F-35 olevikust ja tulevikust

[Roamless]

http://arvamus.postimees.ee/4188011/mic ... ga-valesti?

Lugesin ja mõtlesin hetkeks, et kas ikka olen Postimehe netilehel või hoopis kogemata Sputnikule klikkinud. Absoluutselt ühes suunas kallutatud artikkel.

[Hydrazine]

No hoojooks ja selle pikkus on üks asi, aga ärgem unustagem, et F-35B ei vaja stardiks üldse mingit hoojooksu, vertikaalstart. Kas koos relvadega see nii oleks, aga selline võimekus on B tühjal mudelil olemas, et kuhu suunda asi areneda võib, on iseasi, aga vaeva on selle kallal nähtud juba.

[nimetu]

F-35 üks sõnakamaid vastaseid, Pierre Sprey, debateerimas piloodiga, kes on ka tegelikult sellega lennanud:
https://www.youtube.com/watch?v=1Pgiq-TlmSo

[Gideonic]

Hea ülevaade vargsusest kahe pika karjääriga USA erulennuväelase poolt: link pdf'ile

Lisaks veel paar uudist siit artiklist.

• F-35el sai juulikuus täis 100 000 lennutundi.
• Block 3F tarkvara hakatakse lahinglennukitele peale laadima plaanitust tiba kiiremini, ehk juba sel kuul.
• Süsteemitestimise etapp (System Development and Demonstration) on graafikus, ning lõpetatakse sel aastal.

Süsteemitestimisele järgneb operatiiv-testimine, mis algab 2018. jaanuaris ning kestab umbes aasta. Paralleelselt on alustatud ka Block 4.1 (põhiliselt tarkvaraline) ning Block 4.2 (põhiliselt riistvaraline) uuendustega. Mis peaks valmima vastavalt 2020/2021 ja 2022/2023. Kui kunagi jõuan kirjutan nende kohta pikemalt, üsna huvitavaid täiendusi on plaanis.

[Gideonic]

http://www.edwards.af.mil/News/Article/ ... oward-ioc/

Kõik lennu- ja relvatestid F-35A ja F-35C peal on lõpetatud. B mudelil on üks relva-integratsiooni test veel vaja läbi viia, kuid sisuliselt loevad testijad, et selle viimase "paugutamisega" on süsteemitestimise faas sisuliseltn lõpetatud ning teatepulk antakse täielikjlt üle operatiiv-testijatele.

“This was kind of a cleanup, or a closeout, of (System Development and Demonstration). It’s the closeout of JSF developmental test for Block 3F, which is a big deal because it’s for Air Force IOC, and Navy IOC,” he said….
…“I like to think of these as the last for Developmental Test,” he said. “This is like our graduation exercise before we hand the aircraft off to the operational test organizations so they can go prove it’s ready for combat. That’s very significant for us.”…
…There is a single WDA event remaining for 3F, which marks the completion for all three variants and will pave the way to the declaration of IOC for all F-35s.

Tuletagem nüüd meelde, kuidas veel aasta alguses DOT&E raporti järel oli terve nett artikleid täis teemal kuidas "Pentagoni peatestija" ise väidab, et F-35 ei saa kohe kuidagi oma süsteemitestimisega ühelepoole ennem 2018. aastat.

Artikli juures on ilusad pildid ka, eriti meeldis täismõõdus see.

[nimetu]

Artikli juures on ilusad pildid ka, eriti meeldis täismõõdus see.

Need on veel vana pinnakattega. Huvitav, millal uus kate välja pidi tulema?

[Gideonic]

Huvitav avastus, Šveitsi F-18 airshow, kus see teeb üsna samu trikke mis F-22 ja F-35. F-18'elt nii ilusat high-alpha airshow'd polegi netiavarustest varem silma hakanud:

https://www.youtube.com/watch?v=Nf5A13atLHQ

[Gideonic]

25 minutiline intervjuu testpiloodiga Billie Flynn, kes lendas selle lennukiga Pariisis.Otseviit mp3'ele

Piloodi enda CV:

Prior to joining Lockheed Martin, Billie served in the Canadian Armed Forces for 23 years and flew the CF-18 Hornet operationally in both Canada and Germany. From 1990-94, he flew as the Canadian Air Force exchange test pilot at the F-16 Combined Test Force at Edwards Air Force Base, California.

In 1997, he was assigned as Commanding Officer of 441 Tactical Fighter Squadron in Cold Lake, Alberta. During this period, he commanded the Canadian Task Force in Aviano, Italy during Operation Allied Force. He flew 25 combat missions over Kosovo and the former Republic of Yugoslavia, where his unit received Battle Honours from Queen Elizabeth II, the first such distinction for a Canadian fighting unit since World War II.

Following his tour as Commander, he retired from the Canadian Forces and held various project pilot and test pilot positions for the European Aerospace and Defence Company, based in Munich, Germany, which included testing of the Eurofighter Typhoon, F-4 E/F, and Tornado fighters.

In 2008, Billie was inducted as a Fellow in the Society of Experimental Test Pilots (SETP), and served as SETP President from 2010-2011. He has more than 5000 flight hours in more than 80 different aircraft.

[erick]

Mingi Kreeka sait sai veidi lekkinud infot NATO 12-18 aprillil aset leidnud Atlantic Trident õppuse kohta, kus F-35 koos F-22ga lendasid Eurofighter Typhoonide ja Rafalede vastu.

Lühikokkuvõte on selline, et Typhoonid ja Rafaled said väga ühekülgselt pähe:

* Typhoonid ja Rafaled "lasti alla" tükk maad enne seda, kui nad isegi aru said, et viibivad vastase tulealas.
* F-35 radar trackis neid lennukeid üle 230km kauguselt, ja üle 150km kauguselt saavutas missile locki.
* Typhoonidel ja Rafaledel ei õnnestunud hoolimata kõigist pingutustest kordagi F-35'tele lähemale jõuda kui 30km.
* Typhoonide IRST süsteem oli täiesti kasutu, kuna nad lasti alla enne, kui IRST süsteem jõudis range'i.
* F-15E simuleeris samuti vaenlast, tulemused ei olnud paremad kui Typhoonidel ja Rafaledel.

LINK: https://www.reddit.com/r/F35Lightning/c ... rmance_at/

Võibolla tasuks lisada, et artikli kirjutanud kreeka ajakirjanik vaatas väga mustades värvides tulevast võimalikku konflikti Türgiga, kus Kreeka kalli raha eest uuendatud F-16'eid ootab Türgi F-35 vastu sarnane saatus nagu Typhoone ja Rafalesid.

[maksipoiss]

Kreeklaste lohutuseks Türgi sultan teeb küll kõik endast oleneva(ja natuke rohkem), et neist F-35-test ilma jääda.

[Gideonic]

Huvitav RAND dokument JSF projekti algusfaasist 1997. aaastast (ammu ammu ennem prototüüpide valmimist, rääkimata võitja selgumist). Üsna täpselt seletab kuhupoole ja miks projekti nõuded liikusid. Asja teeb huvitavamaks tõik, et praegu ollakse F-22 järeltulija projektiga umbes samas kohas.

Link pdf'ile

Lisan mõned pildid seal mainitud uuringutest, kus modeleerit eri vargsustasemega lennukeid, et leida optimaalseim. Täieliku konteksti jaoks on parem sirvida seda PDFi.

Milliseid potentsiaalseid versioone tulevasest lennukist analüüsiti:



Tegevusvabadus õhutõrje vastu:





Õhk-Õhk lähivõitlus, MFI on eeldatav vastane JSF projekti valmimise ajaks:

[erick]

Mulle tundub, et õhk-õhk lahingutes F-35 vastu võib selle turn-rate'i kui näitaja ära unustada. Kui, siis ehk nii palju on see oluline, et ehk õnnestub 80-150km kauguselt saadetud raketi eest viimasel hetkel kuidagi ära põigata. Ground support rollis ka muidugi, kuid hetkel teemaks õhk-õhk.

Võimalik, et see oleks rohkem teema, kui vastaspoolel õnnestuks luua sama heade vargsusomadustega lennuk (üsna ebatõenäoline) ja nad oleksid võimelised teineteist tuvastastama vaid väga väikestelt distantsidelt.

[Kapten Trumm]

AIM-120 eest on põgenemine tegelikult lihtne, kui vastasel on olemas järelveetavad segajad (towed decoy). Täna õnneks pole.
AIM-120 teeb oma pardaradarit segavate häirete ilmumisel seda, mida on võimalik teha - selle asemel et üritada oma alustassi suuruse parabooliga nendest läbi murda (kui märk häirete eest kaob) või sagedusi muuta (mis võime nii väikses kestas on probleem) muutub rakett radarivastaseks raketiks - hakkab suunduma häirete allika pihta. Ehk tekitades häireid, muutub sihtmärk kõvasti karjuvaks. Seda probleemi saab lahendada järelveetavate segajatega, mis lastakse peene trossi otsas nt 100 m lennuki taha. Raketid lendavad sinna pihta, segajast jääb järgi trossijupp.

Kui F-22/35 "LDP" (low detection probability) radari emissioone on võimalik hästi varjata, siis pidevalt kiirgav väike "gundish" tüüpi radar, mis asub AIM-120 pardal, on avastatav küllalt lihtsalt. Sest sihtmärgi trükkimiseks peab ta pidevalt kiirgama (kui rakett on jõudnud autonoomsesse lennufaasi). Siis ei saa ka lasknud lennuk enam aidata, sest aktiivse raketi idee ongi selles, et peale raketi minekut autonoomseks, keerab laskja ringi ja laseb jalga (vältimaks vastutule tabamist).

Läänes on juba kasutusel
https://en.wikipedia.org/wiki/AN/ALE-55 ... owed_Decoy

Sellise varustusega lennukil pole vaja aktiivse raketi (ARH) eest kuskile põgeneda, piisab kui avastada sissetuleva raketi emissioonid (mis algavad hulga kilomeetrite kaugusel), lasta vastav segaja välja ning tekitada raketi plahvatus nt 100 m lennuki taga (mis on AIM-120 lõhkelaengu suurust arvestades suht ohutu kaugus).

Venelastel on hetkel mitmeid aktuaalseid uusi segamise süsteeme, kuid veetavat ma ei suutnud leida. Sellise loomine on ilmselt tuleviku muusika.

Loomulikult mõtlevad siis raketitootjad midagi uut välja, seepeale jälle lennukitootjad.
Kaks asja on aga lootusetud
1. kompaktse raketiga võistelda lennuki pardasegaja vastu - selleks on lennuki mahutavus/kandevõime/elektrivarustus kaugelt üle
2. üritada AIM-120 üle manööverdada - see eeldab üldiselt visuaalset kontakti, aktiivse faasi alguseks (kus rakett muutub teoreetiliselt avastatavaks pardaradari emissioonide järgi) on tavaliselt mootor ära põlenud ega suitse enam, Mach 2.5 lendavat pisikest objekti märgata on aga kaunis probleemne. Vähemalt Vietnamis see kinnitust leidis - kui piloot magas maha startiva raketi suitsusaba ja hakkas tegutsema siis, kui mootor oli ära põlenud, oli see suht lootusetu üritus, sest rakett oli suhteliselt väike ja liikus väga kiiresti.

Lennnuki poolt tehtav raketitõrjemanööver aga pole raketi üle manööverdamine (rakett on siin alati parem), vaid lennuki seadmine raketi jaoks ebasoodsale kursile, kus lennuk lipsab raketi "silma" eest läbi suurema nurkkiirusega, kui rakett jälgida jõuab.

[Gideonic]

Mulle tundub, et õhk-õhk lahingutes F-35 vastu võib selle turn-rate'i kui näitaja ära unustada. Kui, siis ehk nii palju on see oluline, et ehk õnnestub 80-150km kauguselt saadetud raketi eest viimasel hetkel kuidagi ära põigata. Ground support rollis ka muidugi, kuid hetkel teemaks õhk-õhk.

Võimalik, et see oleks rohkem teema, kui vastaspoolel õnnestuks luua sama heade vargsusomadustega lennuk (üsna ebatõenäoline) ja nad oleksid võimelised teineteist tuvastastama vaid väga väikestelt distantsidelt.

Antud graafikud olid konkreetselt lähivõitluse peatükist (Within Visual Range), mitte õhk-õhk võimekus tervikuna. Oleksin ilmselt pidanud seda täpsustama. Kui relevantne see pärislahingutes tuleb on iseasi, mõte oli rohkem juhtida tähelepanu sellele, miks F-35 praegust laias-laastus F-16e kandis olevat Turn-Rate'i loetakse piisavaks ka lähivõitluse jaoks (ning miks selles klassis nõuded üldse püstitati, mitte karmimad).

Seda kuidas operatiivnõuded mõjutavad lennukite disaini on üsna hästi kirjeldatud siin blogiseerias.

Üldiselt muutuvad operatiivnõuded lennuki manööverdus-omadustele mõnevõrra igal aastakümnel, seoses näiteks lähimaa rakettide arenguga. Juba 80ndatel ilmunud (All Aspect) infrapuna-raketid, mis võimaldasid tabada lennukit ka eespoolt, tingisid prioriteetide nihke lennukite disanis (sustained turn pealt instantaneous turn poole). Selle kohta hea tabel siit postitusest:



Järgnevalt toimunud kiivripealsete sihikute teke, nende areng ning üldine lähimaa rakettide ohuala suurenemine on neid prioriteete omakorda muutnud. Seda on näha kasvõi venelaste enda lennukite arengus (näiteks PAK-FA puhul on kiirele "ninaosutamise" võimele selgelt rohkem rõhku pandud kui püsivale kui sustained-turn'ile, sarnaselt F-35ele ja F-22ele).



Nagu eelnevalt tsiteeritud blogipostitus väidab tehti USAs, lisaks lugematutele simulatsioonidele, kolmekümne aasta jooksul (80ndatel, 90ndatel ja 2000ndatel) nii Õhuväe kui NASA poolt väga palju uuringuid kõikvõimalike veojõusuunamise, post-stall manööverdusomaduste ning nende relevantsuse kohta päris lahingus. Testiti mitmeid veojõu suunamisega modifitseeritud rea-lennukeid ning ka täitsa nullist ehitatud prototüüpe. Näiteks:

• F-15 STOL/MTD
• F-18 HARV
• F-16 VISTA
• Sakslastega koostöös: Rockwell-MBB X-31

Laias laastus jõuti kõigi uuringutega enamvähem samadele järeldustele - Lähivõitluses ei ole veenvaid võidumehi. Ehk isegi märgatavalt paremate lähimaarakettide, avioonika ja veojõu suunamisega super-agiilsete lennukite korral saavutab üks pool edu parimal juhul protsentides (mitte kordades). Seegi edu mitte ei kasva, vaid hoopis väheneb tunduvalt, kui korraga on lahingus rohkem lennukeid. Ehk, need kes panustavad edusse lähivõitluses peavad valmistuma kurnamissõjaks.

Super-manööverdamise kohta öeldi niipalju:

The biggest benefit of EFM that could be drawn from the study was that EFM pays off significantly IF the A2A fight STARTS very ‘close in’ under 1 v. 1 situations AND inside the minimum range (Rmin) of the ‘then-era’ of Short Range Missiles with limited OBC (Off-Boresight Capability up to 30°), AND IF no further aircraft enter the combat (remains a 1 vs 1 engagement).

Ma ei väida, et neis uuringutes leitud järeldused on kindlasti õiged (puudub igasugune kvalifikatsioon selleks), kuid võib mõista küll, miks F-22 ja F-35 programmide nõuded kujunesid välja sellised nagu need tulid. Sensoritele ja Vargsusele (selles järjekorras muide) keskenduti mitte suurest usust, et lähivõitlus on surnud, vaid et see on parim potentsiaalne viis ebasümeetrilist edu saavutada. kui see ei toimi on lähivõitluses terve müriaad muid tegureid, mis on omavad lõpptulemuses kõvasti suuremat rolli kui pisike edu lennuki manööverdusvõimes. Ärgem unustage, et lähivõitluse treeningutes lastakse õppivaid F-22e piloote aegajalt alla 60ndatest pärit treeninglennukitega T-38 (mis muidugi ei takista mõnel endisel treeneril kommentaariumites vahutamast Su-35 mõõtmatust manööverdusvõime paremusest F-35 ees, mis teeb viimase lootusetult iganenuks)

[erick]

F-35 teatavasti suudab vabalt vastava võimekusega rakette ise sihile saata (suudab targetida ka teiste platvormide poolt välja tulistatud rakette), piloodile jääb võibolla mõni napp sekund reageerimisaega, kui sedagi.

Sensoritele ja Vargsusele (selles järjekorras muide) keskenduti mitte suurest usust, et lähivõitlus on surnud, vaid et see on parim potentsiaalne viis ebasümeetrilist edu saavutada

Ja tundub, et see neil ka õnnestus - 20:1.