Kuid enne vene kroonust kodunaasmist sai kah siiski oma nimi ja aastaarv kohaliku kõrgeima mäe tippu, paljale kaljule kirja pandud (NB! ilma DMB-ta). Pool päeva andis ronida, kuid kohale sai. Teine pool päeva kulus alla tagasi jõudmiseks. Oli lihtsalt selline, võiks öelda, et päris hea, traditsioon. Ei osaka selle kohta midagi paha öelda.
Teenitud sai aga Kamtšatkal, ja hiljem olen korduvalt mõelnud, et vedas sellegagi, et see Kljutševskaja Sopka natukene kaugemale jäi, sest muidu oleks pidanud vahest ka selle tippu retke ette võtma. Ja ega selle meie mäe tippu ikka iga mees ei jõudnud kah mitte!!

