ümberjaotamine vaevalt välisinvestorites Türgi vastu usaldust tekitab.
Või on kõik englishit tönkavad türgi kindralid // staabiohvitserid juba koonduslaagris 
