Viinaklaas leivaga hukkunute mälestuseks

[Troll]

Ühte nõukogude sõjafilmi vaadates tekkis ootamatu küsimus. Venelastel (ja ka mitmetel teistel rahvustel) on komme mälestada hukkunud võitlejaid sel moel, et lauale asetatakse klaas viina, mis on kaetud leivakääruga:



Küsimus on aga selline: Mis sellest viinast ja leivast edasi saab? Kui kaua seda laual hoitakse? Kas see juuakse pärast ära või kallatakse niisama tühjaks? Kas on üldse mingi kindlaksmääratud rituaal? Eneselegi ootamatult ei osanud vastata, pole kunagi sellele mõelnud.

[Castellum]

Pane otsingusse "стакан водки с хлебом" vms ja saad lugeda tundide kaupa. Aga ühest vastust ei saa...

Üldiselt õigeusu kirik võitleb selle kombega - väitel, et on: a) sovetiajast; b) paganlik.

[pikk88]

Kui olete targemaks saanud või tuleb isu kirjutada siis harige neid inimesi ka, kelle keeleoskus pole nii kaugele arenenud, et saaks googlest lugeda...

[herman30]

Kui olete targemaks saanud või tuleb isu kirjutada siis harige neid inimesi ka, kelle keeleoskus pole nii kaugele arenenud, et saaks googlest lugeda...

+1

[Sekeldaja]

Üldiselt õigeusu kirik võitleb selle kombega - väitel, et on: a) sovetiajast; b) paganlik.

Vene õigeusu kiriku arusaam paganlikkusest on pehmelt öeldes valikuline. Ikoonide, pühitsetud vee, pühakute jms tootemite kultus on olemuselt Jumala käsu ("Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest, mis on ülal taevas, ega sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all vees! / "Sa ei tohi neid kummardada ega neid teenida, sest mina, Issand, sinu Jumal, olen püha vihaga Jumal, kes vanemate süü nuhtleb laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni neile, kes mind vihkavad") vastane. Mitte et Vene Õigeusu Kirik oleks ainuke konfessioon, mis selle vastu eksib, muidugi.

Vene õigeusu omapäradest on Andrei Kontšalovski kirjutanud suurepärase artikli "Millisesse jumalasse usub vene inimene" ning sissejuhatuses võime lugeda järgmist:

Pärast kristluse vastuvõtmist hakati paganlike talismanide ja amulettide asemel valmistama bütsantsipäraseid ikoonikesi ja ristikesi, et need kaitseksid hädade ja haiguste eest. Vene õigeusklikule on iga usuga seotud ese, artefakt (kaelarist, medaljon, vöö) püha, otsekui jumala materialisatsioon. See lähtub paganlusest, sest paganauskliku jumal on VÄLJASPOOL OMA ISIKUT, ta on võimas naaber – taevas, vees või metsas. Iidsel, arhailisel inimesel oli raske ette kujutada jumalust ilma materiaalse kehastumise, tootemita.

See kehastus võib olla marmorist, puust või savist, kuid, peamine, seda saab katsuda, kaela riputada või isegi välja raiuda! Lev Tolstoi märkis mõtisklusis vene religioossusest, et paganlik usk eseme hingestatusest kandus üle vene õigeusku ja seda ei juuritud välja.

Siia on tagumine aeg joon tõmmata, teema oli ikkagi viinaklaas kadunukese haual.

[Jaanus2]

Klaas laual on suguluses haudadel söömise kombega (selle kombe vastu ei paista kirikul midagi olevat). Haudadele jäetakse küll toitu, mis pärast sealt "kaob" loomade jt. kaasabil. Lauale jäetud viin-leib ise kaduda ei saa, tõenäoliselt leiab mingi aja pärast sihipärast kasutust, mitte ei visata lihtsalt ära.

[T11ger]

ennemuistse ohverduse edasiarendus

[mutionu]

Ca 1920. aastate lõpupoole olla see komme olemas olnud. Oskab keegi arvata, kas komme oli olemas ka tsaariajal või on tegu nõukogude aja tavaga?

[pikk88]

ennemuistse ohverduse edasiarendus

Arvata võib, et tegemist andamiga. Ise oma lolli peaga julgeks oletada, et eks see tõenäoliselt hiljem ära kallatakse. Mingi kõhutunne ütleb, et kui mõned ahnemad kodanikud välja arvata siis enamus seda ise ära jooma/sööma ei hakka kuid kõige täpsemini peaks sellele küsimusele oskama vastata ju asjaosalised ise. Kas foorumlastel siis tõesti sealpool piiri piisavalt tutvusi pole?

[Troll]

Küsisin ka vene foorumites ja vastused on ... erinevad, nagu ksf Castellum eespool mainis. Tundub, et mingit ranget kindlaksmääratud rituaali pole, oluline paistab olevat just selle klaasi olemasolu laual mälestustseremoonia ajal, mis edasi saab, pole suurt oluline. Tundub siiski, et ära seda viina ei jooda, vaid valatakse maha (hauale kui võimalik), leib aga pudistatakse lindudele (niisama solgi sekka äraviskamine pidi halb enne olema).

[pikk88]

See oleks ka igati loogiline asjade käik, kui natuke järele mõelda. Umbes-täpselt sarnane eestlaste kombega kadunukesele ka koht katta, kuid selle erinevusega, et sööki ja jooki välja ei jagata...

[vanahalb]

See peaks ikka ärasaatmisega seoses olema ja riigikorrad pole suutnud niisugust kommet kõigutada.
Venelastel on 40 päeva pärast surma väga tähtis, sest siis läheb hing lõplikult maa pealt minema, taevasse, ja surnuaial käiakse veel viimast korda koos söömas-joomas. See, mis sinna jäetakse, on surnu jagu.
Ei pea tingimata viina jooma. Mulle tuli ükskord Ukrainas, surnuaiateel võõras naine vastu ja andis kompvekke, ise midagi oma keeles seletades, millest ma aru ei saa. Arusaajad selgitasid inimkeeles, et naisel oli tütar ära surnud, täna on 40 päeva ja see, mida ta pakub , tuleb vastu võtta. Muidu oleks räige solvang.
Siin mingine umbes sinnakanti juhtlõng:
http://www.folklore.ee/rl/folkte/sugri/ ... tamine.htm

[Kirs]

See 40 päeva teema pole vist ainult vene rahvuse eripära. Mul naise õde ikka täis usklik, kristlane. Kui neil isa suri, siis pärandiasju enne 40 päeva möödumist ajama ei hakatud. Kadunukese hing pidi nii kaua veel siinilmas toimetama.
Viinapitsi teema on meil ka tagurpidi:) Tühi pits, küünal ja taldrik kadunukesele peielauas. Kuidas mujal Eestis, aga Saaremaal on selline asi silma jäänud.

[sadist]

40-päevast perioodi mainitakse ka raamatus "Kivid ja leib". Vesta Mügerik põletab oma lahkunud abikaasa Joska riided ära ja Joska Mügeriku (kes ei olnud sugugi venelane, vaid hoopis Eesti patrioot ja Omakaitse-mees) vaim tuleb selle peale koledal kombel kummitama.

Klaasi ja leivatüki kasutuse kohta on üks versioon raamatus "Ma armastasin kiskjat" (autor Pille Hanni, inimsööja ning sarimõrvari Andreas Hanni abikaasa). Andrease vaim tulnud Pillet Harku vanglasse kummitama. Üks kaasvang öelnud, et järelikult on mehe vaimul teispoolsuses halb olla ja soovitas panna voodi alla klaas vett ( viina ilmselt polnud vanglas nii vabalt võtta) ja leivatükk. Hommikuks olnud leib kadunud ja klaas tühi ja Andreas enam ei kummitanud.

Sellised lood selle ebausuga

[pikk88]

Üks vanema põlvkonna tuttav kellega pakkus välja, et kõik läheb tulle, talvel siis ahju-pliidi alla ja suvel lõkkesse. Kõlab ka suht loogilise lõpuna...