Seega on loogiline nimetada eesti vabadusvõitlejaks näiteks neid, kes:
a) teostasid vastupanu NL okupatsioonile juunist 1940 sügiseni 1941.
b) teostasid vastupanu Saksa okupatsioonile 1941-1944.
c) teostasid vastupanu NL sõjavägedele pärast 1944.
Ka nende hulgas päris kõiki ma vabadusvõitlejana ei loeks. Sest oluline on, et see vastupanu oleks kuidagi organiseeritud ja omaks kindla sihina Eesti vabadus. Nii, nagu tegutsesid vastupanuliikumused Hollandis, Taanis, Norras, Prantsusmaal, Jugoslaavias, Ukrainas, Poolas, Leedus... Lihtsalt mobilisatsioonist metsades end peituvaid ja/või tsiviilelanikke ründavaid tegelasi vabadusvõitlejana nimetada on liialdus.
Need, kes okupatsioonivägedes okupeeriva riigi väejuhatuse otsesel alluvusel võitlesid teise okupanti vastu ei ole vabadusvõitlejad. Ükskõik mis ideaalid või soovid või veendumused neil ei olnud. Kuhu sõidab rong, määrab mitte üksikvagun, vaid vedur -- ja ükskõik kui kindlad on üksikvagunis sõitjad, et liikuvad Narva suunas, -- kui vedur sõidab Tallinna, siis Tallinnasse jõuab ka kogu rong. Sakslaste või NL väejuhimise vastu mässajaid ei olnud vist ei Legioonis, ei korpuses; eks ole?
Soome sõjaväes sõdinuid võiks küll vabadusvõitlejana nimetada, sest soomlased ise Eestit ei okupeerinud.
Ja üldse kogu see tantsimine Riigikogus vabadusvõitlejate ümber on mitte õigluse taastamine vaid ühe poliitilise laiba elektrišokkiga elavdamine.