Venemaa majandus ja sanktsioonid I

[gooligan]

meediat lugedes võib vägisi arvamus jääda, et Tillerson on Exxoni omanik. Tegelikult on ta ju tavaline palgaline CEO, kelle põhiülesanne on tuua võimalikult suurt kasumit oma ettevõtte aktsionäridele. Ja seda tihti vahendeid valimata. Kui vaja ka venelaste või vanakuradi enda kintsu kaapides või perset musitades. Põhiline on omanikule maksimaalset tulu teenida. Selle eest makstaksegi talle väga head palka. See on ju elementaarne, et ta ametikohast tulenevalt kõikide võimalike vahenditega Venemaa sanktsioonide vastu töötas, sest need on kahjulikud tema tööandjale.

Nüüd kus ta sellest ametist priiks saanud (ta oleks sunnitud vanuse tõttu pensionile naguinii 2017.a) ei pea ta enam lähtuma oma endise tööandja huvidest vaid keskendub uue tööandja vajadustele. Seetõttu ei dramatiseeriks ma Tillersoni ajaloolist suhtumist üle - ta tegi täpselt seda, mida aktsionärid temalt eeldasid.

[Kriku]

Piontkovski, kes omal ajal käis välja isegi VF piiratud tuumarünnaku stsenaariumi, arvab nüüd, et Venemaal tuleb majanduslikult nii raske aasta, et välisafäärid jäetakse soiku. Seda artiklit on originaalis vist juba mõni ksf refereerinud, aga olgu siis ka eestikeelne uudis.

Analüütik Andrei Piontkovski sõnul on Venemaa president Vladimir Putinil sel aastal Venemaa kasvavate majandusraskuste tõttu järjest raskem, mistõttu välismaiste sõjaliste seikluste jaoks on tal vähem aega. Kaotatud projekti Novorossija Ukrainas elustama ei hakata.

Minu arust on kogu see lugu soovmõtlemine.

Oligi soovmõtlemine

[sass76]

Tillersonil on ka 2,618,856 ehk viimase kursiga $239 miljoni eest Exxoni aktsiaid. Lisaks on ta põhimõtteliselt kogu elu seal töötanud.

[Jaanus2]

Lisaks saame näha, kas ärioskused ikka asendavad teadmisi välispoliitikas, diplomaatias jm. sellistes teadustes. Kui venelased pärast N. Liidu lõppu Ameerikasse pääsesid, oli üheks kuriteoliigiks neil seal bensiini sisse vee lisamine. Ameeriklased ei olnud seni selle peale tulnud ja olid väga üllatunud, et keegi midagi sellist teha võib. Varsti näeme, kuidas Trumpil oma ärimeeste pundiga läheb. KGB kogu alatus (peavad diplomaatiast ja välispoliitikast omal viisil väga lugu) Tillersoni vastu.

[Kapten Trumm]

Lisaks saame näha, kas ärioskused ikka asendavad teadmisi välispoliitikas, diplomaatias jm. sellistes teadustes

Eestis on äritegelasi* küllalt poliitikas kätt proovinud ja üldjuhul midagi saavutamata.
Asja keerukus on selles, et avalikus sektoris on eesmärkide paljusus ja inimestel, kes on harjunud eluaeg mõtlema "moneywise" võib tekkida lihtsalt raskusi kõikide protsesside hablamisega ja arusaamisega, et rahaline efektiivsus polegi alati kõige tähtsam.

*-siia ei kuulu keskerakondlastest äritegelased, kelle avaliku võimu juurde pääsemise põhjused on vähe maisemat laadi. Kui mitte ainult - kui mõelda näiteks, kelle huve esindasid nt Eesti Energia nõukogus Sõõrumaa ja Kilk.

Üks näide eesmärkide paljususest (ja konfliktist) on seesama Eesti Energia värk.
Äriliselt tuleks teenida kõvasti kasumit. Erakätes ilmsel teenikski.
Samas kas kallis elekter ja ülikallid liitumistasud on laiemalt Eesti arengu huvides.....
Või peaks seda tegema odavamalt ja riik saaks "dividendi" muu majandusarengu maksudelt hoopis...
Teine küsimus on alati see kasum monopoolselt seisundilt.
Või äkki peaks teenima vähem kasumit ja uuendama rohkem elektriliine (millega iga tormiga jama on) - rohkem ehitust tähendab vähem kasumit.
Kas elektriühendus peaks olema Eestis inimõigus (see makstakse solidaarselt) või maksu iga metsatalu ise need miljonid (kuskohast nad võtaksid?).

Otsused on siin mitmedimensioonilised ja hea ühes võib tuua koleda tagasilöögi mujal?
Mida siis peaks tegema....?

Näide praktikast: Juhan Parts.
On seda Estonian Airi vaja või mitte...?
Kas otselennuühendus Tallinnast muu Euroopaga on majanduspoliitika osa või mitte...?
Kas EA'd subsideerides olla aus nagu Eesti või skeemitada nagu Läti tegi Air Balticu puhul? (Eesti jäi vahele, Läti mitte).
Äriliselt oleks lihtne - asi ei õnnestu kuidagi ja perspektiivi kasumit saada ei paista, selge, paneme kinni ja müüme nt pirukaid.
Aga kas avalikkuse seisukohast on nii lihtne?

Mina nt ei mäleta ühtegi ärieliidi intervjuud või artiklit, kus taolise probleemi taipamist üldse väljendatakse.
Pigem on lihtsustatud lähenemised - miinusega me ei tööta või vastupidi, kui see minu ettevõttele/meie majandusharule/klubile kasulik on, siis paneme riigi raha hakkama, niiet maa must.

[mart2]

... Asja keerukus on selles, et avalikus sektoris on eesmärkide paljusus ja inimestel, kes on harjunud eluaeg mõtlema "moneywise" võib tekkida lihtsalt raskusi kõikide protsesside hablamisega ja arusaamisega, et rahaline efektiivsus polegi alati kõige tähtsam. ...

Nõus. Omavalitsused on hea näide - ega ilma asjata pole linnapead volikogu palgalised. Ühed seavad eesmärgi ja teevad põhimõttelised valikud, teised majandavad.

Riigis on keerulisem, kuid ainult kasumi tootmine läheb varem-hiljem rappa, sest kasumi jagamisel võidakse unustada "omanikud". "Kasumlik" sisejulgeolek on meil kahjuks/õnneks ehe näide.

[Kapten Trumm]

Avalik sektor on balanseerimine erinevate (enamasti konfliktsete või teineteist välistavate) eesmärkide/osapoolte vahel.
Minu tähelepanekute kohaselt on nt Eesti puhul äritegelased käinud seal lihtsalt iseenda rahalisi huve esindamas või mingit lihtsustatud lähenemist juurutamas.
Arvan, et selle Exxoni vennaga (ega ka Trumpi endaga) ei lähe sugugi teistmoodi.
USA ja rahvusvaheline elu pole paraku Trump Tower või Exxon.

[Tegelane5]

Lisaks saame näha, kas ärioskused ikka asendavad teadmisi välispoliitikas, diplomaatias jm. sellistes teadustes. Kui venelased pärast N. Liidu lõppu Ameerikasse pääsesid, oli üheks kuriteoliigiks neil seal bensiini sisse vee lisamine. Ameeriklased ei olnud seni selle peale tulnud ja olid väga üllatunud, et keegi midagi sellist teha võib. Varsti näeme, kuidas Trumpil oma ärimeeste pundiga läheb. KGB kogu alatus (peavad diplomaatiast ja välispoliitikast omal viisil väga lugu) Tillersoni vastu.

Laupäevases Postimehes ilmus arvamuslugu küll Breznevi ajast aga seal on asjalik võrdlus tänapäevaga. Ehk kõik ei pea praegust tegevust kuigi kavalaks.

Praegune Venemaa juhtkond rahvusvahelistest suhetest rääkides väljendeid ei vali ega häbene midagi. Põhimõtteliselt propageeritakse sõda, mis nõukogude ajal oli kriminaalkorras karistatav. Venemaal aga arutavad riigiduuma liikmed, ajakirjanikud ja avaliku elu tegelased valjult sõja möödapääsmatuse üle ja ähvardavad muuta teised radioaktiivseks tolmuks.

Brežnevi ajal oleks see mõjunud metsikusena. Nõukogude diplomaatiline ja poliitiline eliit pidasid end üleval vastutustundlikumalt. Venemaa juhtkond peaks end talitsema, mitte lubama endal kasutada platnoisõnavara ja labast veebitrollimist, mis mõjub Venemaa diplomaatia sajanditepikkuse traditsiooni rüvetamisena.

http://arvamus.postimees.ee/3947879/bre ... 1440842626

[Kriku]

Eks selline nihe oligi Liberaaldemokraatliku Partei nimelise projekti eesmärk. Pandi kokku kaks diskrediteerimist vajavat sõna ning nende nimel siis esinema kloun, kes kõike roppust suust välja ajas, mis vähegi pähe tuli.

[Kriku]

Euroopa Liit pikendas Venemaa majandussanktsioone kuue kuu võrra.

[kuido20]

Euroopa Liit pikendas Venemaa majandussanktsioone kuue kuu võrra.

Kuidagi kohe ei õnnestu eurooplastel Venemaa ees pükse alla lasta vaatamata kõigele mida räägitakse.

[ants431]

Euroopa Liit pikendas Venemaa majandussanktsioone kuue kuu võrra.

Kuidagi kohe ei õnnestu eurooplastel Venemaa ees pükse alla lasta vaatamata kõigele mida räägitakse.

Tegelikult oleksoloogia valdkond. Teise maailmasõja olevat Hitleri tapmise kavast loobutud, sest jäädi arvamusele, et Hitler juhtis kõige kindlamalt Saksamaa sõjardid põrgusse.
Kas on võimatu, et umbes samadel kaalutlustel antakse Putinile lootust, et veel natuke ja kohe jätame sanktsioonid järgi? Las punnitab edasi!

[alari]

https://lenta.ru/news/2016/12/18/sealaunch/
Venemaa tahab osta Ukrainalt rakette Zenit, kuna nende enda rakette pole saada ja venelastel on vaja üles saata Angola satelliit

[Kriku]

Viljar Veebel on kirjutanud "Riigikogu Toimetistesse" pika loo, mida "Postimees" millegipärast vaid osaliselt taasavaldab:

Praktikas näib lääneriikide soovimatus laiendada sanktsioone Venemaa energiatarnetele (näiteks Nord Stream 1 ja 2) ja spetsiifilistele finants­teemadele (näiteks SWIFT) viitavat eeskätt sellele, et ELi ja liitlaste eesmärk on oma «poliitilise näo» säilitamine ning Ukraina (ja ka teiste ELi idapartnerluse riikide) eemal hoidmine Venemaa mõjusfäärist olemasolevate praktikate raames.

Ukraina territoriaalse terviklikkuse taastamise nõue leidis sanktsioonide kehtestamisel küll korduvat mainimist, kuid samas ei ole ELi seni rakendatud sanktsioonide ulatus kindlasti mitte proportsionaalne vajaliku survega, mis paneks Venemaad okupeeritud territooriume tagastama.

Kui sanktsioonide sisuline eesmärk oli kolmas valik (s.o Ukraina majandus «peab kauem vastu» kui Venemaa oma), tuleb arvestada asjaoluga, et lähtudes Venemaa praegusest sisepoliitilisest retoorikast ja ressursside mobiliseerimise võimest saab sel juhul lääneriikide seisukohast olla sanktsioonide parimaks võimalikuks tulemuseks üksnes olukord, kus õnnestub vältida halvima stsenaariumi rakendumist ehk Ukraina majanduslikku ja poliitilist kokkukukkumist.

Sisulist probleemi (s.o Venemaa kasvavat regionaalset ja globaalset ambitsiooni toetatuna loogikast, et sõjalised meetmed on asjakohane vahend ambitsioonide saavutamiseks) niisugune strateegia aga ei lahenda.

Ambitsioonikamate eesmärkide seadmisel ja vastavate meetmete võtmisel on vähemalt kaks kitsaskohta. Esiteks on keerukas prognoosida, millist majanduslikku või poliitilist kasu võiksid EL ja liitlased saada olukorrast, kus Venemaa majandus kukub täielikult kokku ning sellega kaasneb sotsiaalne anarhia.

Poliitilise murdumise ja muutuste ootuse valguses tuleks seega küsida, milline on võimalik alternatiiv tänasele Putini-Medvedevi duole juhul, kui Venemaa elanikkond või eliit praeguste valitsejate vastu aktiivset protesti peaks avaldama. Võimalikud variandid Ramzan Kadõrovist, Sergei Šoigust või Sergei Lavrovist ei paku sanktsioonide kehtestajatele sobilikku alternatiivi.

Teiseks, on vähetõenäoline, et Putini administratsioon lahkuks võimult olukorras, kus Venemaa majandus veel toimib. Seega ilma Venemaa majandusliku kokku­kukkumiseta (mis pole samas lääneriikide huvides), pole tõenäoline ka poliitilise režiimi muutus.

Venemaa-vastaste sanktsioonide rakendamisel on EL piiranud end eeskätt sellega, et sanktsioonide rakendamisel on lähtutud sellest, milleks neil on õiguslik pädevus, jättes kõrvale selle, milliseid meetmeid tegelikult tulemuse saavutamiseks vaja oleks.

[Chupacabra]

Venemaa ei suuda jaanuaris pensione välja maksta:
http://www.vedomosti.ru/newsline/top/ec ... zaderzhkoi