Et inimesed teavad, et poeks akendeta tuppa või lausa keldrisse, hoiaks uksed-aknad kinni ning oleks vaja toitu-vett, pean ma rohkem selle nomeklatuurse pakasuhha teeneks, mida siin 1990ndani viljeleti ja kus enamik rahvast siiski teadis, mida teha. Tõepoolest, paksudest betoonpaneelidest tehtud ehitised ise on soliidne kaitse kiirguse vastu ning vatimarlimask (või respiraator) vältib peene tolmu sisse hingamist, mis muidu kahju ei tee (alfa ja beeta osakesed). Õnneks on tuumasodi suhteliselt lühikese elueaga ja mõne aja pärast saab juba õues liikuda. Rusikareegel (keskmine radiatsioonitase) on, et varjumisaeg on 2 nädalat, sellega ajaga kahaneb keskmine radiatsioonitase tuumarelva puhul ohutuks. See ei kehti tuumajaamade puhul, kus õhku paiskub hulga pikema eluega komponente ja hulga suuremas koguses (see seletab, mis Hiroshimas on täna radiatsioonitase loodusliku piires, kuid Tsenobõlil sama ajaga see olema ei saa.
Lisaks on nende "suurte akendega keldrite" puhul tark teada, et nagu iga teine kiirgus, levib ka radioaktiivne kiirgus ainult otsejoones ja kui kui istute keldri akna ees päikesekiirtes, istute ka muudes "kiirtes" ja istudes pimedas nurgas, ei jõua teieni ka "muud kiired". Oluline on esialgu, kui muud ei jõua, tõmmata akende ja uste vahelised pilud teibiga kinni, ventilatsiooniava ette panna märg riie (püüab õhust tolmu) ja istuda kas keldri keskosas (kui on vaheseinad) või üheosalise ruumi puhul seljaga vastu vundamenti, sellisel juhul kaitseb (otse leviva) kiirguse eest teid peale vundamendi betooni veel ja paar tubli meetrit maapinda. Lisaks mõistagi vesi, toit, patareidega raadio ning koht, kus keret kergendada - istuda tuleb võib-olla kaua. Lisaks tasub silmas pidada väikestes ruumides, et inimene tarbib hapnikku ja eritab süsihappegaasi, mis muudavad hermeetilise ruumi kiiresti elamiskõlbmatuks, esiteks peab olema vendi võimalus (kasvõi märja lapiga kaetud vendi ava) ja istudes või lamades on vee, hapniku ja toidu tarve väiksem kui närviliselt ringi käies kui lõvi puuris.
Oluline teadmine on, et radiatsiooni mõjul ei muutu ükski aine kiirgavaks (õhk ei muutu nt radioaktiivseks), vaid ained saastuvad radioaktiivse tolmuga. Sestap senikaua kuni õnnestub õhku või toitu sellest puhastada, on seda ka ohutu tarbida. Konservikarbis (suletud) olev liha ei muutu radioaktiivseks, kui karp puhastada (pesta), siis võib seda süüa. Tolmust lahtist saiapätsi aga mitte. Radioaktiivse tolmu käes olnud vett mitte juua (filtreerimine pole edukas). Filtreerimata (kasvõi läbi märja riide) ühku mitte hingata. Alfa ja beeta osakesed saavad organismi sattuda ainult õhu, vee või toiduga, nad ei suuda kiirata isegi läbi ajalehe (ainult gamma suudab).
Kiirgusallika mõju kahaneb a) kauguse suurenemisega b) aja möödumisega c) kiirgusallika ja enda vahele võimalikult tiheda materjali asetamisega võimalikult paksult. Ideaalis nt seatina või teras, aga ka betoon ja pinnas.
Nõuka aegne tsiviilkaitsevarjend klass II pidi normatiivide järgi vähendama radioaktiivse kiirguse tugevust 3000 korda.
Tavaline kelder teeb seda (sõltuvalt hoone materjalist) 10-100 korda (lisaks on spetsehituses hulga väiksem tõenäosus soovimatu tolmu sisse pääsuks).
Selles seisnebi spetsehituse kvaliteet.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
