TUIMAN, Nikolai, Mihkel s. 1898 Järvamaa Väätsa v., arr. 04.10.50 Paide, Tallinna 31, trib. 09.06.51 §58-10, 10a. Asumisel Tuganski raj. Romanovka külas oma perekonna juures. Vabanes koos perekonnaga 15.11.65 ilma elamisloata ENSVs. Asusid elama Petseri linna. Suri Petseris 1976[?].
Tõsi mis tõsi- tegemist Nikolai Tuiman(n)iga.
Ka surmadaatum ei vaja küsimärki ( oli küll 1976).
Palun alati pakkuda märke, medaleid, riste, autasusid tsaari, eesti ja saksa ajast. Samuti dokumente, postkaarte ja fotosid igal teemal, vorme, kiivreid, pandlaid, mõõku jms. 52-23353 ri28le@hot.ee
Vastus leidub mujal soovitatud Voldemar Kurese raamatus: Linkhorst rääkis Kuresele, et Mäe asemel pidanuks Keiteli lubadusel olema hoopiski Richard Maasing.
Pisut lustakamat küsimist, kui järg vaba: Laulus "Abgeschmiert aus hundert Metern" räägitakse kurba lugu fallschirmjäger'ist, kes kinnise langevarjuga alla kolksatab. Peetrus ei võta teda taevas vastu, kurat põrgus ajab ta ka minema. Kes vaese "grüne Teufel"'i viimaks sisse lubab?
Ühe kuulsa mehe sõnad eelmisest sajandist:
"Mõned meie hulgast arvavad, et kui trükkida suures koguses raha, lahendab see kõik meie probleemid. See ei ole nii. Tuleb harida põldu, valada malmi ja siis saab ka trükipress oma tööd teha."
Kes niimoodi ütles?
Tegemist ei ole sõjaväelasega, kuid tema (ja tema järeltulijate tuntuimal ametikohal) tegevus oli kohati seotud sõjaväelastega.
20. sajand. Kahe ilmasõja vaheline aeg riigis, kus majandus suht õnnetus seisus. Küsitava kodaniku majandusalane tegevus on muidugi varju jäänud tema kuulsaimale ametikohale.
Puhtalt teadmiste edendamise huvides tahaks sõna võtta ühe juba nats vananenud teema kohta.
Jutt käib langevarjurist, kes saigi vist lõpuks Valhallasse:
Vallhallas oli õlut priipärast. Sest seal oli üks kits, kelle sarvedest seda nõrgus.
Elu oli lust ja lillepidu:mehed teritasid hommikul oma sõjariistad ära ja läksid aasale taplema!
See oli iseäranis mõnus tegevus, sest kuna nad OLID juba kõik surnud, ei saanud neid teist korda enam tappa.
Ühesõnaga puhas rõõm!
Päev otsa siis müdistasid ringi ning õhtul hakkasid jooma ja lakkuma!
Öö otsa pummeldasid, hommikul võtsid mõõgad-taprid välja ja kõik hakkas otsast peale!
Valhallasse jõudmiseks oli aga üks väike konks-selleks tuli langeda lahingus.
Vanadusse ja haigustesse surnud arvesse ei läinud. Nad läksid hoopis teise kohta Heli juurde, kus olemine oli vaid üks piin, ahastus ja alandus.
Ühesõnaga sai vaene dessantväelane Odini käest poolenisti petta: Valhallas EI OLE naisi!
Kümne tuhande süütu neitsi omamiseks oleks pidanud vaene langenu pöörduma hoopistükkis Allahi poole.
Aga eks sealgi oleks ilmnenud teatavad probleemid.
Ei kumbki Roosevelt ega Hoover pole minule teadaolevalt selliseid mõtteid avaldanud.
Ja tegu ei ole USA-ga. Kõnealune kodanik tegutses ühes hoopis lähedasemas riigis. Vihjeks veel niipalju, et tegu oli immigrandiga.
Aeg ja koht lähenevad õigele, aga mitte veel päris.
Ja kui Aadu oli sakslastele küllaltki "oma", siis kõnealust ei pidanud päris omaks eriti kumbki pool, ei lähte- ega sihtkohamaa.
Vihjeid juurde:
Teismelisena lasi kogemata oma õe maha. Asi oli nii, et küsitav isik lasi koos vennaga märki ja väike õde juhtus olema valel ajal vales kohas.
Nooruses diagnoositi tal tuberkuloos ja edasiseks elukestuseks pakuti heal juhul kolm kuud. Ta paranes, kuid kaasaegsete sõnul jättis see oma jälje - ta üritas teha võimalikult palju võimalikult kiiresti.
Ega ometi liiga raske küsimus sattunud? Nüüd üks suur vihje, küsitav isik tegutses Nõukogude Venemaal, tema järgi on nimetatud mitu linna. Tema järgi on nime saanud ka mitmed tehnilised seadmed.
