The civil war is nearing the beginning of its end stage, but it is still far from over. A military victory would take the Syrian government years to achieve, if such a victory is even possible. The loyalists lack manpower: While most of their best units were busy conducting operations in Damascus and Aleppo, the Islamic State overran a poorly trained garrison in Palmyra on Dec. 11. The jihadist group then attacked the strategic T4 air base west of the historical town. Loyalists have tried to fill out their ranks by teaming up with foreign militias, but even the influx of fighters from abroad has not adequately compensated for years of casualties, desertions and defections. Simply put, overstretched government forces will have trouble not only seizing new ground but also finding the troops to hold it.
Just täpselt.
Mulle on arusaamatu, millele ksf-id EricS1, Poti soldat ja Dr.Sci oma hinnangutes SAA potentsiaalile toetuvad. Viimase, SAA-le suhteliselt eduka aasta jooksul on Vene lennuväe toetusel õnnestunud vallutada Ida-Aleppo, nihutatud Lataakias rindejoont põhja poole 15-20 km ja alistatud mitu väiksemat enklaavi riigi keskosas. Muidugi on Aleppo väga tähtis keskus, aga samas tempos Idlibi provintsi ja sellega külgnevate alade kallal nakitsemine võtaks ma ei tea kui kaua - 10+ aastat...?
Kui hetkeks jätta selle üle arutamine, et kes on hea ja kes paha, siis ma ei mõista puhtsõjalisest vaatepunktist, et kuskohast peaks Assadi võit ettenähtavas tulevikus realiseeruma.
Ups, nüüd tuleb hoopis välja et venelased lasksid Palmirast jalga samal hommikul, kui isis esimest tugiposti ründas. Ja jalga lasti nii kiiresti et isegi isiklike asju ei võetud kaasa. vaid kohe autodesse ja minekut. Tähtsamad ninad veeti minema kopteritega. on ikka lahedad liitlased need venelased
Mässuliste vastupanu sõltub 99% ulatuses doonorriikide suvast. Kui ikka relvasaadetised lõppevad, siis peagi on ka mäss läbi. Üks asi mida Venemaa oskab on diilitada. Iseasi kas tal on midagi pakkuda Saudidele, Katarile jt. Türklastega igatahes on ühine keel leitud.
Minu tagasihoidlik arvamus on, et Türgi vallutatud alad liidetakse keskpikas perspektiivis Türgi emamaaga, nagu tehti Hatay provintsiga (toona diilitasid Türgi ja Prantsusmaa).
Venemaa võib ära tüdineda, nagu lääneriikidega juba juhtumas on, aga Iraan tõenäolisel pressib ikka "võiduka lõpu" suunas. "Shiia poolkuu" mõjusfäär Liibanon-Süüria-Iraak teljel paistab neil selge geopoliitiline eesmärk olevat.
Olen sellega nõus, et USA ja muu euroopa pole ammu enam tõsiselt võetavad riigid. Venema on enast tõestanud tunduvalt otsustusvõimelisemana. Kuid Türgi on samuti näidanud koha kätte venkudele ja Iraanile. Poleks seal türgit, siis oleks tapetud juba ma arvan et 1mil inimest mitte 200-250 tuhat. Ainuke kellele veel rohelised loota saavad ongi Türgi
Poti soldat kirjutas:Venemaa võib ära tüdineda, nagu lääneriikidega juba juhtumas on, aga Iraan tõenäolisel pressib ikka "võiduka lõpu" suunas. "Shiia poolkuu" mõjusfäär Liibanon-Süüria-Iraak teljel paistab neil selge geopoliitiline eesmärk olevat.
Iraan ja Süüria hakkasid juba pärast Iraani islamirevolutsiooni liitlasteks ja on sest saadik niiöelda ühes voodis. Nende puhul pole midagi arutada. Süüria müüs NSVL-ile maha ka juba Assad vanem ja Moskva on sellest saadik pidevalt neid toetanud. Otsene sõtta sekkumine oli selle loogiline jätk.
Viimati muutis Kriku, 13 Dets, 2016 21:26, muudetud 2 korda kokku.
On üsna tõenäoline, et mitte ainult Kriku ei märka üsnagi patile sarnast situatsiooni, isegi kui Aleppo läheb Assadi kontrolli alla. Isegi kui taas Palmyra ära võetakse. Isegi kui võtme maanteedel suudetakse mingi kontroll tagada ning vastastel ei lubata enam suurte formeeringutena koguneda jne.jne. Põhimõtteliselt on sul c.5 miljonit põgenikku riigist väljas ja veidi rohkem riigi sees ühes ja teises kohas. Kõigi nende tagasi liigutamiseks - kes riiki, kes kohta kuhu vaja - on vaja pisut rohkemat kui vaid Assadi poolset kontrolli. Sisuliselt on raske loota, et suur osa inimesi (eriti need, keda me nimetame ajudeks või intelligentsiks) usaldaks Assadi režiimi ja kui neid vägivaldselt näiteks Türgist ei hakata tagasi lükkama, siis on Assadi režiimil puht majanduslikult juba raske midagi taastada või viisakamaks modida.
On üsna tõenäoline, et nagu Kriku saab asjadest aru, nii saab sellest aru ka piisav hulk inimesi, kes on täna Assadi klanni ümber. Näiteks kaitseminister Fahd Jassem al-Freij (sunni muideks) või peastaabi juht Ali Abdullah Ayyoub või tegelikult ei peagi nad marssali pagunitega olema. Sealses regioonis on pigem kolonelid ja majorid need, kes teatavaid sündmusi korraldavad või neis aktiivselt osalevad.
Põhimõtteliselt võiks mingil hetkel ilmuda lahinguliste teenetega, piisavalt autoriteetne nii omadele kui vastastele, armee taustaga tegelane, kes suudaks veenda ohvitserkonda (kes on täna ikkagi väga monoliitne alaviitide ja sunnide kogum), et nende nn Dahia priveelgid jäävad ja et jätkusuutliku riigi tagamiseks peaks al-Assadi klann lahkuma. Kes ei tea millest jutt, siis see on selline tore programm (mille juured ulatuvad 1985.aastasse) millega on loodud nii Dahiasse kui ka mõnele poole mujale suured ohvitserkonna asumid, mis tegutsevad sulatusahjudena tasalültades uslist segrekatsiooni ja mis on lõhkunud sinna asunud ohvitseride puhul nn päritolukoha ehk juurtepõhised sidemed. Seoses nende asumitega on tekitanud lausa omamoodi käibefraas "ana min ahel al-Dahia" ehk "ma olen Dahia kommuunist".
Põhimõtteliselt on üsnagi võimalik, et riigis toimub sõjaväeline riigipööre, millega al-Assadid sunnitakse riigist lahkuma ning sel juhul on võimalik, et veel režiimile lojaalne ohvitserkond ja mässumeelse intelligentsi nagu ka mõõdukam osa ülestõusnutest lepivad omavahel ära, peale mida suudetaks juba ka järelejäänud ekstremistlik element enamvähem tasalülitada.
Aga siin on sama aga, mis kunagi Liibanonis, kui seal suudeti peale pikka pusimist teatav stabiilsus saavutada. Protsessi peab toetama piirkonna jaoks oluliste suurriikide (ja Iisraeli) kaasamängimine, mitte vastupusimine... Saudi Araabia ja Qatar ja Iraan on seljuhul teisejärgulised, kellede samme saab "kohendada". Olulised on neli-viis riiki - Türgi, USA, Venemaa, Prantsusmaa, Iisrael ja oletatavasti ka Jordaania nii huvitav kui see ka poleks. Ka Hiina seisukoht on oluline, aga põhimõtteliselt teeks ta kindlasti kaasa.
Viimati muutis Yks, 13 Dets, 2016 21:26, muudetud 1 kord kokku.
võhik kirjutas:Diivanivaatlejana pole ma nüüd küll õige inimene mölisema, aga ikkagi... Vaadates kraami, mida vene söjaväelased IG meestele oma laagrist Palmiras ja lennuväebaasis maha jätsid, siis ... venelaste kriitika SAA jalaväe jne suhtes on küll ebaõiglane, panevad smamamoodi paanikas minema, selline mulje et supilusikas jäi ka lauas õhku rippuma. Isegi rahakotte vist ei saanud kaasa, krediitkaardid vedelevad. Aga lennuväebaasi poole jalutavate IG meeste taustal on tõsisem kraam - raketiseadeldis С-125 - nojah kui need on korras, siis õhuruumis saavad IG mehed ühtteist teha.
Venelased ise foorumites ironiseerivad, et jõulude puhul jäeti kuuse alla kingitused.
Yks kirjutas:On üsna tõenäoline, et mitte ainult Kriku ei märka
Tõepoolest
Yks kirjutas:Põhimõtteliselt võiks mingil hetkel ilmuda lahinguliste teenetega, piisavalt autoriteetne nii omadele kui vastastele, armee taustaga tegelane, kes suudaks veenda ohvitserkonda (kes on täna ikkagi väga monoliitne alaviitide ja sunnide kogum), et nende nn Dahia priveelgid jäävad ja et jätkusuutliku riigi tagamiseks peaks al-Assadi klann lahkuma.
Kes piiri taha, kes teise ilma. Lääne, eriti Trumpi jaoks võiks tekkida sarnane efekt Savisaare lahkumisega - kõik ülejäänud lojalistid peale Assadi on kohe salongikõlbulikud.
Osutuski tõeks see, et isisel on korraik õhutõrje kätte saadud asadilt. Islamic State just captured the S-125 surface-to-air missile (SAM) site positioned north of T4 airbase. Siit ka mitte lendamine seal palmira dsonis.
Muidugi siit võime hoopis lugeda välja vene ja sisise kokkumängu. Me anname teile varjatult korraliku õhutõrje et sellega siis kottida türklasi ja USA. Loen selle üsna tõenäoliseks käiguks. ja nüüd ma ei imesta et varsti taandutakse nendelt aladelt minema
Üks vanem artikkel mis minumeelest on vägagi päevakohane seletamaks Süüria kodusõja põhjuseid: "THIS Syrian disaster is like a superstorm. It’s what happens when an extreme weather event, the worst drought in Syria’s modern history, combines with a fast-growing population and a repressive and corrupt regime and unleashes extreme sectarian and religious passions, fueled by money from rival outside powers — Iran and Hezbollah on one side, Saudi Arabia, Turkey and Qatar on the other, each of which have an extreme interest in its Syrian allies’ defeating the other’s allies — all at a time when America, in its post-Iraq/Afghanistan phase, is extremely wary of getting involved.“The drought did not cause Syria’s civil war,” said the Syrian economist Samir Aita, but, he added, the failure of the government to respond to the drought played a huge role in fueling the uprising. What happened, Aita explained, was that after Assad took over in 2000 he opened up the regulated agricultural sector in Syria for big farmers, many of them government cronies, to buy up land and drill as much water as they wanted, eventually severely diminishing the water table. This began driving small farmers off the land into towns, where they had to scrounge for work."
Allikas: http://www.nytimes.com/2013/05/19/opini ... .html?_r=0
Keskajal oli ikka nii, et kui lõikuse lõpus augustis selgus vilja vähesus, võrreldes suude arvuga, oli nälg kiire tulemas. Variant oli ka rahvaarvu vähendamine toidu äravõtmise näol naabritelt, see aga tähendas sõda, kes annaks vabatahtlikult enda toitu ära? Kui liialt palju inimesi on koos siis paratamatult tekib inimeste seas frustratsioon, kui raha ka pole ja poel võimalustki selle tulekuks, kooliharidust kah ei saa siis tekib kandepind fanaatikutel ke son kergesti mõjutatavad. Ongi Süüria täiuslik torm.
Yks kirjutas:
Põhimõtteliselt on üsnagi võimalik, et riigis toimub sõjaväeline riigipööre, millega al-Assadid sunnitakse riigist lahkuma ning sel juhul on võimalik, et veel režiimile lojaalne ohvitserkond ja mässumeelse intelligentsi nagu ka mõõdukam osa ülestõusnutest lepivad omavahel ära, peale mida suudetaks juba ka järelejäänud ekstremistlik element enamvähem tasalülitada.
Aga siin on sama aga, mis kunagi Liibanonis, kui seal suudeti peale pikka pusimist teatav stabiilsus saavutada. Protsessi peab toetama piirkonna jaoks oluliste suurriikide (ja Iisraeli) kaasamängimine, mitte vastupusimine... Saudi Araabia ja Qatar ja Iraan on seljuhul teisejärgulised, kellede samme saab "kohendada". Olulised on neli-viis riiki - Türgi, USA, Venemaa, Prantsusmaa, Iisrael ja oletatavasti ka Jordaania nii huvitav kui see ka poleks. Ka Hiina seisukoht on oluline, aga põhimõtteliselt teeks ta kindlasti kaasa.
Liibanoni variant oleks lahendus, aga selle eelduseks oli, et NLiit kukkus Süüria "selja tagant" ära. Rahu saavutati 1990. Praegu aga on seis selline:
1) Putinil on vaja teemat, millega Läänelt midagi välja pressida;
2) Türgi ei taha ilmselt, et jääbki kestma de facto Kurdi riik oma relvade ja armeega (mis praegu tegelikult eksisteerib) ning veel USA teatava toetusega
3) Šiiad kogu maailmas ei ole valmis ühte riiki loovutama
4) Mängus on piisavalt palju äärmusrühmitusi, kelle vaim on valmis küllalt kaua sõdima
Süüria rahvas on küll sõjast ilmselt väga tüdinud ja võiks ka kokku leppida, aga väliseid mõjusid on liiga palju. Sõltuvus neist aga on kõigil osapooltel totaalne. Keegi ei saa oma leivaisa pikalt saata, ehkki see on vahel väga reetlik.
