Gideonic kirjutas:
Selleks et tabada kolmandat trossi, peab sabakonksu ots läbima umbes 90x90cm suurust mõttelist kasti, olles circa 4m kõrgusel laevatekist selle alguses. Kui teki kohale jõudes on lennuk hoopis 5,2m kõrgusel, ei tabata enam ei kolmandat ega ka neljandat trossi. Seda siis liikudes 240km/h (Su-33 lähenemiskiirus peaks olema tiba suurem) ning 8° kohtumisnurgaga (ehk lennuki nina on kergelt püsti, tähendab alla näeb halvemini). Arvestada tuleb ka et laevatekk ei ole statsionaarne vaid kõigub, seega on ka see 4m suhteline kõrgus, mis muutub, erinevalt maapinnast (eriti halvemate ilmastikuoludega) ...
Paras sentimeetrite mäng.
Ärge ometi arvake, et see Kuzja peale maandumine käib nii, et piloot vaatab läbi kabiiniklaasi ja "rihib maandumist". Ja sillalt antakse punaste lipukestega märku.
Selle täpsuse tagamiseks on ikka instrumentmaandumise süsteemid ka venelastel olemas, lihtsalt erinevade lääne automaatsüsteemide asemel, mis ei nõua piloodilt mingeid erilisi oskusi on seal kasutusel poolautomaatsed, kus piloot peab juhise abil HUD-i peal nähtava sümboolika õiges kohas hoidma.
Aga traditsiooniliselt, nagu ka maismaalennukite puhul (rohked paugud lennundusnäitustel), on osutunud katapultiste K-36 üheks hästi toimivaks vidinaks. Eelmise põlvkonna istmetega oli venelastel palju pahandusi, nt MiG-23 piloodid eelistasid tihti hädamaandumist katapulteerumisele, sest viimane tõi suure tõenäosusega kaasa selgroovigastuse.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.