Juudid ja britid SS-is ja Saksa sõjeväes?

[Göring]

Olen kuulnud infi, et juutidest oli olemas Saksa armees isegi eraldi üksus. (Niipalju siis juutide julmast tagakiusamisest siis vist?). Ja kas tõesti eksisteeris ka inglastest üksus SS-is?

[soadf]

http://website.lineone.net/~thevolunteers/pictures.htm

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Ainsad juutidest nn "üksused" oli getode korravalve. Ja nende ainsad "relvad" olid puust kaikad.

Brittidest oli relva SS-is nn Britisches Freikorps - pisike mõttetu puhtpropagandistlik hulguste punt, kus iialgi korraga üle 20 mehe ei olnud (ja mis kunagi ka lahingusse ei jõudnud).

Niipalju siis nendest muinasjuttudest.

NB! üks lihtne täpsustus veel:
- mingi tilgakene juudi verd võib olla absoluutselt igaühes
- Saksamaal on ikka palju juute olnud
- summa summarum: mõni ime siis, et Saksa relvajõududes tuhandete kaupa mehi teenis, keda soovi korral väga edukalt juutideks oleks võinud liigitada

[OveT.]

http://www.verticalpulse.com/my_weblog/ ... diers.html

[Marissa]

Brittidest: jutt peaks käima siis üksusest mille nimi oli British Freecorps SS. Teen kokkuvõtte kättesattunud materjalist.
Erinevatel aegadel ilmunud publikatsioonid selle üksuse arvukuse ja lahinguteekonna kohta on küllaltki vastuolulised. Väidetavalt olevat see väeosa võtnud aprillis – mais 1945 osa Berliini kaitsmisest. Sellest üksusest on avaldatud raamat „Hitler’s Englishmen” (1994).
Väeosa formeerimine algas 1943. aasta teisel poolel. Võitlejaid sinna väeossa saadi sõjavangis olevates Suurbritannia ja tema dominioonide vabatahtlikest. Üksuse esimeseks komandöriks sai vabalt inglise keelt valdav SS Haupsturmführer Hans Werner Ropke. Korpus loodi ametlikult 01.01.1944. Tegemist polnud suur üksusega – seal oli ainult 39 võitlejat, kusjuures see koosseis muutus kogu aeg. Osa nendest oli saksa päritolu või ühe vanemaga. Väidetavalt olid sinna tahtnud ka kuus uusmeremaalast – maoorit, kuid selle vastu oli olnud üks austraallane, sest see üksus oli mõeldud ainult valgetele. Mõned jooksid hiljem üle inglaste poole. Sakslaste jaoks oli see väga ebakindel grupp ja nende sõjaline panus praktiliselt null. Nende arv oli siiski kaduvväike kogu brittide sõjavangide arvust. Vaatamata natside propagandale jäi põhiline inglise sõjavangide mass truuks oma sõjaväevandele ja poolt ei vahetanud.
Peale sõja lõppu said sellesse üksusesse kuulunud mehed Inglismaal suured vanglakaristused: mõni eluaegse; mõni 25, 15, 10 … aastat, kuid hiljem nende karistus vähenes tunduvalt. Üks selle üksuse meestest, Eric Plesants sattus Punaarmee kätte ja oli 7 aastat Vorkuta laagris.
http://www.argo.net.au/andre/renegades_RUS.htm

[MOrav]

Brittidest koogeldades juttu nii et küllalt

http://www.google.com/search?q=%22Briti ... TF-8&hl=et

Marissa toodud link hea. Sealt natuke ettepoole ka igast huvitavat lugemist

http://www.argo.net.au/andre/myfile1.html

(ilmselt identne inglise keeles http://www.argo.net.au/andre/myfile1ENFIN.html )

[soadf]

Kas see arv öige:120000 Juuti Saksa sõjaväes?

[Mohnke]

Tiit Madisson raamatus: “Holokaust, XX sajandi masendavaim sionistlik vale"
on kirjutatud, et Saksa armees teenis 150 000 juuti, nendest 2 marssalit ja 15 kindralit.
Vot ei tea kindlat midagi. Kas keegi on kokku puutunud selle raamatuga?
Oleks vaja kontrollida?

[Charlemagne]

Kulla Mohnke, Madissoni ajalooallikana võtta on pisut kahtlane. Kardan, et ta tsiteerib mingit küsitava väärtusega allikat. Oleks hea teada nende kindralite ja marssalite nimesid, Saksamaal on küllalt hästi säilinud suguvõsade nimistud, asju annaks ükshaaval uurida.

[hugo1]

Tiit Madisson raamatus: “Holokaust, XX sajandi masendavaim sionistlik vale"
on kirjutatud, et Saksa armees teenis 150 000 juuti, nendest 2 marssalit ja 15 kindralit.
Vot ei tea kindlat midagi. Kas keegi on kokku puutunud selle raamatuga?
Oleks vaja kontrollida?

No tegelikult ei olnud nad kõik puhtad juudid, vaid pool ja veerand juudid.
Marssalitest meenub kohe muidugi kõige kuulsam field-marshal Erhard Milch.
Netist leiab ka kõvasti lugemist selle kohta.
Näiteks see http://chronicle.com/free/v48/i34/34a01401.htm

[Igor]

mõned juudid teenisid näiteks sellises üksuses nagu "SS-Sturmbrigade Dirlewanger"!

[A4]

Marssalitest meenub kohe muidugi kõige kuulsam field-marshal Erhard Milch.

Lõpetasin äsja David Irvingu kirjutatud Erhard Milchi biograafia lugemise (tasuta allalaetav http://fpp.co.uk/books/Milch/index.html). Irving, kes on kahtlemata autoriteet mitmete Hitleri Saksamaa liidrite elulugude osas, väidab, et Milchi tõeline isa ei olnud siiski juut, vastupidiselt laialt levinud väärarusaamale.

Irvingu sõnul on tõsi, et Milch ei olnud oma ametliku isa Antoni poeg, kuid tema tõeline isa ei olnud siiski juut, vaid "aarialane". Irvingul õnnestus välja selgitada ka Milchi isa tõeline identiteet, kuid biograafia kirjutamise ajal elus olnud feldmarssal Milch palus Irvingut, et viimane seda siiski ei avaldaks.

Tsitaat raamatust:

The rumours of Milch's Jewish parentage had started in the autumn of .2 They were nourished by Milch's own reticence on the subject, they were believed even by his closest friends like Udet, and they left behind a legend which will live on long after the field marshal's death. The whole truth was not disclosed even to him until the autumn of 1933, after Go?ring had first mentioned the rumours to him. In Nazi Germany, for a state secretary to have partly Jewish blood could have only one consequence. Milch could onlyhave seen, a naval apothecary; and if in turn Anton's father had admittedly been called Benno, that was a normal Catholic name at the time.3 But the evidence against Milch could not be overlooked; the allegation was backed up with a dossier including photographs of a tombstone in a Jewish graveyard in Breslau, bearing the one word 'Milch'.

An investigation was immediately carried out. The unwholesome truth
the authorities shortly uncovered was the cruellest blow that any man could have expected. In one sense there was relief, for Milch's father was unquestionably Aryan; but that was not all, for he was not Anton Milch, and he was not a man whom the Church would ever have accepted as Klara Vetter's husband. So awful were the implications that Erhard Milch knew that this one fact about his parentage could never be revealed. He concealed it from the author, and when the truth nevertheless emerged from the family papers he asked that the confidence should be respected about his father's identity. All his life Milch had longed for a father. Anton Milch he had scarcely known. Now the tragedy was complete, for at nearly forty years of age he had identified his real father, a man he had known and admired like no other as a boy, but a man already dead for a quarter of a century.

Soon Milch had in his hands a document which dispelled any last doubts
that might have lingered in his mind, a letter his mother had written six
months before (in March 1933) to her son-in-law, whose career had also been threatened by the rumours.5 Four pages long, the letter responded to his appeal that she should set out in writing the truth about her marriage. Briefly summarized, it was that her parents had decided that she should marry an apparently orphaned naval apothecary, Anton Milch; she however was consumed with illicit love for another man, who wanted to marry her ? a union which would have been disallowed by the Church but not illegal in those days. Her mother and father had insisted that the wedding to Anton, humble and unloved, should go ahead. Her unhappiness had changed to horror when she learned by chance that Anton's mother was in fact still alive, but incurably insane in an asylum. Klara vowed that she would never bear his children. In distraction, Anton had pleaded with her and out of pity she consented to the marriage on condition that all their children should be by her heart's true desire, the man whom Go?ring's investigation had identified. Thus the unique combination had come about, to the contentment of all parties.

[ancien]

Tiit Madisson raamatus: “Holokaust, XX sajandi masendavaim sionistlik vale"
on kirjutatud, et Saksa armees teenis 150 000 juuti, nendest 2 marssalit ja 15 kindralit.
Vot ei tea kindlat midagi. Kas keegi on kokku puutunud selle raamatuga?
Oleks vaja kontrollida?

Veidi teemakohast lugemist:
http://www.rense.com/general20/jewso.htm
http://en.wikipedia.org/wiki/Erhard_Milch
http://www.kansaspress.ku.edu/righitpix.html
http://academic.kellogg.edu/mandel/pritchard_rev.htm
http://www.h-net.org/reviews/showrev.php?id=9564
http://www.smb.nu/index.php/syndicate/5 ... lands-arme

[Sporrenberg]

Sidorovide netiressursid teemast:
http://deutsches-reich.narod.ru/milch.html
http://www.hrono.info/biograf/bio_m/milch.html http://dic.academic.ru/dic.nsf/ruwiki/238628
Ja siin teemast sait Jeruusalemma Kroonika.
Päris hea pildimaterjal: http://gazeta.rjews.net/briman1.shtml