Me262, Luftwaffe pärl.

[klaaps]

--------------------------------------------------------------------------------
Me262, Luftwaffe pärl.


Me262 Schwalbe / Sturmvogel oli üks maailma esimesi kasutuskõlbulike reaktiivhävitaja ja kindlasti ka oma põlvkonna parim. Lääneliitlaste õhuvägedele oli see uut tüüpi lennuk paras peavalu. Parim viis, kuidas seda kirjeldada, on ehk küsimuse kaudu:“ Kus istub 250kg gorilla?“ Vastuseks on, et seal kus ta ise tahab. Sama võib ka Me262 kohta öelda. Liitlaste piloot Stephen Ananian, kes suutis ühe Me262-e alla lasta ja kahte veel vigastada, on ütelnud Me262 kohta, et tema koos teiste pommitajaid eskortivate hävitajatega vaatasid lihtsalt abitult pealt, kuidas Me262-ed nende kohalt üle kihutavad ja pommitajate kohal alla sööstavad ning lasevad alla lennukeid, mida tema oma kaaslastega kaitsma oleks pidanud. Iga allalastud lennuk oli 10 kaotatud meest. Järgnevalt üritaksin siis analüüsida Me262, tema vooruseid, vigu ja kasutust.


Juba konstruktsioonist tulenesid lennukil mitmed probleemid, mis olid seotud just uute mootoritega. Näiteks, kui piloot käib hooletult ringi gaasiheeblitega, siis võib mootor põlema süttida, kuna kompressor kiilub kinni. Saksamaa üks kuulsamaid hävituspiloote Adolf Galland ütles selle lennuki kohta, et kõige parem oli teatud hetkel gaas rahule jätta ja lihtsalt lennata ning maandumisel hakata gaasi sulgema. See tähendas, et eelis, mis oli sakslaste hävitajal Bf109-l lahingus Britannia pärast, et võrreldes inglastega said sakslased hõlpsasti oma lennuki pöördeid ja kiirust lahingus kontrollida, oli kadunud.

Teine probleem, millega sakslased pidid rinda pistma oli Me262 kehv manööverdusvõime. See tähendab, et samadel kiirustel liitlaste hävitajatega olid Me262 suhteliselt kohmakad lennukid ja oma peamise eelise, kiiruse, puudumisel oleksid nad olnud liitlastele suhteliselt kerge saak. Samas, kui Me262 oli juba korra oma kiiruse kaotanud, oli tal seda väga raske tagasi saada – st. tal oli suhteliselt aeglane kiirendus. Pilootidest mittetingitud probleemidest oli veel üks terav probleem Me262. Nimelt oli Me262 varustatud nelja tugeva purustusjõuga 30-mm kahuriga, kuid nende mürskudel oli aeglane algkiirus ja sellest tulenevalt ka vajadus edukalt tabamiseks vaenlasele suhteliselt ligidale pääseda. Nagu sakslaste põhilisel hävitajal Bf109 oli probleemiks ka Me262 maandumine. Nimelt vajas see pikka sirget lendu maandumiseks kiiruse vähendamiseks ja sellistel kordadel oli ta magus saak pealejuhtuvatele liitlaste Mustangidele.

Kuid tehnilised raskused ei olnud lennuki pilootidele ainukeseks peavaluks. Nimelt nõudis uus lennuk ka uute lahingumanöövrite väljatöötamist. Luftwaffe ekspertide lemmik võte, et lennata pommitajale otse eest vastu, ei tulnud kõne alla, sest sellisel juhul kahe lennuki kiirused liituksid ja nende summa oleks edukaks ründamiseks liiga suur, kuna tulistamisaeg jääb liiga lühikeseks(tuletan meelde, et Me262-ga pidid suhteliselt lähedalt tulistama). Sakslaste teine kasutatud võte, ülalt alla lennuki sappa sööstmist ei saanud samuti kasutada, sest sellisel juhul lennuk ületaks ohutut kiirust ja selle reguleerimiseks puudus ka pikeerimisepidur. Isegi tavaliselt tagant järgi lennates oli kiirus pommitaja omast niivõrd palju suurem, et rünnata selle kiiruse juures oli raske. Selletõttu hakkasid sakslased kasutama taktikat, kus asutakse umbes 5km pommitajatest taha poole, 1,5km kõrgemale ja sööstetakse üle pommitajaid eskortivate hävitajate ja langetakse pommitajatest 400-500m alla poole ning söösteti alt üles. Sellega suudeti vähendada kiirust piisavalt, et saada rünnata pommitajat mõni sekund ja seejärel jälle alla pikeerida. Seda võtet hakati kutsuma „Ameerika raudteeks“.

Kui Me262 oli nagu Saksamaa taevast uputavate pommitajate ründamiseks loodudki, siis kahevõitluseks ta ei sobinud. Nimelt hävitajaid rünnates eemaldusid nad mõne järsema manöövriga. Nendele järgnedes pidi Me262 kas manööverdamise tõttu kiirust liigselt kaotama või sööstude puhul kiirust juurde saama, millega tihtipeale ületati lennuki piirkiirus või ülekoormus ja lennuki tiivad rebenesid lennuki küljest ära. Kuigi nad ei suutnud eskortivaid hävitajaid rünnata, olid nad siiski kiiruse tõttu suhteliselt ohutult kaitstud nende eest ja sundisid Mustange oma lisa kütusepaake lahti laskma ja neid jälitama asuma. Lisa kütusepaakide vabastamise tõttu ei olnud enam liitlaste hävitajatel piisavalt kütust, et pommitajaid lõpuni välja eskortida ja nad olid sunnitud baasi tagasi pöörduma, jättes sellega pommitajad kaitsetuks Saksa kolbmootoriga hävitajate vastu.

Veel taktikaline probleem kui ka tehniline probleem, mis Luftwaffe juhte kummitas, oli õhkutõus. Nimelt tavaliselt tõusis üks 4-lennukileine üksus korraga õhku ja asus oma positsioonidele. Sakslastel puudusid aga piisaval arvul asfalteeritu radasid lennuväljadel ja nad olid sunnitud kolmest lennukist koosnevat Kettesi moodustama. Selliseid kooslusi kasutati 1 maailmasõjas ja ka liitlaste poolt Teise maailmasõja algul, millest oli ka osaliselt tingitud Luftwaffe tollane edu – nad kasutasid Hispaania kodusõjast saadud kogemuste põhjal uuemaid taktikaid.

Me262 kasutamine algas 1944. aasta hilissuvel, kuid enne 1945. aasta jaanuari teist poolt ei olnud selle lennukiga varustatud ühtegi hävitajate üksust. Nimelt olid senini lennukid läinud kas luure või pommitusülesannetele orienteeritud üksustele. 9. veebruaril nägi Me262 kasutust esimest korda suuremate jõudude näol. Sellel päeval ründasid 10 Me262-te vastaste pommitajaid ja hävitajaid. Järgmisel kuul aga pöörati lennuki maine taas positiivseks, kui 20-40 lennukilised kooseisud ründasid umbes 1000 lennukist koosnevaid laviine. Just sellest ajast pärinevad Me262-l tehtud enamus skoore. Me262-l saavutatud suurim skoor 16 võitu(Heinz Baer) ei olnud küll tollases mõistes mingi suur tulemus, aga see on teisena kõige suurem tulemus, mis on üks piloot suutnud saavutada reaktiivlennukil. Nimelt üle 30 aasta hiljem suutis üks Iisraeli piloot koguda 17 võitu.

Me262-le panid sakslased palju lootusi. Nimelt oli A. Hitler isiklikult käskinud Me262 ehitada pommitus-hävitus lennukiks, mitte hävituslennukiks nagu algul plaanis oli. Paljud usuvad, et see viga põhjustas selle lennuki liiga hilja rindele jõudmise, kuid tegelikult pikendas see vaid Me262 arendust 3. nädala võrra. Hitleri idee järgi pidi Me262 olema piisavalt kiire, et liitlaste dessandi ajal Euroopasse suudaks see lennuk liitlaste kaitsest läbi lipsata. Sellest tulenes ka Hitleri ütlus, et viskame pommi neile rannas otse kaela ja nad ei tule kuskile. Teine asi, mis annab aimu Me262-le pandud lootustest, oli projektide paljusus, mis olid mõeldus Me262 baasil ehitamiseks: ettenihutatud kabiiniga luure- ja pommituslennuk, klaasist ninaga Me262 horisontaalpommitamiseks ning lisa 50mm ninast välja ulatava kahuriga Me262 ning loomulikult ka tegelikkuses valminud kahekohaline ööhävitaja versioon lennukist.

Olenemata selle probleemidest, oli Me262 sakslastele hädavajalik lennuk, et kaitsta oma õhuruumi vastaste pommitajate eest. Tema kasutamise peamiseks puuduseks oli, et neid jõudis liiga vähe ja liiga hilja rindele ning rindel olnud Me262 kasutamiseks nappis pidevalt kütust. Nimelt toodetud 1400 lennukist kasutati lahingutes kokku umbes 300 ning igasse lahingusse suudeti neid tavaliselt ainult käputäis kokku koguda, vastase pommitajate ründamiseks. Kuid nende väheste lennukite tulemuste kaudu võime aimu saada, et suuremates kogustes kasutades oleksid nad olnud väga efektiivne relv pommitajate laviinide vastu. See lennuk oli arenenum, kui mis tahes liitlaste poolt sõjas kasutatud lennuk ja mitmed riigid viisid sellega läbi palju katselende ja ehitasid endale selle koopiate näol uusi prototüüpe.



--------------------------------------------------------------------------------

[FW Anton]

Me-262 oli sõja lõpus tõesti kõva sõna ja mitte ainult see. Ka Arado Blitz oli tasemel aparaat.

[Kapten Trumm]

Me 262 kiire energia kaotamise võime ja kehv manööverdusvõime on tingitud kahest tehnilisest hädast

1. Tiiva all olevate suurte mootorigondlite ja tiiva aerodünaamiline vastasmõju, mis vähendab tiiva efektiivsust manöövritel ja seega üldist horisontaalmanööverdusvõimet.

Seiseb see järgmises. Manöövritel, kus kohtumisnurk kasvab (enamik pöördeid) või veel hullem - õhuvool hakkab lennukile "peale jooksma" pealtvaates nurga all (lamedad viraazid) tekib aerodünaamiline varjestus, kus suur osa tiivast jääb mootori taha "tuulevarju"

2. Lennureziimi kohta liiga väike tiivapind/vähearendatud tiivamehhaanika. See seletab ka hiigelpikka hoo- ja pidurdusjooksu.

Samuti tekitavad lennuki teljest kaugel asuvad mootorid suure inertsmomendi manöövritel ja koormab tiiba.

Siinkohal peab tunnistama, et seltsimeeste Mikojani ja Jakovlevi ideed olid täiesti eesrindlikud ja vältisid sama viga - kahemootoriliste Me-262 ja Gloster Meteor'i kopeerimine erilist levikut ei omanud ja üksikud valmis tehtud lennukit erilist kasutust ei leidnud. Vahetult peale sõda valmis tehtud masinad a'la Mig-9 ja Jak-15 olid aerodünaamiliselt paremini läbimõeldud ja (oleks seal küüned ja nii edasi) kui need oleks tulnud rindele 1944, oleks neist Me 262-le olnud vastast enam kui küll. Nad põhinesid hea manööverdusvõimega kolbmootoriga hävitaja tolleks ajaks perfektsuseni lihvitud aerodünaamilisel disainil ja vähemalt peale vaadates oleks Me 262 selgelt üle manööverdatud, kuid samal ajal oleks nad olnud propiga Saksa hävitajatest selgelt kiiremad.

[Soobel]

Jah - ja peaaegu oleks sõtta tulnud Go229, millel Me262 ees oli üks selge eelis: tema maandumiskiirus oli napilt üle 100km/h Ehk siis pikad lennuväljajooksud jäid tal ära. Peale selle veel suur tegevusraadius ja võime kanda 1000kg pomme... Lennuk ise oli lühike ja juhist sülle tõmmates sai pildi kergesti tasku, samas oli ta oluliselt laiem kui teised lennukid ja sellest tuli kesine pöördekiirus ümber pikitelje. Radaritele ka sitastimärgatav... Ehk siis sellise masina massiline ilmumine rindele olnuks liitlastel üks kole peavalu küll. Kahju vaid et lahinguristseteni ei jõudnud.

[Peeter144]

Me 262 jah, aga kui palju kasutati WWII-s Me 163, Gloster Meteor ja Bell Aircomet eid?

[Maximus]

Me-163 komet oli esimene lennuk,mis sai kätte 1000km,Me-262 kohta on ameerika katselendurid öelnud,et teatud reziimil lennates võib lennuk helikiirust ületada.Arvan,et seda ta ka tegi-USA katselendurid tegid kindlaks,et M= 0,83 kaotab lennuk juhitavuse aga pikeerides võib ületada heli kiirust.Juhus,kus võimalik helikiiruse ületamine aset võis leida oli õppelennu ajal lagerlechfeldi kohal,kus H.Mutke tegi just seda mida poleks tohtinud läks suure nurga all pikkesse,lükkas gaasi põhja ning kiiruse näitaja näitas varsti üüratut kiirust(100km suuremat kiirust,kui oli lubatud),tekkis vibratsioon Mutkele lõppes asi küll õnnelikult,kuid lennuk oli pärast sellist sõitu nagu plekkpurk.

[Maximus]

Bell Aircombatid osutusid lahingukõlbmatuteks jabrittidelt saadud mootorite baasil ehitati hoopis P-80Shooting Stari.mis euroopasse ei jõudnud,vaid osales koos Meteoriga Korea sõjas.

[Kapten Trumm]

Sirge tiivaga ühemootorilised aerodünaamiliselt rafineeritud Shooting Star/Thunderjet-tüüpi masinad muideks ületasid horisontaalmanööverdusvõimelt tunduvalt Mig-15, mis oli noolja tiivaga.

Kui Mig-15 piloot lasi kiiruse alla ja hakkas manööverlahingut pidama, tähendas see reeglina F-80/WWII lenduri vastu kindlat surmaotsust.

Selliseid juhtumeid oli Korea sõjas.

Noolja tiivaga olid tollal mõeldavad vaid kiiruslikud manöövrid (käärid, jojo jne)

Kuni selle hetkeni, kui ilmus "all-flying-tail" ehk täispöörava stabilisaatoriga Sabre.

Noolja/mittenoolja lennuki omavaheline lahing võib kergesti lõppeda nagu Me-109 ja I-153 oma. Kui mõlemad lendurid jälgisid rangelt oma õiget taktikat, siis lõpeb lahing eimillegagi. Alla lastakse see, kes esimesena eksib.

Tolle aja järelpõletita reaktiivmootoriga masina kiirendus ei olnud nii tohutult parem propimasinast, et kõike lubada. Kiirust tuli hoolega jälgida.

Neid juhtumeid oli, kus Me 262 lasi hoo maha ja Mustangid "sõid selle elusalt".

[Peeter144]

Aga mis riistapuud need sakslaste Ba 349 Natterid olid?

[Soobel]

Natterid... Mina defineeriks nad mehitatud õhutõrjerakettide kilda. Tõusid vertikaalselt pommitajate eskadrillini, tulistasid seal nende pihta kimbu reaktiivmürske ja peale seda piloot katapulteerus. Veel langes langevarjuga rakettmootor tagasi, ülejäänud lennuk oli ühekordse kasutamisega. Katselendurite jutu järgi olnud mõnus ja hästi juhitav riist olnud.

Arutelu: http://www.militaar.net/viewtopic.php?t=3224

[Maximus]

Eks ta üks rakette täis tuubitud puu tükk oli.

[Maximus]

Natter oli kohalikele hea küttepuu allikas

[Peeter144]

Veel raamatutes tuhnides leidsin Heinkel He178(oli vist) see ehitati valmis juba enne sõda.

[Immelmann]

He178 oli puhtalt katselennuk, vist isegi ainult ühes eksemplaris. Propagandamasin haipis asja muidugi üles.
Me262 on tänapäeva friikide lemmik eelkõige vist efektse välimuse pärast, lenduri töökoha ergonoomika ja lennuomaduste poolest oli Arado Blitz paremini õnnestunud. Efektiivsust on raske võrrelda: Arado oli puhtalt pommitaja ja Messer ei olnud algselt pommitajaks mõeldud. Igasugu allikatest leitavad kiirus ja lennukaugus ei ole veel kogu tõde.

[Würger 190G]

Ja tuleks arvestada tingimusi millistes Saksamaa arendas oma reaktiivlennundust! Ning jõudis seda uudset relvaliiki ka kasutada lahingutes , mitte nagu teised riigid.