Kas N Liidus oli ka midagi head?

[Z03]

Kooli juhtkonna poolt valitses pigem suhtumine, et õpetaja, kes klassiga toime ei tule, on nõrk ja saamatu ning peab õppima ennast ise kehtestama. Egas juhtkond pidanud meie klassis tunde andma. Õpetajat, kes korda hoida ei suutnud, peeti juhtkonna poolt alaväärtuslikuks ja minu meelest isegi naeruväärseks. Mis sellest, et neid saamatuid oli rohkem kui pooled. Ülikoolist äsja tulnud õpetajad ei saanud ka lahkuda, sest kehtis kohustuslik 3-aastane suunamine. Kolm aastat oli vaja vastu pidada, juhtugu siis mis iganes.

Eks see olnud natuke laiem probleem, pigem sotsiaalne probleem. Valdavalt olid koolitundides märatsejad pärit lihtsatest töölisperedest, põllutööd, ehitus, laudas töötamine jms. Nende tööde eest maksti küll hästi, aga lihttööga kaasnes sageli ka lausjoomine. Lapsel on üsna keeruline õppida sotsiaalselt aktsepteeritavat käitumist, kui ühel päeval ajab purjus isa ema ümber maja kirvega taga ja järgmisel päeval ajab vihane ema pohmellis isa kirvega ümber maja taga. Lapsed võtsid selle ju kõik kooli kaasa.

Olukorda ei parandanud ka koolist välja heitmine, sest ega neist ka hilisemas elus midagi head tulnud. Paljud on ennast praeguseks surnuks joonud, mõned vangis ja kõige värvikam tegelane neist istumajääjatest, kes oli koolis negatiivse liidri rollis, temast sai oma ringkonnas üsna tuntud mafiooso, kelle kahtlasevõitu vägivaldsest surmas võis eelmisel aastal meediast lugeda. Korrarikkujate koolist eemaldamine muutis küll normaalsete õpilaste koolikeskkonda paremaks, kuid võttis lootuse paremaks tulevikuks väljaheidetutelt. Nad oleksid saanud võimaluse omandada põhiharidus, võib-olla isegi edasi õppida kutsekoolis endale mõni vajalik eriala ja saada normaalset funktsioneerivaks ühiskonnaliikmeks, kui vaid keegi oleks viitsinud nende heaks lillegi liigutada. Kooli nõrk juhtimine kahjustas nii õpihimulisi, kelle haridus jäi lünklikuks kui ka kõurikuid, kes jäid haridusest üldse ilma.

Seetõttu on autoriteetne juhtimine lihtsalt eluliselt vajalik.

[Kriku]

Ja süsteemi toetus õpetajale või (all)ohvitserile samamoodi. Kõige suuremad probleemid tekivad ikka siis, kui süsteem inimese, kes oma gruppi ohjes hoidma peab, üksi ja toeta jätab.

[Kapten Trumm]

Kui niisugusi asju juba juhtus, siis järelikult pidi kooli juhtkond kas totaalselt saamatu või, mis tõenäolisem, ülimalt mugav olema. Direktor ja õppealajuhataja lihtsalt ei suvatsenud probleemidega tegeleda, kuna selleks oleks ju oma rasvane tagumik tulnud kabineti pehmelt toolilt üles kergitada, pabereid täita, dokumente vormistada ja takkapihta küllap ka kõrgemale poole aru anda. No kes seda ikka viitsis ja tahtis. Aga julgen arvata, et enamikus koolides siiski viitsiti ja taheti. Tol ajal oli kõurikute korrale kutsumiseks oluliselt rohkem ja oluliselt tõhusamaid hoobasid kui on täna. Käitumishinde alandamine, käskkirjaga (valju) noomituse avaldamine, vanemate kooli kutsumine. Kui see ei aidanud, võidi võsukese "kangelastegudest" ka vanemate töökohtadesse teatada ja seda võidi arvesse võtta, kui autoostulube, värvitelekaid, pesumasinaid, külmkappe, mööblit vm. jagati. Kuna nimetatud kraamile oli alati tahtjaid rohkem kui kaupa jätkus, võidi vääniku vanematele mingil hetkel vabalt öelda, et autoga ringikärutamise ja värviteleka vahtimise asemel tegele parem oma järglas(t)e kasvatamisega. Sõnade Tapa ja Kaagvere mainimine pani noore huligaani üldjuhul üsna tõsiselt oma elu üle järele mõtlema. Ja kui ei pannud, siis võis pätihakatis end üsna pea ühest eelmainitud kohast leida. Kui sellestki kasu polnud, ootas järgmisena juba noortevangla. Erikooli või kolooniasse sattuda ei tahtnud keegi ja see üldjuhul koolides ka korra majas hoidis.

Tuleb üleval olevat kinnitada.
Lisaks täna on ühel kiuslikul lapsel/vanemal praktiliselt piiramata võimalused oma paskville igale poole mailida ja sellega õpetajale/koolile topelt tööd teha. Tavaliselt ei viitsi sellisega keegi vaielda, sest isegi kui sa õigeks jääd, siis sinu aja- ja närvikulu (suht madala palga juures) ei hüvita keegi. Minu kooli ajal polnud üldse mõeldav, et vanem oleks läinud õpetaja peale kaebama (võib-olla mingid parteigenossed said sedasi, tavainimene reeglina ei saanud). Mul on ka paar korda tutist kinni võetud, kaebama ei läinud. Kui praegu koolis võtaksin - noh, sisejuurdlused, Facebook jne oleks garanteeritud. Täna üldjuhul õpetaja ei julge ülbikut paika panna, sest ebameeldivusi on tulemas.

Meie koolis (keskkool rajoonikeskuses) oli üldiselt kord majas. Alates vormikandmise kontrollist (et kaelarätt oli õieti seotud, pioneerimärk rinnas ja koolivorm puhas) kuni hirmutamisega õppenõukoguga. Koolis oli korrapidamisteenistus, korruse korrapidajad vastutasid korra eest vahetunni ajal (pidi jalutama ringiratast) ja peakorrapidaja pidi andma kella ja kutsuma tunni ajal õpilasi välja, samuti juhatama õigesse kohta kooli sattunud võõrad. Lisaks olid muidugi (pokasuhha korras) korrapidaja mapis erinevad tsiviilkaitse "lahinguhäired", kuid neid õpilased andma ei pidanud (andis tavaliselt õppealajuhataja). See värk kadus kuskil 80ndate lõpupoole. Olen ise ka korra peakorrapidaja olnud. Ühesõnaga, tajusin seda "korda" piisavalt, et ei hakanud seda proovile panemagi.

Põhikoolis sattus meie klassi ka paar rusikatega vehkivat ja kehvasti õppivat tegelast kuskilt probleemsest perest. Hakkasid oma koduseid kombeid ka koolis demoma ja hakkasid õpetajale vastu. Pikka juttu polnud, üks õppenõukogu - hoiatus, teine õppenõukogu - välja viskamine. Praktikas käis sedasi, et otsus tehti eelmisel õhtul tagaselja, hommikul esimeses tunni ajal peatus maja ees valju pidurikriginaga miilitsa "sidrun" (selline kolla-sinikirju metallkatusega Uaz), tulid kaks miilitsat klassi ja vennike viidi päti kombel kongi ja sõidutati erikooli. Käskkiri väljaheitmise kohta oli hiljem stendis. Peale seda polnud kellelgi tahtmist allumatuse aktsioonideks.

Kord koolis läks käest ära natuke enne laulvat revolutsiooni, kui traditsiooniliseks muutusid räige alko tarbimisega koolipeod (sellist värki pioneeriajal ei julgetud mõeldagi), kaklused pisagaasibaloonide kasutamisega jne. Praegu võib minu kogemust mööda öelda, et kord on enamvähem majas nn eliitkoolides (kus järjekord on ukse taga - alati võid võtta järgmise, kantakse vormi jne), ülejäänus on suuresti liga-loga (võrreldes nt minu põhikooli kogemusega).

Kakeldud sa ka omajagu - tavaliselt tehti seda nii, et õpetajad ei näinud. Viimati tuli ette lausa 12. klassis. Kaklemine ei tähendanud muidugi seda, et mul oleks raskusi olnud distsipliiniga. Keskkooli lõpetasin hõbemedaliga.

[Roamless]

Kakeldud sa ka omajagu - tavaliselt tehti seda nii, et õpetajad ei näinud. Viimati tuli ette lausa 12. klassis. Kaklemine ei tähendanud muidugi seda, et mul oleks raskusi olnud distsipliiniga. Keskkooli lõpetasin hõbemedaliga.

Lihtsalt niipalju infoks Trummile, et 90-ndate alguses oli bardakk põhikoolis, kus ka vehklesid "kohustuslikus korras" ringi istumajäänud pätistunud tegelased (kellele ka midagi ei tehtud), kuna kohustuslik oli 9. klassi haridust, siis keskkooliks oli sedasorti elemendist õhk puhas ja mina oma keskkooli aegadest ei mäleta küll ühtegi tõsisemat kaklust. Kuigi üks penskarist ja suht saamatu meesõpetaja sattus ka keskkoolis pidevalt õpilaste tagakiusamise ohvriks, mis kohati oli päris räige alates ukse taha lukustamisest kuni auto sabotaažini välja st sõiduk pargiti musklijõul kuhugi, kust seda oli tavameetoditega konkreetselt võimatu kätte saada, kuid tegu oli idootsete nolkide julmade naljadega, mitte füüsilise vägivallaga.

Veel üks meenutas põhikoolist, kuna puudus noorsoopolitsei, siis need istuma jäänud pätid jäid mingi põlengu korraldamisega Vitara patrullile vahele, kõik kolm osalist visati kongi, viidi Männikule ja peksti kumminuutidega oimetuks. Üks ei olnud võimeline järgmine päev kooli minema ja ülejäänud kahel olid korralikud vigastused st ühel lamp täiesti kinni löödud ja teisel pea ümber side, nagu Vene kangelasel sõjafilmist.

[Kapten Trumm]

Minumeelest oli mingi ajani õpi/käitumisraskustega tegelastele nn C-klass (A ja B olid "normaalsed"), kus siis natuke teiste vahendite ja jõupingutusega üritati taolisi õppima panna. Sealt edasi olid erinevad, tavaliselt režiimiga (kas internaatsed või kinnise režiimiga) erikoolid, nii vaimse/füüsilise puudega õpilastele (nn sanatoorsed koolid) kui ka pättidele (erikoolid) (keda täna hüperaktiivseteks viisakalt nimetatakse). Kakelusi tuli meil keskas ikka ette, muidugi viisakuse piires, st asja pärast ja päris lömmi vastast ei löödud

Täna erikoole enam eriti pole (ja sinna kergesti ei saadeta), loodes, et kui ohtlik tegelane vabalt ringi jookseb, siis muutub ta äkki "heaks" (paralleel hulludega - kinnine osakond on ikka äärmuslik, las ohtlikud hullud jooksevad ringi).

[Kriku]

Meil põhikoolis, maailma suurimas eestikeelses koolis, oli E. Sellest hoolimata olid ka pätid ja prostituudid meie normaalklassis esindatud.

1990-ndatel keskkoolis (ühes nn. eliitkoolis) oli paar kaklust ja ka massilist korrarikkumist tundides. Puudumised veel ise teema.

[Kapten Trumm]

See on vist nõuka süsteemi paradoks, et hoolimata näilisest karmusest polnud kõikjal uniformset korda. Ehk mul oli vist au õppida seal, kus kooli juhtkond asja tõsiselt võttis. Mäletan seda asutust ikka tänutundega siiani (sellest saab ikka hiljem aru). Meil ütles õppealajuhataja (50ndates 195 cm pikk ja 100 kg mees), et pätid saavad siin keskkooli üle tema laiba. Nii tavaliselt läkski - kvaliteet keskkoolis tõusis märgatavalt, sest isegi 2-3 primaati klassi kohta rikkus ikka kliimat päris kenasti. Peale "kõvade meeste" tootvale tööle saatmist 9nda lõpus oli tundides enamvähem kord majas (polnud lihtsalt pulli pärast segajaid).

Üldiselt võis täheldada seda, et kes oli leidnud endale mingi vabaajategevuse (enamasti oli sport), siis need reeglina õllepudel näpus miilitsale (või "rahvamalevale") tegevust ei pakkunud.
Seega, anna inimesele huvipakkuv tegevus ja pooled probleemid langevad ära.
Meil käis nii, et kui kuskil ringis, trennis või klubis (mitte ööklubis) ei käinud, siis hoolsushinnet üle rahuldava polnud lootust saada.
Minu kodus aga sõltusid tunnistusest väga kõvasti rahalised boonused (sinnamaani kui ise taipasid, et parema tuleviku nimel tuleb rohkem õppida).
Muidugi abiks oli ka viljakas kogemus suvisest tööst kolhoosis või ehitustrustis - võttis ikka igaveseks ära tahtmise eluks ajaks sellisele tööle sattuda.

[Kriku]

Meil sai ühest päris kõvast trenniskäijast korterivaras. Praegu istub pangaröövi eest.

Isa oli tal muide miilits...

[2korda2]

Olles ise 90-ndate alguses gümnaasiumiastmes eliitkoolis käinud võin öelda, et ega seal ka kõik jooni mööda käinud. Tehti ikka pulli ka (parditopis "tegi suitsu", õpetaja auto teisaldati jne). Kohati julgeks öelda, et rohkemgi kui tavakoolis. Küll on selgelt meeles, et õpetajad (enamus) suhtusid õpilastesse respektiga ja said samamoodi ka respekti vastu. Pullitegemisse suhtuti õpetajate poolt üldiselt heatahtliku karmusega - poisid, ärge rohkem nii tehke - sellest võib jama tulla! Suitsuprobleemi tõustes kutsus dire klassid aulasse kokku ja rääkis rahulikult: "Abituriendid võivad suitsu teha aga ärge ronige teiste majade trepikodadesse või tänavale - tehke suitsu kooli õues, kus te linnarahvale silma ei jää. Kooli nime määrida ei tohi!"
Paari erandiga võib öelda, et kõigist on saanud täitsa asjalikud inimesed.

[Roamless]

Täna erikoole enam eriti pole (ja sinna kergesti ei saadeta), loodes, et kui ohtlik tegelane vabalt ringi jookseb, siis muutub ta äkki "heaks" (paralleel hulludega - kinnine osakond on ikka äärmuslik, las ohtlikud hullud jooksevad ringi).

https://et.wikipedia.org/wiki/Erikool
Ka tänapäeval erikoole igale maitsele, ainult sinna käitumishäiretega lapse jõudmine, juhul, kui vanemad on vastu, on päris pikk protsess. Kõigepealt määratakse tugiisikud, samuti määratakse lapsele psühholoog, siis on saadetakse igasugu õpiraskustega õpilaste klassi ja alles peale kogu seda kadalippu, kui miski enam ei aita või on mingisugune arstlik diagnoos, suunatakse laps erikooli. Kuid kahjuks on seoses riigikorra humaanseks muutumisega mõni protsess liiga pikk st teised peavad kaua kannatama sotsipaadi terrori all.
http://ekspress.delfi.ee/kuum/mida-teha ... d=76110985

[Kapten Trumm]

Noh, mina mäletan, et meilt läks 2 tegelast kuskil 6. klassi paiku erikooli peale teist õppenõukogu, kirjeldatud viisil - miilitsa kongis. Vähemalt nii meile kooli aulas räägiti. Kongi panekut nägime ise aknast. Mingeid toimetulekunõustajaid ja sellist värki polnud - lihtsalt 1 inimene ei tohtinud segada ülejäänud 30 õppimist. See võis olla ebainimlik, aga see ei juhtunud ka üleöö - kui 13-a tatil on probleeme korrakaitse, õppimisega jne ja see kõik kordub, siis vajab asi natuke karmimat pöördumist.

Siin on ka väike kultuuride erinevus - kuidas inimesi kinni pannakse. Euroopas sussutatakse viimase võimaluseni (maksumaksja raha eest) ja loodetakse, et hakkab heaks, nii öelda "kasvab ümber". See kehtib ehk esimese üleastumise korral, aga mitte krooniliste tegelastega. USA-s (mis on üllatavalt sarnane vene süsteemiga) on arusaam selline, et ülejäänud ühiskond maksabki selle eest, et retsidivistid ei jõlguks tänaval ringi ja turvalisust toodetaksegi sedasi, et ohtlik seltskond istub pikki aastaid trellide taga.

[Walter2]

See on vist nõuka süsteemi paradoks, et hoolimata näilisest karmusest polnud kõikjal uniformset korda. Ehk mul oli vist au õppida seal, kus kooli juhtkond asja tõsiselt võttis. Mäletan seda asutust ikka tänutundega siiani (sellest saab ikka hiljem aru). Meil ütles õppealajuhataja (50ndates 195 cm pikk ja 100 kg mees), et pätid saavad siin keskkooli üle tema laiba. Nii tavaliselt läkski - kvaliteet keskkoolis tõusis märgatavalt, sest isegi 2-3 primaati klassi kohta rikkus ikka kliimat päris kenasti. Peale "kõvade meeste" tootvale tööle saatmist 9nda lõpus oli tundides enamvähem kord majas (polnud lihtsalt pulli pärast segajaid).

Vähemalt meie koolis (Õismäel) läksid edumeelsema mõtlemisega ja ettevõtlikum rahvas peale 8. klassi kõik tehnikumidesse või keskeriõppeasutustesse. Kuivikud jäid keskkooli. Pätid läksid kutsekatesse. Isegi läksin TEMT-i kus sai lisaks keskharidusele ka eriala, praktilised oskused, muud tunnistused ja dokustaadid ning lõpuks ka punase diplomi ning ei kahetse karvavõrdki oma valikut - klassijuss ikka utsitas mind keskkooli jääma (hinnetega pole kuskil probleeme olnud) ja maalis hirmu- ja õuduslugusid mis mujal mind ootavat. Kursuste raames sai omandatud ka nii mõnigi tunnistus mis nii minu kui ka õppejõudude arvates hilisemas elus oleks kasuks tulnud (näit. keevitaja kutsetunnistus vene kroonut arvestades, juhiload oli koolis niikuinii kohustuslik saada). Paljude põhikooli kaaslastega sain hiljem uuesti ülikoolis kokku ning nii mõnigi kahetses et keskkooli jäi pärast kuulmist, mis haridus ja oskused oli võimalik mujal omandada. Kehtis muidugi põhimõte et ise pidid mees olema ja tahtma õppida - ega koolist üksi ka ei piisa e. ämbriga pudelit ikka ei täida kui lehtrit pole. Lisaks aktsepteeris nii mõnigi ülikooli õppejõud tehnikumist saadud haridust stiilis: ah temt'i poisid olete - no siis pole teil vast vaja enam siin mu ainet omandada ning kohtusime uuesti kevadel kui hinne välja kirjutati.

[Dr.Sci]

Lisaks aktsepteeris nii mõnigi ülikooli õppejõud tehnikumist saadud haridust stiilis: ah temt'i poisid olete - no siis pole teil vast vaja enam siin mu ainet omandada ning kohtusime uuesti kevadel kui hinne välja kirjutati.

Eks kogenud õppejõud näeb ka tänapäeval ära kellele sarnast juttu rääkida (eriti kui tullakse TTÜ magistriõppesse ntx TKTK-st), mõnel sarnasel tuleb aga silm peal ja eriotstarbeline terariist taguotsas hoida.

Aga et mis veel oli head? Teemaga haakuvalt - kogu selle protsessi lõpp oli tegelikult selline et haridust sai igaüks niipalju kui tahtis ja suutis. Koolimälestustest niipalju et üldjuhul pidasid õpilased õpetajatest lugu, mõni naisõpetaja oli ise paras nõid, (näiteks füüsika õpetajanna "ravis" spikerdamist meetripikkuse puujoonlauaga, sõnakuulmatuse korral tõmmati klassipäevikusse ülevalt alla püstjoon - ehk "1" igaühele, samuti siis kui kodutööd olid tegemata... - aga füüsika said kõik selgeks ) . Samas koolis oli mul ajaloo õpetajaks selline inimene nagu Edgar Ääro, ilmselt mõni teab seda nime, ka siin foorumis on läbi käinud - põhikohaga sõjalise õpetaja, teda kardeti kui tuld, ka ajalootunnis oli kord nagu sõjalises. Korra rikkumisel oli karistuseks võmm kuklasse või tassiti juukseid pidi ruumist välja (korra rikkumine oli näiteks see et tulid tundi ilma kaelarätiku või lipsuta - oma valik muidu kumba kandsid-, või kodutöö oli tegemata, või ütlesid pinginaabrile paar sõna...). Nendel aastatel avastasin et siilisoeng on paganama hea leiutis.
Ääro kiituseks peab ütlema et samal ajal kui teda tundides kardeti, oli ta inimesena suurepärane tüüp, suviti ja talviti sai tema juhatusel tehtud etapiviisiline matk Paldiskist Petserini ja laulud mida me tol ajal laulsime ei läinud väga kokku NSVL rivilauludega.

Muidugi, kuna ma olen 72 sündinud siis kõik need mälestused NSVL ajast käivad perioodi lõpu kohta ja ma pean ehk mõnele kurvastuseks tunnistama et midagi halba otseselt ei suudagi meenutada va see et kaasõpilastel olid ehk uhkemad riided ja kodune helitehnika mis oli kas valuutapoest või piiri tagant toodud. Ise pidin monofoonilise kodumaisega läbi ajama - sest vanemad olid "kõigest" TTÜ haridusega insenerid, ja seda anekdooti ju mäletate kui ameeriklased Armeenia raadiolt küsisid, palju palka saab nõukogude insener....

Kuid sellest hoolimata oli olemas vanavanemad (eramaja Nõmmel), isiklik kodu (eramaja Pirita-Kosel, vägaväga Tallinna servas, värsket piima sai iga hommik 2 l kaupa toodud ühelt või teiselt naabrilt, hind vist 16 kop/L), oli auto mille ma suudaks praegugi juppideks lahti võtta ja tagasi kokku panna, kõigil pere lastel oli jalgratas, oli olemas ka 1 venelane kes arvas et meie perel oli liiga palju rattaid ja minul jälle oli poolik telliskivi jne...ühesõnaga helge lapsepõlv.

Aga kui lõpetuseks minna tagasi algusesse, siis lõpetan oma lühikese elulooraamatu selliselt: Kuna õppimisvõimalusi oli juba piiramatult siis tol ajal sai omandatud suht kõik mida oli võimalik arvutite ja programmeerimise kohta tol ajal omandada. Vastavates ainetes olid eksamihinded poole kursuse pealt välja kirjutatud ja kui ma Balti Rahvaste Kommersilt 1991a maikuisel varahommikul (rong tuli Tartust välja miski 1-2 paiku öösel ja vahejuhtum raudteemiilitsa ja teritatud rapiiride kandmisega jaamas ja rongis sobiks ehk relvaseaduse teemassegi ) tulin otse platskaardilt ja kortsunud ülikonnas kokkulepitud hinnet matriklisse vormistama, vihastas see üht kohusetundlikult õppinud tütarlast selliselt et ta karistuseks abiellus minuga ja on siiani mind välja kannatanud. Sellega ma ka lõpetaks sest kohe ta jõuab koju...

[Kapten Trumm]

Vähemalt meie koolis (Õismäel) läksid edumeelsema mõtlemisega ja ettevõtlikum rahvas peale 8. klassi kõik tehnikumidesse või keskeriõppeasutustesse. Kuivikud jäid keskkooli. Pätid läksid kutsekatesse. Isegi läksin TEMT-i kus sai lisaks keskharidusele ka eriala, praktilised oskused, muud tunnistused ja dokustaadid ning lõpuks ka punase diplomi ning ei kahetse karvavõrdki oma valikut - klassijuss ikka utsitas mind keskkooli jääma (hinnetega pole kuskil probleeme olnud) ja maalis hirmu- ja õuduslugusid mis mujal mind ootavat. Kursuste raames sai omandatud ka nii mõnigi tunnistus mis nii minu kui ka õppejõudude arvates hilisemas elus oleks kasuks tulnud (näit. keevitaja kutsetunnistus vene kroonut arvestades, juhiload oli koolis niikuinii kohustuslik saada). Paljude põhikooli kaaslastega sain hiljem uuesti ülikoolis kokku ning nii mõnigi kahetses et keskkooli jäi pärast kuulmist, mis haridus ja oskused oli võimalik mujal omandada. Kehtis muidugi põhimõte et ise pidid mees olema ja tahtma õppida - ega koolist üksi ka ei piisa e. ämbriga pudelit ikka ei täida kui lehtrit pole. Lisaks aktsepteeris nii mõnigi ülikooli õppejõud tehnikumist saadud haridust stiilis: ah temt'i poisid olete - no siis pole teil vast vaja enam siin mu ainet omandada ning kohtusime uuesti kevadel kui hinne välja kirjutati.

Niipalju kui ma neid olen näinud, siis need edumeelsema mõtlemisega tegelased, kes keska ukse taha jäid (osalt omal soovil, osalt kooli poolt), pole just erilise ettevõtlikkusega silma hiljem paistnud. Tõsi, provintsis sattus neist enamik lihtsalt tollase vaesuse tingimustes lihttööliseks (mingit eriala ju polnud) ja olen neid elus paar korda kohanud - st mingit erilist edu see 1990ndate alguses suurt raha jahtima minek pole kellegi õuele toonud. Eks oma roll ole siin ka alkoholil, mida toona oli kombeks korralikult kõrist alla kallata. Elus edasi jõudnud on ikka need, kes Tallinna või Tartu läksid ja ülikooli said (meie kool oli päris kõva tasemega ja ülikooli ukse taha jäämine oli kaunis erandlik). See seltskond suutis selle üleminekuaja vaesuse koolis käies üle elada ja kui tööle minek, siis oli elu juba kuigivõrd stabiliseerunud. Nt majanduse eraladele oli 1990ndate hakul tohutu nõudmine (sellekst ka need rohkearvulised "rahakoolid" sel teemal) ja täiesti korraliku sissetulekuga tööle võisid minna nii teisest kursusest alates. Muidugi ka tohutu konkurss, mis eeldas korralikku keskkooli (mina sain sisse, kui konkurss oli 7,5 inimest kohale ja sissesaajate esimeses pooles).

Eks see sõltus ka sellest, mis ajale see lõpetamine sattus, minu lõpetamine jäi selle kõige hullema vaesuse ajale ja ühe variandina kõikus õhus ka akadeemia - kuna seal oli riiklik ülalpidamine (kuid see ei taganud erilist sissetulekut tollal). Mul isal oli miskipärast kiiks, et minust pidanuks saama mereväe ohvitser ja eks prii ülalpidamine akadeemias oli tollases vaesuses ka tõsine argument (tsiviilülikoolis tuli end ise elatada täielikult). Kui takkajärgi vaatan, siis taevale tänu, et see kiiks ei realiseerunud, maaväe ohvitserina kujutaksin end küll ette, aga mereväes

Kui see 9 klass oli mingi 1986, oli elu veel küllalt lahe ja vanematel oli üldiselt raha sind koolitada, kuskil 1991 aga oli paljudel probleeme ja peale 9. klassi oligi sundvise minna tööle. Mina olin selleks ajaks taolises õlide seltskonnas küllalt töötanud ja see motiveeris lihtsalt sinna kampa mitte sattuma. Kui lõpetamine oli juba 90ndate teises pooles, siis oli jälle elu kuigivõrd normaliseerunud ja oli jälle võimalus koolitada.

Sestap minu soovitus - kui lapsed ei viitsi õppida, pange suvel tööle nad kuskile 6-9. klassi haridustasemega vähemakstud liht-tööle täiskasvanute seltskonda, käivad paar suve seal ära ja saavad ise ka aru, et taolisse seltskonda sattumine pole just elu võimalus. Mina enda omadega seda teha igatahes kavatsen - kodus tuleb alatasa ette juttu, et Maxima müüja saab ka elus hakkama ja miks ma pean matat oskama.

[Walter2]

Sestap minu soovitus - kui lapsed ei viitsi õppida, pange suvel tööle nad kuskile 6-9. klassi haridustasemega vähemakstud liht-tööle täiskasvanute seltskonda, käivad paar suve seal ära ja saavad ise ka aru, et taolisse seltskonda sattumine pole just elu võimalus. Mina enda omadega seda teha igatahes kavatsen - kodus tuleb alatasa ette juttu, et Maxima müüja saab ka elus hakkama ja miks ma pean matat oskama.

Mul sugulane võttis poisid korra kaasa kui sodi prügimäele viis ning kui Pässa prükkaril veel prügikollid elasid - sellest käigust ja väiksest loengust teemal piisas et kutid koheselt õppetööle pühenduksid ning edaspidi hinnetega probleeme enam polnud.